J. Kunder'i algupäralised luuletused. Juhan Kunder
me’ sulle, kallis maa,
Eesti lauulu loome:
Suu ja süda sulle jäegu,
Ihu sinu sülle saagu,
Sinu omaks jäeme!
Mu Eestimaa!
Mu laulu lust on uueks saan’d,
Kes on see kewade mull’ toon’d?
Ma Eestimaa!
Ma käisin üle mäe ja maa,
Ja üle mere lõunal ka,
Oh mis ei kustki leidnud ma,
Su hing see oli, Eestimaa!
Sind Lõuna oma iluga
Pea silmal’ kinni kattis ta,
Mu Eestimaa!
Ma mõtlen: Selle päikse all
Ma oleks õnnis igal a’al,
Ja joowastatud meelte ees
Su pilt mult kadus südames.
Kuis laulis linnu kari seal
Nii helest’ kewadisel a’al
Mu Eestimaal!
Ei kõla laul siin elawalt,
Siin paistab päike palawalt,
Siit linnud tõuusnud lendama
Su metsa, armas Eestimaa.
Ka mina laulsin waljust’ siis,
Kui kõlas hele linnu wiis
Mu Eestimaal.
Ei Lõunas iial mull’ laulu oln’d
Ei kewade siin meelde tuln’d;
Siin süda ala waikseks jäi, –
Mu Eestimaal ta lahti sai.
Mis on mull’ kõik maailma hind,
Kui arm ja truus ei saada mind!
Mu Eesti maa,
Neid andsid, kui sult läksin ma,
Kui õnnistust mull’ kaasa sa!
Nad panid meele mõlkuma
Su järele, mu isamaa.
Ma tulin seie, terweks sain
Ja sulle endist südant tõin,
Mu Eesti maa!
Mu süda lõo kombel ta
Ja terwitab mu Eesti maad,
Mu haljast Eesti isamaad.
See nutt ja hõiskamine
Kui laimab waen su laste auu;
Kui wõeras sõna teutab sind;
Kui räägib walet selle suu,
Kell’ toitjaks sinu püha pind:
Siis nutab sinu süda.
Kui wõtab wahest wale suu
Su auusaid poegi pilgata,
Su põuest kisub koolja luu
Ja tahab teele pillata:
Siis nutab sinu süda.
Kui aga igal’ waenlasel’
Wõid andeks anda iga süü;
Kui kade keele kandjatel’
Wõid andeks anda paha püü:
Siis ilutseb su süda.
Priiuselle
Sull taewa tähed peas,
Su ümber lilled reas,
Õnn, priius, sull!
Kõrgel su kuldne troon
Ja hiilgaw wõidu kroon;
Ole me’ hoidija!
Õnn, priius, sull!
Seal, kus su lille-tee:
Hing tõuseb taewasse,
Heal heliseb.
Priius, sa wõidu heal.
Priius, sa armu keel!
Priius, oh, wiibi sa
Mu Eesti maal!
Soomest
Laene tuleb Soome rannast,
Räägib walge wahuga:
Wõtsin kalju ümbert kinni,
Tahtsin seie talluta.
Kiwi ütles: Soome randa
Tahan mina waewata,
Soome maa on minu rinda
Wõidnud kalju wõimuga.
Soome salust tuleb tuuli,
Toob mull’ lille lehe ta;
Mulle mõlgub õie huuli:
Tulen Soomest tuulega,
Sinu sülle langen maha,
Terwitan sind, Wiru maa!
Soome jäi üks rahwas maha –
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.