Džanga varjudega. Aleksei Pehhov
„Lihtsalt võta teadmiseks, et võid iga hetk abaluu alla midagi teravat saada. Nii kui Hallase hammas saab korda, lähme kohe tagasi ning las Alistan ja Miralissa murravad pead, mida edasi teha. Ma ju ütlesin, et ei maksa Rannengisse minna!”
„See peatus oli hädavajalik. Sa tead seda suurepäraselt.”
„Küll sa oled täna jutukas, Angerjas-Põngerjas! On põhjust ka või?” küsis Kli-Kli.
„Mine terita hambaid kellegi teise peal,” pillas garraklane heatujuliselt. „Lähme! Deler võib abi vajada.”
„Ma hoiatan teid ette,” sõnasin kähku, „et mind ei palgatud päkapikku kinni hoidma!”
Minu meelehärmiks ei teinud paharet ja Metsik Süda mu protesti kuulmagi. Huvitav, miks mõned isikud kannatavad teatud olukordades omandatud kurtuse all? Ohkasin masendunult ja kõmpisin kaaslaste sabas habemeajaja äri poole.
Ukse vahelt kargas meile vastu tumepunase näoga Hallas ja oleks äärepealt narri jalust löönud. Paharet jõudis napilt kõrvale hüpata. Hallase kannul tuhises välja Deler. Päkapiku jume oleks pannud iga peedi häbenema.
„Mis juhtus?” hüüatasin ma.
„See!” röögatas päkapikk üle kogu turuplatsi ja näitas sõrmega habemeaja ukse poole.
„Ole vait!” sisistas Deler ja tõmbas kübara silmile.
„See!!”
„Ma ütlen sulle, ole vait! Tõmbame siit minema!”
„Mis siis juhtus?” küsisin ma uuesti.
„See eeslit kargav kretiin tahab raha!” kirus päkapikk.
„Ee-ee…” Angerjas ei saanud samuti mõhkugi aru. „Kuid tavaliselt ju habemeajajale makstakse, või mis?”
„Kuid mitte ometi kolm kuldmünti! Oled sa kunagi kuulnud, et hamba väljatõmbamise eest võetaks kolm kuldmünti?!”
„Ei ole.”
Mina ka polnud kuulnud. Kolm kuldmünti on suur raha. Selle eest võiks poolel Valiostri armeel kõik hambad suust kiskuda.
„Lähme, Hallas!” käis Deler peale.
„Hei, sina! Neetud kelm! Tule siia! Ma löön selle vaskpenni eest sul hambad välja! Ja keeran kaela kahekorra täitsa tasuta!”
„Hallas, pane suu kinni ja lähme ära!” röögatas härjapõlvlane, kaotanud lõpuks enesevalitsuse.
„Angerjas, pane neil mõlemal suud kinni, enne kui linnavahid tulevad!” sosistasin ma garraklasele, nähes, kuidas meie ümber hakkas kogunema päevavaraste summ.
Oma õnnetuseks pistis habemeajaja pea ukse vahelt välja.
„Palun väga vabandust,” mökitas ta, „kuid ma eemaldan hambaid maagiapoest ostetud loitsude abil. See on täiesti valutu protseduur, sellepärast ongi hind nii kõrge.”
„Hoidke mind tagasi!” palus Hallas meid ja sööstis, rusikad üles tõstetud, tohtri poole.
Habemeajaja kiunatas heleda häälega ja lõi ukse raevunud päkapiku nina ees kinni. Deler rippus semu õlgadel ning Angerjas hüppas ninasarviku kombel ründava habemiku ette. Ma tegin näo, et ei ole üldse nendega, vaid lihtsalt seisan seal ja hingan värsket õhku.
Keegi teadlik kodanik oli jõudnud juba korravalvurid kutsuda ning kümmekond sõdurit trügis läbi rahvamurru meie poole. Küll see käis neil kähku! Rannengi vahiteenistus suhtus oma töösse ilmselgelt kohusetundlikumalt kui Avendumi valvurid. Nähtavasti hoidsid Kultide, Ööbikute ja Oburite sagedased kokkupõrked mehi, kes siinset igapidi väänatavat ja mäda seadussüsteemi teenisid, pidevas võitlusvalmiduses.
Jalga lasta me ei jõudnud.
„On probleeme või?” küsis patrullsalga vanem minult.
„Mis te nüüd! Ei mingeid probleeme!” ruttasin ma kinnitama, lootes kogu hingest, et Deler suudab ükskõik mis kombel päkapikul suu kinni panna.
„Ärge tulge luuletama!” sõnas sõdur karmilt. „Miks see jupats siis räuskab?”
„Tal on halb päev.”
„Ja sellepärast kibeleb ta auväärset habemeajajat maha lööma?” mühatas teine sõdur. „Kuritahtlik korrarikkumine ja kakluse õhutamine. Kas tulete ise meiega kaasa või…?”
Pole vahet, mis linna vahtidega tegemist on, piisab käia ühes linnas, ning sa tunned seda tõugu läbi ja lõhki. Isegi doralislane oleks taibanud, mida poisid meist tahtsid.
„Ei tule me kuhugi, armulised,” tuli Angerjas mulle appi, jättes Hallase Deleri ja Kli-Kli hoolde.
Garraklase silmis oli midagi niisugust, mis sundis korravalvureid sammukese taganema. Hunt krantsikarja vastas – vaat mis tuli mulle pähe, kui Angerjas neil tee tõkestas.
Neil oli arvuline ülekaal ja mis peamine, hellebardid meie pusside vastu. Tuleb öelda, et see on kokkupõrkes väga kaalukas argument. Kuid oli näha, et nad ikka veel kõhklevad.
„Tulete nagu kukupai, kulla härra,” pressis julge salgajuht läbi hammaste, kohendades peos odakirve vart. „See siin pole Garrak, meil on kombeks seadust täita!”
Angerja huultel tuksatas põgus muie.
„Kui minu riigis täidetaks seadust samamoodi nagu teil, oleks Garrakis kurikaelu rohkem kui vahiputkas pistisevõtjaid.”
„Millele sa vihjad?” tõmbas salgajuht silmad kurjakuulutavalt kissi.
Angerjas muigas veel kord vaevumärgatavalt, kiikus mõtlikult kandadel ja langetas käed Garraki paarispistodade pidemetele.
See liigutus ei jäänud sõduritel märkamata ning nad astusid nagu käsu peale veel ühe sammu tahapoole. Hallas jäi lõpuks vait ning põrnitses nüüd hämmastunult meid piiravaid muiduvahtijaid ja korravalvureid, uskumata, et tema tekitatud skandaal meelitas kohale sihukese hulga rahvast.
„Härrased, härrased!” Ootamatult astus inimparvest välja mees ja tuli vahtide juurde. „Need on minu sõbrad! Nad pole kohalikud ja pole jõudnud kuulsusrikka Rannengi seadustega veel harjuda!”
Terav nina, sinised silmad, umbes minuvanune. Tal oli kavalavõitu, aga aval naeratus ja riides oli ta jõuka linnahärra moodi. Arvatavasti see viimane asjaolu sundiski vahipatrulli pealikku talle vastama, selle asemel et mees minema kihutada.
„Nad rikuvad korda ja solvavad avaliku korra hoidjaid.” Vahtide ninamees heitis garraklasele vaenuliku pilgu.
„Muidugi, muidugi,” noogutas mees osavõtlikult ning, võtnud korravalvuril käe alt kinni, viis ta eemale. „Kuid te ju mõistate, nad on pärit metsikust pärapõrgust, mu sõbrad pole viisakaid kombeid õppinud. Nad on esimest korda linnas. Aga too kõrend on mu tädimehe õepoeg ja seega nagu ka minu sugulane.” Mees näitas sõrmega minu peale.
„Mida see molkus teeb?” küsis Hallas jahmunult.
„Tõmbab meid välja sellest pasahunnikust, kuhu me sinu pärast sattusime,” seletas Deler päkapikule arusaadaval viisil.
Hallasel jätkus oidu jätta järjekordne tüli üles kiskumata.
„Ma pidin silma peal hoidma, et nad pahandustesse ei satuks,” seletas mees sõdurile edasi. „Asetage end minu olukorda, härra ülem! Kui midagi peaks juhtuma, võtab tädi mul pea maha ega lase mind enam oma majja!”
Hõbemünt rändas võõra peost patrullsalga vanema pihku.
„Noh…” venitas salgajuht. „Me peame siiski oma kohustusi täitma. See on meie kohus!”
Järgmine münt vahetas omanikku.
„Kuigi,” hakkas valvur vähehaaval sulama. „Kuigi pärast korralikku noomimist võin ma ehk lasta teie… mm… auväärsel sugulasel ja tema kaaslastel minna.”
Kolmas hõbetükk kadus ahnete sõrmede vahele.
„Jah!” Patrulliülem