Kui ma näitleja olin. Aleksandr Kuprin
näisid algavat tal rinna keskpaigast, käed aga ulatusid tõenäoliselt allapoole põlvi, mistõttu ta istudes kujutas endast kummalist murdjoont, mida muide on kerge näidata kokkupandava tollipulga abil. Tema pea oli väga väike, nägu kaetud tedretähnidega, mustad silmad olid erakordselt elavad.
Köhatasin tagasihoidlikult. Mõlemad pöörasid end minu poole.
«Kas ma võin kõnelda härra Valerjanoviga?» küsisin ma sõbralikult.
«Mina olen Valerjanov,» vastas tedretähniline isand. «Mis teil asja oli?»
«Vaadake, ma tahtsin…» – mul hakkas kõris midagi kipitama – «ma tahtsin pakkuda teile oma teeneid… ma võiksin mängida… noh, ütleme, teise koomiku või… kolmanda järgu lihtsameelse… Samuti karakterosi…»
Esimene armastaja tõusis pingilt ning lahkus vilistades ja jalutuskepiga vehkides.
«Missuguse teatri juures te varem töötasite?» küsis härra Valerjanov.
Ma olin esinenud laval ainult ühe korra, mängides Makarka osa asjaarmastajate etendusel, kuid ma pingutasin kramplikult oma kujutlusvõimet ja vastasin:
«Üheski soliidses era-teatriettevõttes, nagu näiteks teie oma, pole ma, tõtt öelda, siiamaani teeninud. Kuid mul on tulnud mängida väikestes näitetruppides edelakubermangudes… Nad lagunesid niisama kiiresti kui tekkisidki, näiteks Marinitš… Sokolovski… ja veel rida teisi…»
«Kuulge, ega te ei joo?» pani härra Valerjanov mind äkki jahmuma
«Ei,» vastasin ma kõhklemata. «Vahel lõunasöögi alla või seltskonnas, kuid täiesti parajuse piirides.»
Härra Valerjanov vaatas oma musti silmi vidutades liivasele jalgteele, mõtles pisut ja ütles:
«Hea küll… ma angažeerin teid. Esialgu kahekümne viie rublase kuupalgaga, edasi aga näeme. Jah, võib-olla läheb teid tänagi tarvis. Minge lavale ja küsige inspitsient Duhhovskoid. Ta esitleb teid näitejuhile.»
Ma läksin lavale ja mõtlesin teel: mispärast ei pärinud ta minu näitlejanime? Nähtavasti unustas? Kuid võib-olla lihtsalt taipas, et mul mingit näitlejanime ei olegi? Igaks juhuks mõtlesin ma samas, edasi minnes, endale välja mitte eriti kõlava, lihtsa ja ilusa nime – Ossinin.
Kulisside taga otsisin ma üles Duhhovskoi, püsimatu, ärajoodud sulinäoga noormehe. Ta esitles mind omakorda näitejuht Samoilenkole. Näitejuht esines tänases näidendis mingis kangelase osas ja oli seepärast butafoorses, kuldses raudrüüs, ratsasaapad jalas; grimeeritud oli ta nooreks armastajaks. Kuid selle teatrikesta taga jõudsin ma endale selgeks teha, et Samoilenko on paks, et ta nägu on täiesti ümmargune ning et selles näos on kaks väikest torkivat silma ja suu, millelt ei lahku kunagi oinalik naeratus. Ta kohtles mind kõrgilt ega andnud mulle teretuseks kätt. Ma tahtsin juba lahkuda, kui ta ütles:
«Oodake… kuidas teie nimi oli?.. Ma ei kuulnud…»
«Vassiljev!» ütles Duhhovskoi teenistusvalmilt.
Ma kohmetusin, tahtsin eksitust parandada, kuid oli juba hilja.
«Teate mis, Vassiljev… Jääge praegu siia… Duhhovskoi, ütelge rätsepale, et Vassiljevile antaks ürp!»
Niimoodi muutusin ma Ossininist Vassiljeviks ja jäin selleks oma lavalise tegevuse lõpuni, analoogiliselt Petrovi, Ivanovi, Nikolajevi, Grigorjevi, Sidorovi ja teistega. Kogemusteta näitlejana taipasin ma alles nädal hiljem, et kõigi nende kõlavate nimede hulgas peitub ainult minu nime taga reaalne isik. Neetud kõlaline sarnasus sai mulle hukatuslikuks.
Tuli rätsep – kõhn, lombakas mees – , pani mulle selga mustast kalingurist pika, varrukatega surnurüü ja traageldas selle ülalt alla kokku. Siis tuli frisöör. Ma tundsin temas ära tollesama selli Theodori juukseärist, kes oli mind äsja raseerinud, ja me naeratasime teineteisele sõbralikult. Frisöör pani mulle pähe musta, peissidega paruka. Duhhovskoi jooksis garderoobiuksest sisse ja hüüdis:
«Vassiljev, grimeerige end siis juba!» Ma pistsin sõrme mingisse värvi, kuid minu vasakpoolne naaber, karm, sügavamõttelise laubaga mees, segas minu toimingut.
«Kas te ei näe, et topite oma käed võõrasse kasti? Värvid ühiseks tarvitamiseks on, näete, seal!»
Ma nägin suurt kasti, mille lahtrid olid täidetud segamini aetud räpaste värvidega. Ma olin nagu mingis uimas, Duhhovskoil oli hea karjuda: grimeerige! Ent kuidas seda teha? Kuid ma tõmbasin mehiselt piki nina valge joone ja sarnanesin korrapealt klouniga. Maalisin endale siis julmakstegevad kulmud. Tegin silmade alla sinised laigud. Siis mõtlesin: mida võiks veel teha? Pilutasin silmi ja tõmbasin kulmude vahele kaks vertikaalset kortsu. Nüüd sarnanesin ma komantšide1 pealikuga.
«Vassiljev, olge valmis!» hüüti ülalt.
Ma väljusin garderoobist ja lähenesin tagumise kulissi lõuendist uksele, kus valitses suur tuuletõmbus. Mind ootas Duhhovskoi.
«Kohe on teie etteaste. Ptüi, kurat, mismoodi te välja näete! Niipea kui öeldakse: «Ei, ta tuleb tagasi» – minge. Lähete lavale ja ütlete…» Ta nimetas mulle mingi nime, mille ma olen praegu unustanud… ««Nii ja niisugune nõuab kohtamist…» ja lahkute lavalt. Saite aru?»
«Jah.»
«Ei, ta tuleb tagasi!» kuulen ma ja torman Duhhovskoid teelt kõrvale tõugates lavale. Kurat võtaks, kuidas oli selle inimese nimi? Sekund, teine vaikust… Teatrisaal on nagu must, liikuv kuristik. Otse minu ees laval on mulle tundmatud, lambist heledasti valgustatud, räpakalt võõbatud näod. Kõik vaatavad pinevas ootuses minu otsa. Duhhovskoi sosistab midagi minu selja taga, kuid ma ei saa midagi aru. Siis pahvatan ma äkki pateetilise süüdistusega hääles:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.