Janu. Teet Kallas
seadis mu kohale, lükkas mu ette kannu vahutavat õlut, pilgutas silma, ta silm oli jahekalk, võttis kusagilt tühja kannu, kallas selle peetpunast veini täis ja noogutas mulle julgustavalt. Või käskivalt. Vaatasin talle huviga otsa. See oli nüüd otsekui hoopis uus inimene – räme küll, aga kui täpne, kui osav! Või isegi omamoodi galantne. Mees, kes oli astunud üle läve, oli sisenenud oma põhimaailma, oma klubisse, mõttekaaslaste ringi. Nii ma mõtlesin. Ma olin veel väga naiivne. Vaatasin, kuidas talle paarist kohast viibati. Tema viipas vastu, tegi oma suurte määrdunud kämmaldega mingeid märke, laiutas korraks käsi. Ei, ma ei jõudnud milleski orienteeruda. Ümberringi tõusis ja valjenes häältekõma, see näis raske lainena mu pea kohal kokku langevat. Ma tõstsin kruusi huultele. No-no-noo, julgustas Valerian mind. Talle otse silma vahtides – millal lõpetada tohib? – hakkasin ma jooma väga jälgi maitsega piiritusveini. Ka Valerian (või kes ta iganes ka polnud!) vaatas mulle otse silma. Ta pilk oli jahe ja tähelepanelik. Suujoon habeme all range, aga õiglane. Ma toimetasin tema kontrolliva pilgu all mingit rituaali, mille tähendust ja peensusi tundis ainult tema. Ma olin väga naiivne. Vein nööris kurku, vein raspeldas söögitoru, aga ma jõin ja jõin. Siis viimaks langetas Valerialt pilgu. Kluksatasin küsivalt. Ta noogutas mõtlikult. Hingeldamist ja iiveldust tagasi hoides ulatasin kannu temale. Ja küsisin pilguga – kas kõik on õige? Siis jõi tema. Jälle vaatasime me teineteisele üksisilmi otsa. Ta jõi kannu järeleaimamatu meisterlikkusega tühjaks. Tema teos oli oskust, kibestumist, tüdimust. Selles oli paratamatust. Tundsin ennast natuke süüdlasena. Oli mul vaja talle ette sattuda. Ei, aga siis pühkis ta suu veininirest puhtaks, röhatas ja pani tühja kannu kaaluka liigutusega letile. Oota, ütles ta asjalikult ja kallas selle kohe uuesti täis. Tühjad pudelid pistis ta värvli vahele. Jõudsin märgata, et tal oli seal juba oma kuus pudelit. Ta oli nagu mees, kes peab õhtul minema kaevikusse, granaadid vöö vahel.
„Nüüd teeme suitsu,” ütles ta ja sirutas käe minu poole. Tõmbasin rutuga oma sigaretid välja. Me süütasime suitsud. Ma vaatasin ringi.
Kõik oli tundmatuseni muutunud.
See polnud enam kõhedust tekitav allakäigumärkidega inimhulk, need polnud enam nukrad saatuse heidikud, tööluusijad, rongaisad, kõlvatud naised, pohmeluses lumpenintelligendid, looderdavad komandeeritud, karvased pätid, keda olin alles kümne minuti eest oma silmaga näinud, hinges kartus ja uudishimu. Oh ei – need kõik, kes mu ümber seisid, vestlesid, naersid, naljatasid, olid inimesed, toredad isikud, tõelised isiksused! Neil kõigil olid arvatavasti silmapaistvad elulood, nendega oli juhtunud küllap hulganisti põnevaid asju, nende saatused virvendasid mu ümber nagu üheksateistkümnenda sajandi romaanisüžeed.
Kust ma selle võtsin? Ei tea… ei tea.
Igatahes oli mul mõnda aega tunne, et ma näen ja kuulen kõike. Säärane tunne, nagu oleks mu teadvust mingi läbinägeliku infrakiirega valgustatud, jah – ma nägin äkki kõigist ja kõigest läbi.
Ma nägin!
Ma kuulsin!
Ma oskasin nappidest jutukatketest erakordse osavusega kududa terviku. See oli imeline tunne.
Ma olin oma janu kustutanud. Ma vaatasin naeratades inimesi. Ma olin äärmiselt naiivne.
„Üks hetk,” ütles Valerian ja kadus kuhugi. Viivu pärast nägin teda kusagil kaugel kellegagi juttu ajamas. Käsi teise mehe õlal. Tõsi, teine lükkas ta käe varsti maha, aga Valerian vaid muigas selle peale. Küllap toimus seal mingi väike nali.
„Kas sa ka eile telekat vaatasid?” küsis äkki keegi. Mu ees seisis väheldast kasvu mees, tükk maad minustki lühem, ta oli sitke ja pruun nagu araablane, ta neljakümne-aastane nägu oli saatusekortsudest läbi küntud. Tema hääl kähises veelgi enam kui Valerianil. Mitte ei tea, kust see teadmine tuli, aga mehe hüüdnimi pidi olema Komandant.
„Bauer oli juua täis,” ütlesin ma ja hakkasin naerma.
Ka Komandant puhkes naerma.
„Just! Hullemini kui mina! Kus ikka kopruminteeris ära! Misuke suur publikum, ah?”
Pakkusin talle veini. Ta ei ütelnud ära. Ja hetke pärast oli ta juba kadunud, selgade ja õlgade tihnikusse sukeldunud.
„Noh, mida sa ka Baueri-poisist arvad?” küsis mu käest pikk ja tugev hallipäine mees. Ta polnud kuigi vana. Tal oli väga hea ülikond seljas. Tal olid importraamidega prillid ees. Tõsi küll, üks klaas oli katki. Mehel olid heledad väikesed silmad, need vaatasid mind teraselt ja pilkehimuliselt. Mina aga juba teadsin, kellega tegu. See pidi olema ei keegi muu kui linna kuulsaimaid mehi, kunagine olümpiakangelane klassikalises maadluses Ollar Otset. Olin temast palju kuulnud, nii legende kui ka anekdoote.
„Bauer oli täis mis täis,” ütlesin ma talle usalduslikult.
Otset naeris südamest ja rüüpas siis natuke veini.
„Aga minul läksid eile prillid katki,” ütles ta ja naeratas siis nagu nooruk. Ausalt ja siiralt. „Tead, kui raske on häid prille saada.”
„Tean.”
Siis ta läks.
Samas ühines minuga Pilli-Tiidu. Nii teda hüüti, mis mina sinna parata sain. Ta oli minuvanune mees, väikesed vurrud nina all, iseloom ja jutt tasased. Ta põristas r-i (nagu minagi mõnikord) ja alustas:
„Hea küll, kõigest ma saan aru, aga kui telereporter astub rahva ette ja on täis…”
„See on kole lugu,” ütlesin ma talle.
Pilli-Tiidu niisutas lillakaspunases veinis huuli, tänas ja kadus kuhugi.
Hetkeks jäin üksinda. Mu hing oli täis naiivset vaimustust ja üllatust. Olin nagu maadeavastaja, kes on leidnud ühise keele tundmatu suguharuga. Ah niimoodi see siis käibki, mõtlesin ma. Kui lihtne see on! Kõik need mehed räägivad ju täiesti arusaadavas keeles. Enamik muide minu emakeeles.
Kõik on kõikidega sõbrad ja tuttavad, suhtlemine ei kujuta endast mingit probleemi, siin, nagu selgub, piisab vaid poolest lausest, teinekord ainult pilgust, et teisest inimesest aru saada. Täielikult ja lõplikult. Ja jutuainest ei tule siin puudu. Kõik nad on vaadanud TV-d, kõik nad mõtlevad Bauerist.
Aga kas reporter Bauer ikka oligi purjus?
Ei, ma ei tohtinud selles kahelda. Ma mõtlesin: kõik inimesed siin taras on vähemalt sellel tunnil, sellel kellaajal sõbrad ja vennad. Elagu sõprus ja vendlus! Aga ei, miks ainult praegu!? Arvatavasti on nad alati sõbrad ja vennad? Ikka… Loomulikult! Või vähemalt – avamisest sulgemiseni. Ja mis veel – need mehed ei tunne seda alandavat ühemõttelist janu, mida tunnevad praegu need teised seal tara taga. Mineraalvesi võib lõppeda, piim võib otsa saada, õlletara aga oli, on ja jääb.
Aga kohe samas puges mu hinge pisike kahtluseussike. Veel ei saanud ma tema taotlustest aru. Ja natuke murelikult süütasin ma uue sigareti.
„Ah, siin sa ikka oled,” ütles nüüd Valerian (või see, keda ma temaks pidasin). „Mul läks natuke aega, raisk. Saad ise ka aru. Noh, paneme ka või?”
Ja siis jäi ta kahtlustava pilguga veinikannu vaatama. Mis parata, selle sisu oli pisut kahanenud.
„Poisid siin natuke mekkisid,” ütlesin ma endale täiesti uudse pugejatooniga.
„Ega sina jõua kõiki linna lakekrantse joota,” ütles Valerian seepeale. Ta oli pahane. Ma olin teda reetnud.
„No võta siis,” käskis ta mind mornilt.
Tõstsin kannu huultele. Jõin paar lonksu, rohkem ei läinud enam alla.
„Jamad, mees?”
Mulle otsa vaadates jõi Valerian samuti ainult paar lonksu. Aga ta pilk oli seejuures rabe, pidetu ja pahane.
„Võta nüüd õlut ka,” käskis ta pärast.
Õlu oli ammu kolkunud. Ma ei tahtnud seda.
Vaatasin üle õla. Mu lähedal käratsesid lustakalt Ollar Otset, Komandant, Pilli-Tiidu ja veel rida toredaid mehi (Torutäis, Väike-Aadu, Pardimuna, Üllar ja teised).
Ja ma kuulsin