Juta. Anton Jürgenstein

      Astke rongi! Teele, teele!

      Juba jälle kodumaal.

      Teie tunnete mu keele,

      Linnud, kõrgel õhu ra’al.

      Asutan teid iga aasta

      Laia iluta lendama,

      Terwitan teid, wõtan wasta —

      Ei mind keegi terwita! —

      Kodu ilusa mull ehtis

      Wanemuine, waesele;

      Lilled lehkwad, puud on lehtis,

      Laened mängwad lahkeste;

      Aga omasugust pole

      Ihulista hingekest!

      Ilus neiu, üksi ihkad,

      Soowid saada seltsilist;

      Wäga õige, et sa wihkad

      Wangipõlwe, waewalist.

      Wanemine on sull siia

      Külmad kalad seltsiks pannd,

      Tulin sest, sind tahan wiia,

      Kus on rohke rõõmu-rand.

      Rõõmu on mull siingi rohkest,

      Muud kui mure puudub weel,

      Aga nendest kortsus lohkest,

      Mis on sinu otsa eel:

      Sealt ma teda ka ei taha.

      Ta ei sünni sõbraks mull;

      Puhtust nõuan, aga paha

      Lausa loen silmist sull. —

      Miks sa kohe kahtlust külwad,

      Wanemuisest räägid walet?

      Kes sa oled? Miks sa peidad

      Nõdra silma eesta palet?

      Kes wõiks päikse peale waata

      Lausa lahti silmega!

      Samuti ka wõtad saata

      Pimestawaid pilka sa.

      Kes ma olen? mis sest küsid?

      Nimi on ju naeru asi.

      Kui sa kõnet kuulda püsid,

      Arutan sull’ oma sasi:

      Kui kord elu ilmaloojal

      Üksinda läks igawaks,

      Kõige elu ettetoojal

      Oma elu mõrudaks:

      Siis ta aina ajawiiduks

      Surmariigi sülesta

      Kutsus elul’ oma kiiduks

      Waimud warjukütkesta.