Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik
sellest, et mul on arvelt kümme tonni läinud!”
Nii vihast Väintsi polnud Kribu tükk aega näinud.
„No ega su arve tühi ometi ei ole?”
„Tühi ei ole, aga kümme tonni olen ma välja võtnud ja umbes kolm oli mul sula ka, nii et kokku kolmteist on justkui läinud.”
„No kolm on loogiline, kolm me jõime maha… ma arvan,” ütles Kribu. Väejuhi tunne hakkas teed andma jefreitori tundele. Kribu lootis vaikselt, et ta ei pea hakkama Väintsi kaotust kinni maksma.
„Me peame lihtsalt selgeks tegema, mis juhtus, kuhu sa selle papi torkasid, ja kes teab siis?”
„Mina torkasin? Sa ise ütlesid, et me olime koos!”
„Ma ei öelnud, et me olime koos, ma ei mäleta midagi, ma lihtsalt enne oletasin, aga nüüd ma selles enam nii kindel ei ole!”
„Nüüd, kus sa tead, et kolmteist on läinud, sa ei olegi enam nii kindel!”
„Sa ise ka ei mäleta midagi!”
„Mis lahti, mehed?”
Ene tuli väga õigel ajal. Kribu oli ennast üsna lollilt sisse mässinud. Ene on seal Muuseumis baaridaam. Täitsa mõnus mutt, vahepeal võtab ise ka. Vanasti töötas ta Volgas. Nüüd teeb Muuseumi.
„Me arutame eilset päeva,” ütles Kribu vaikselt.
„No mis te arutate, te olite eile ju siin.”
„Kas mõlemad?”
„Sina ja Kribu olite siin. Kribu oli ilma koerata. Tule, Nults, siia, ma annan sulle konti!”
Nults, medaliga pärjatud kasvatamatu loom, sai eesti keelest kohe aru ja tormas leti taha. Inimkliente sinna ei lubatud, koeri küll.
„Näed siis,” ütles Kribu.
„Mida?”
„Hakkab tulema. Me leiame su raha üles. Tuleb välja, et me alustasime siin, aga kuhu me edasi läksime? Siin peaks kuu aega jooma, et kolme tonni ära juua, nii et me läksime kuhugi. Ene! Mis sa veel meist tead?”
Nults kobis leti tagant rahuloleval ilmel välja, medal viltu kaelas, kont hambus. Ta hakkas seda meeletu mõnuga järama ja kõõritas Väintsi ja Kribu poole, justkui oleks tal hirm, et kont käest rabatakse. Väljanägemise järgi oleks võinud mõlemast seda karta – Kribu ei julgenud peeglisse vaadatagi.
Ene nõjatus vastu letti ja ütles: „No sina, Kribu, tulid kõigepealt, ja siis oli siin veel teisi ka, Varblane ja Müür, ja hiljem tuli Leif ka. Enne seda oli täitsa tühi, ma mõtlesin, et ei tulegi kassat ega midagi. Aga siis tuli Väints ja kõigepealt te võtsite kaks õlut…”
„Nagu ikka,” hüüatas Kribu. Talle tegi pöörast rõõmu, et mõnes mõttes oli see eile justnagu iga teine päev – mitte midagi erilist.
„Noja siis te hakkasite viskit ja Jägermeistrit vahele jooma.”
„Kui palju?”
„Nagu tavaliselt, mitte väga palju, noh, aga te läksite edasi!”
„Stopp!”
Kribu kargas nõelatult püsti.
„Paned tähele, Väints!”
Väints ei jõudnud Kribu tuhatnelja kappavale mõttele kuidagi järele. Tal oli üsna juhm ilme.
„Mine perse, räägi siis!” ütles Väints.
„Võta mulle enne üks õlu, mul on raha otsas!”
Väints võttis veel kaks õlut. Kribu kahmas piraka lonksu, tundus, et masin tema sees hakkab küll suure kriginaga, aga siiski tööle.
„Me läksime edasi,” ütles Kribu hoolimatu võidurõõmuga.
„Ja siis?” küsis Väints, kellele tundus, et paljalt selle avastuse eest polnud Kribu veel oma õlut välja teeninud.
„Edasi on loogiline. Kui oli nagu tavaliselt, siis me tellisime Müüri või Tõnni, nüüd tuleb teada saada, kumb meid ringi sõidutas, ja siis on pilt ees. Ja kujuta ette, mulle hakkab meenuma, et me olimegi eile siin!”
„Tundub tuttav koht?”
Väints oli asjata irooniline. Kribu pea siiski töötas, pealegi oli ta pisut mures, et kui ta selle eilse liiga hästi välja uurib, ei jõua ta oma osa kinni maksta. Aga selle peale oli juba hilja mõelda, sest Väints helistas Tõnnile. Tõnn ütles, et tema sõitis viimane kord Kribuga krantside näituselt tagasi ja rohkem ta neid näinud ei ole.
Siis helistas ta Müürile. Müür ei võtnud tükk aega telefoni vastu. Kribu pani kõrva vastu toru, et ta ise ka kuuleks. Müür võttis alles kahekümnenda helina peale ja oli julmalt väsinud häälega.
„Kuule, Väints, ma olen väsinud, ma magan veel!”
„Küsi, kas me sõitsime taga, küsi-küsi!”
„Kribu käsib küsida, kas me sinuga sõitsime eile?”
„Hommikuni välja. Ma magan praegu, ma olen tõesti väsinud.”
Müür pani toru ära. Asi oli selge. Kui nad Müüriga hommikuni välja sõitsid, oli kõik selge. Nad leppisid kokku, et teevad veel ainult kaks õlut ja mitte rohkem, et tsükliks ei läheks, ja helistavad Müüri üles ja uurivad välja, mis radu siis lõpuks sai matkatud, ja kui võimalik, leiavad üles Väintsi kümme tonni või vähemasti koha, kus see ära kasutati. Väintsile tundus piinavalt valus rahast nii ilma jääda, et ta selle eest midagi vastu poleks saanud, ja mis veel hullem, et ta isegi ei mäletanud, et ta selle eest üldse midagi oleks saanud.
„See on lausa pillamine,” ütles Väints.
Siis tuligi Müür.
Müür on taksojuht. Väintsi sõber või peaaegu et isegi sugulane. Selline mõnus mees. Õigemini on ta Väintsi naise õe poldi vend või midagi sarnast. Ta on isegi mõnikord jõulude ajal Väintsi pool olnud. Siis kui hani on olnud. Muidu mitte. Aga mõnus mees.
„Täna küll sellist päeva ei tee,” ütles Müür esimese hooga, kui sisse tuli. Müür on heasüdamlik. Nults imbus kohe nurgast välja, surus end vastu Müüri jalga ja nõudis, et teda sügataks.
„Palju mul taksoarve läks?” küsis Väints nobedalt.
„Ega sa ei maksnud ära ju. Sul ei olnud lõpus enam raha, sa pidid täna ära andma.”
Väints sisistas midagi arusaamatut läbi hammaste.
„See pole võimalik,” ütles Kribu.
„Sina ole vait, sina üldse magasid. Väintsil olid veel silmad lahti, kui ma ta ära viisin, aga raha tal ei olnud.”
„Kus perses me siis käisime?” küsis Kribu õnnetult.
„Ega ma ukse taga ei oodanud. Kui Väints helistas, siis tulin uuesti ette ja viisin edasi. Viimane sõit oli Saksa juurde, aga siis polnud teil kummalgi pilti ees. Vähemasti mulle tundus.”
Müüri jutus ei olnud midagi nii ebaselget, millest poleks olnud võimalik aru saada. Hoolimata sellest vajusid Kribu ja Väints pikaks ajaks mõttesse. Kribu nägi ennast kuradi peeglis ja talle tundus, et seal ei istu tema ja Väints, vaid Vishvanatan Anand ja Fischer raske seisu juures keerulises partiis.
„Millistes kõrtsides me käisime?” küsis Väints.
„Kõikides,” ütles Müür pikalt mõtlemata, „kõikides, ma mõtlen, kus alati. Ja siis ma tahtsin teid ära viia, aga te läksite hoopis Saksa juurde.”
„Maale?” küsis Kribu näoga, nagu ta ei mäletaks enam, et Saks seal elab.
„Maale jah. Kell oli siis kümme umbes.”
Müürile ei paistnud need küsimused maalesõidust eriti istuvat. Ta oli üsna kidakeelne, haigutas pidevalt, ja oli arvatavasti üsna kohe mitme väga olulise põhjusega lagedale ujumas, miks ta täna maalesõitu korrata