Ilusad. Scott Westerfeld
pani.
„Kuule, mis see on?” küsis Shay. Ta oli sügaval Tally kapis ja otsis ideid. Ta tõstis üles vormitu villase riidetüki.
„Ah see.” Tally lasi Perise ümbert lahti. „See on mu kampsun Londoni ajast, mäletad?” Kampsun nägi veider välja, mitte selline nagu tema mäletas. See oli räpane ja oli selgelt näha, kus erinevad tükid olid kokku õmmeldud. Londoni asukatel polnud auke seinas – nad pidid ise endale asju tegema, ja selgus, et nad polnud selles just kõige osavamad.
„Kas sa ei saatnudki seda taaskasutusse?”
„Ei. See on imelikest asjadest tehtud. Auk ei saa seda vist kasutada.”
Shay tõstis kampsuni nina alla ja nuusutas seda. „Oo. See lõhnab Londoni järele. Lõkked ja see hautis, mida me alati sõime. Kas sa mäletad?”
Peris ja Fausto läksid ka nuusutama. Nad olid käinud linnast väljas ainult klassiekskursioonil Roostes Varemete juurde. Nad polnud kindlasti käinud nii kaugel kui London, kus kõik pidid päev otsa midagi valmistama ja ise endale toitu kasvatama (ka tapma) ja kõik jäid inetuteks ka pärast kuueteistkümnendat sünnipäeva. Isegi surmani.
Loomulikult polnud Londonit enam olemas, tänu Tallyle ja Eriolukordadele.
„Kuule, ma tean, Tally!” ütles Shay. „Lähme õhtul londonlastena!”
„See oleks täiega kriminaalne!” ütles Fausto, imetlus silmis.
Kõik kolm vaatasid Tally poole, nad kõik olid sellest mõttest vaimustatud ja kuigi Tallyt läbistas järjekordne vastik värin, teadis ta, et oleks rumal mitte nõustuda. Ta teadis ka seda, et sellise täiega erksa kostüümiga nagu londonlase kampsun, ei saanud juhtuda, et keegi tema vastu hääletab, sest Tally Youngblood oli sündinud Krimm.
PIDU
Pidu toimus Valentino Villas, Uute Ilusate linna vanimas hoones. See lookles jõe ääres ja oli kõigest paarikorruseline, kuid selle kohal kõrgus sidemast, mida oli peaaegu poole saare peale näha. Sees olid seinad päris kivist, nii et toad ei rääkinud, kuid villal oli pikk suurte ja vapustavate pidude ajalugu. Valentino elanikuks saamise järjekord oli vähemalt lõputu.
Peris, Fausto, Shay ja Tally jalutasid otse läbi lõbuaedade, mis olid juba täis peole suunduvaid inimesi. Tally nägi inglit kaunite sulgedest tiibadega, mis pidid olema tellitud juba mitme kuu eest, ja see oli täiega petmine, ning kampa uusi ilusaid paksude kostüümidega ja maskidega, mis tekitasid neile kolmekordsed lõuad. Peaaegu alasti piduliste kamp olid riietunud eel-roostekateks. Nad tegid lõkkeid ja lõid trumme ja tekitasid nii oma erapeo, sest seda tegid peolised alati.
Peris ja Fausto muudkui vaidlesid selle üle, millal end uuesti põlema süüdata. Nad tahtsid efektselt siseneda, aga samas oma sädet teiste Krimmide jaoks hoida. Kui nad villa lärmile ja kumale lähemale jõudsid, läks Tally üha närvilisemaks. Londonlaste kostüümid ei tundunud enam erilistena. Tallyl oli seljas tema vana kampsun ja Shayl selle koopia, seljas olid neil seljakotid, jalas kulunud püksid ja isetehtud välimusega jalanõud, mida Tally oli seinale kirjeldanud, sest ta mäletas, kuidas keegi neid Londonis kandis. Eheda räpasuse tagamiseks olid nad oma riideid ja nägusid mullaga hõõrunud, mis oli teel peole väga ergas tundunud, aga nüüd tundsid nad end lihtsalt räpastena.
Uksel olid kaks valvuriteks riietunud valentinolast, kes hoolitsesid selle eest, et keegi ilma kostüümita sisse ei saaks. Kõigepealt peatasid nad Fausto ja Perise, kuid puhkesid naerma, kui nad end põlema süütasid, ja juhatasid nad edasi. Shay ja Tally peale kehitasid nad õlgu, kuid lasid nad sisse.
„Oota, kuni teised Krimmid meid näevad,” ütles Shay. „Nemad saavad pihta.”
Neljakesi liikusid nad läbi rahvamassi ja kostüümide sasipuntra edasi. Tally nägi lumememmesid, sõdureid, pöidlamängu tegelasi ja terve ilusate komitee jagu näopilte kandvaid teadlasi. Hullumeelsetes kostüümides ajaloolisi tegelasi tervest maailmast tuli vastu iga nurga peal ja see meenutas Tallyle, kui erinevad olid kõik siis, kui inimesi oli veel liiga palju. Paljud vanematest uutest ilusatest olid tänapäevastes kostüümides: arstid, valvurid, ehitajad või poliitikud – kelleks tahes nad pärast keskmise ilusa operatsiooni saada lootsid. Kamp tuletõrjujaid püüdis naerdes Perise ja Fausto leeke kustutada, kuid neil õnnestus neid vaid vihale ajada.
„Kus nad on?” küsis Shay muudkui, kuid kivist seinad ei vastanud. „See on täiesti mööda. Kuidas inimesed siin elavad?”
„Minu arust kannavad nad kogu aeg kaasas käsitelefone,” ütles Fausto. „Me oleksime pidanud neid küsima.”
Asi oli selles, et Valentino Villas ei saanud inimesi lihtsalt küsides kutsuda – toad olid vanad ja rumalad, nii et kõik oli nagu väljas. Edasi kõndides pani Tally käe vastu seina ja talle meeldis, kui külm oli vana kivi. Hetkeks meenutas see talle asju looduses – karedaid, vaikivaid ja muutumatuid. Tal polnud tungivat soovi teisi Krimme üles otsida. Nad vaataksid kõik teda ja mõtleksid, kuidas hääletada.
Nad käisid mööda rahvast täis koridore ja piilusid tubadesse, mis olid täis vanaaegseid astronaute ja seiklejaid. Tally luges kokku viis Kleopatrat ja kaks Lillian Russellit. Ta nägi ka paari Rudolph Valentinot; tuli välja, et villa sai oma nime ühe roostekate aja loomuliku ilusa järgi.
Mõned klikid olid kõik ühesugustes kostüümides – spordimeeskonnad hokikeppide ja hõljukuiskudega, Väänlejad olid haiged kutsikad, kellel olid kaelas koonusjad plastikkraed. Ja loomulikult oli kohal Parv – kõik üksteisele liidessõrmustele sõnumeid saatmas. Parve liikmetele oli külge pandud nahaantennid, et nad saaksid üksteisele igal pool helistada, isegi Valentino Villa rumalate seinte vahel. Teised klikid viskasid alati Parve üle nalja, sest nad julgesid ainult suure kambana ringi liikuda. Nad olid kõik riietunud suurte silmadega kärbesteks, mis oli vähemalt loogiline.
Ühtegi teist Krimmi kostüümide möllu hulgas ei paistnud ja Tally hakkas kahtlema, kas nad pole äkki ära läinud, et mitte tema poolt hääletada. Paranoilised mõtted hakkasid teda piinama ja talle tundus, et näeb pidevalt kedagi teda pimeduses jälitamas, rahva hulgas peidus, aga kogu aeg tal kannul. Iga kord, kui ta ümber pöördus, kadus hall siidkostüüm silmist.
Tally ei saanud aru, kas see oli poiss või tüdruk. Tundmatul oli mask – hirmuäratav, kuid kaunis, julmad hundisilmad hõõgusid hämarate ja vilkuvate peotulede valguses. Plastmassist nägu äratas midagi Tallys, valusa mälestuse, mis jõudis mõne aja pärast kohale.
Siis mõistis ta, mida kostüüm kujutas – Eriolukordade agenti.
Tally nõjatus vastu külma kivist seina, kui talle meenusid hallid siidürbid, mida erilised kandsid, ja kurjad, kuid ilusad näod, mis neile anti. See vaatepilt pani tal pea ringi käima nagu alati, kui ta looduses veedetud aega meenutas.
Selle kostüümi nägemine siin Uute Ilusate linnas ei olnud loogiline. Peale tema ja Shay ei olnud peaaegu keegi erilisi üldse näinud. Enamike jaoks olid nad kõigest kuulujutud ja linnalegendid, keda süüdistada, kui midagi veidrat sündis. Erilised varjasid end hästi. Nende ülesandeks oli valvata linna väliste ohtude eest nagu sõjaväelastel ja nuhkidel roostekate ajal, kuid ainult tõelised kriminaalid nagu Tally Youngblood kohtusid nendega isiklikult.
Sellegipoolest oli keegi väga korraliku kostüümi teinud. See keegi pidi olema kunagi erilist näinud. Aga miks ta Tallyt jälitas? Iga kord, kui Tally kuhugi pööras, oli ta seal, liikus kohutava ja kiskjaliku graatsiaga, mida Tally mäletas hirmsast päevast, mil teda Londoni varemetes taga aeti, päevast, mil nad tulid talle järele, et teda linna tagasi viia.
Ta raputas pead. Mineviku meenutamine tõi alati esile nõmedad mälestused, mis ei sobinud omavahel kokku. Loomulikult polnud erilised Tallyt jahtinud. Miks nad peaksidki? Nad päästsid ta, tõid ta tagasi koju pärast seda, kui ta oli linnast lahkunud, et Shayd otsida. Mõte erilistele pani Tallyl alati pea ringi käima, aga see tuli kõigest nende julmadest nägudest, mis olid loodud hirmutama, samamoodi nagu tavaliste ilusate vaatamine tekitas alati hea tunde.
Ehk ei jälitanud see tüüp üldse teda; ehk oli neid rohkem kui üks, ehk oli mõni klikk ühtemoodi riides ja neid oli igal pool, aga jäi