Koera süda. Mihhail Bulgakov
rahet, klirinal ja mürinal vupsas välja kõhukas, mingit jälki punakat ainet sisaldav purk, mille sisu silmapilk põranda üle ujutas ja haisema hakkas. Õige uks läks lahti.
“Seisa paigal, sa elajas,” karjus härrasmees, kes kargas ringi, kittel üht käist pidi seljas, ning jahtis koera jalgu. “Hoia tal sindril turjast kinni, Zina!”
“Ta… taevake, on see alles koer!”
Uks läks veel rohkem pärani ja sisse tormas veel üks meessoost isend, kittel seljas. Klaasikildudel tallates sööstis see isend mitte koera, vaid kapi juurde, kiskus kapiukse lahti ja täitis toa imala ja iiveldama ajava lõhnaga. Siis vajus see isend koerale ülaltpoolt kõhuli otsa, mispeale koer talle innukalt hambad säärde lõi, saapapaeltest väheke kõrgemale. Isend ägas, kuid ei kaotanud pead. Iiveldama ajav vedelik võttis koeral hinge kinni, tema peas hakkas miski veerlema, jalad kadusid alt ja ta kaldus kuidagi viltu ja küljeli. “Olge tänatud, see on lõpp,” mõtles ta unelevalt ja vajus teravatele klaasikildudele. “Jää jumalaga, Moskva! Ei näe ma enam Tšitškinit, proletaarlasi ega kraakovi vorsti. Lähen otsejoones paradiisi oma koeraelu kannatuste eest. Vennad koerapüüdjad, miks te minuga sedaviisi tegite?”
Nüüd vajus ta lõplikult külili ja viskas vedru välja.
Kui ta uuesti ellu ärkas, käis tal pea väheke ringi, maos oli tunda kerget iiveldust, kuid külge just nagu polnudki enam, külg vaikis õndsalikult. Peni paotas paremat rauget silma ja nägi silmanurgast, et tema küljed ja kõht on marlisidemega kõvasti kinni seotud. “Tegite ikka puhta töö, sunnikud,” mõtles ta poolunes, “aga käpas see teil on, tuleb teile au anda.”
“Seal, kus vastu kaljukallast… merelaine lauldes taob,” alustas tema pea kohal valetav ja hajameelne hääl.
Koer imestas, lõi mõlemad silmad lahti ja nägi kahe sammu kaugusel valgel taburetil meesterahva jalga. Püksisäär ja aluspükste serv olid kõrgemale kääritud ning paljas kollane nahk oli kuivanud vere ja joodiga koos.
“Püha vägi!” mõtles peni. “Temale ma siis lõingi hambad säärde. Minu töö. Nüüd saan tappa!”
“Seal, kus haaremis ei väsi raugest ilust musulman! Miks sa, kabajantsik, doktorit hammustasid? Mis? Miks sa klaasid ära lõhkusid? Mis?”
“U-u-u,” niutsus peni haledalt.
“Heakene küll, oled jälle korras ja püsi pikali, sindrinahk.”
“Kuidas teil küll korda läks, Filipp Filippovitš, nii närvilist koera ligi meelitada?” küsis meeldiv mehehääl ja trikoost aluspüksiserv vajus allapoole. Oli tunda tubakalõhna ja kapis kõlksusid klaasanumad.
“Sõbralikkusega, mu härra. See on ainus moodus, mis on võimalik suhtlemises elusolendiga. Terroriga ei saavuta mitte midagi, ükskõik mis arenemisastmel see siis oleks. Olen seda alati öelnud, ütlen praegu ja ütlen ka tulevikus. Nad arvavad ilmaaegu, et terror aitab neid. Ei, mu härra, ei ja veel kord ei, ei aita, ükskõik missugune see ka ei oleks, valge, punane või koguni pruun. Terror halvab täielikult närvisüsteemi. Zina! Ma ostsin sellele prohvusele kraakovi vorsti ühe rubla ja neljakümne kopika eest. Võta vaevaks ja anna talle süüa, kui teda enam oksele ei aja.”
Väljapühitavad klaasikillud krigisesid ja naisterahva hääl tähendas edvistades:
“Kraakovi vorsti! Taevake, talle oleks ju võinud lihuniku käest kahekümne kopika eest raieribasid osta. Ma söön kraakovi vorsti ise ära.”
“Katsu ainult. Küll ma sul söön! Inimese maole on see selge mürk. Täiskasvanud neiu, aga topid igasugust rämpsu suhu just nagu pisike laps. Ära mõtlegi! Ma hoiatan: ei mina ega doktor Bormental ei hakka sinuga tegelema, kui sul kõht korrast ära läheb… Seal mind embas haldjakäsi, milles helkis talisman…”
Mahedaid kilksuvaid kellahelinaid pudenes sellal üle korteri ja eemalt esikust võis ühtelugu kuulda hääli. Tirises telefon. Zina kadus ära.
Filipp Filippovitš viskas suitsuotsa ämbrisse, nööpis kitli kinni, kohendas seinal rippuva peegli ees turris vurre ja hõikas koera:
“Vhüit-vhüit. Pole häda midagi. Lähme vastuvõtule.”
Peni ajas end vankuvatele jalgadele püsti, kõikus ja tudises väheke, kuid kosus üsna kähku ja kõndis Filipp Filippovitši lehvivatele hõlmadele järele. Peni läks jälle läbi kitsa koridori, kuid nägi nüüd, et lakke kinnitatud rosett valgustab seda heledasti. Ja kui avanes lakitud uks, astus peni koos Filipp Filippovitšiga kabinetti, mille sisustus vaest looma lausa pimestas. Kõigepealt oli see muidugi täis lõõmavat valgust: seda jätkus kipskaunistustega lae alla, laua peale, seintele, kapiuste klaasidele. Valgus ujutas üle põhjatuma hulga esemeid ja kõige põnevam nende seas oli hiiglasuur öökull, kes istus seina külge kinnitatud oksal.
“Pikali!” käskis Filipp Filippovitš.
Vastasseinas avanes nikerdatud uks ja sisse astus toosama pureda saanud mees, kes nüüd heleda valguse käes osutus väga ilusaks nooreks teravatipulise habemega isandaks, ta ulatas paberilehe ning ütles:
“Teistkordne…”
Ja kadus kohe hääletult, mille järel Filipp Filippovitš lõi kitlihõlmad laiali, istus hiiglasliku kirjutuslaua taha ja paistis otsekohe hirmus tähtis ja esinduslik.
“Ei, see ei ole ravila, ma olen kuskile mujale sattunud,” mõtles peni nõutult ning jäi lösutama vaibamustriie raske nahkdiivani ees, “aga selle öökulli võtan ma veel ette…”
Uks avanes tasaselt ja sisse astus keegi, kes penile nii rabavalt mõjus, et ta koguni haugatas, kuigi väga arglikult…
“Vait! Noo, noo, kulla mees, teid ei tunne ju enam äragi.”
Võõras tegi Filipp Filippovitšile väga aupakliku ja kohmetu kummarduse.
“Hi-hii! Te olete maag ja võlur, professor,” tähendas ta häbelikult.
“Laske püksid alla, mu sõber,” andis Filipp Filippovitš käsu ja tõusis püsti.
“Taevane arm,” mõtles peni, “on see alles ehmatus!”
Ehmatusel kasvasid peas täiesti rohelised juuksed, mis kukla poole kiskusid roostevarjundiga tubakapruuniks, ehmatuse nägu oli kortse täis, kuid jume roosa just nagu imikul. Vasak jalg ei paindunud, seda lohistas ta mööda vaipa järele, kuid parem hüples reipalt otsekui puunukul. Imeväärse kuue revääril kiiskas kalliskivi nagu silm.
Suure põnevusega läks penil koguni iiveldus üle.
“Auh, auh!” tegi ta korraks häält.
“Vait! Ja kuidas te magate, mu sõber?”
“Häh-häh. Kas me oleme omavahel, professor? See on kirjeldamatu,” alustas külastaja häbelikult. “Parole d’honneur1 – kakskümmend viis aastat pole midagi seesugust olnud,” ta võttis püksinööbist kinni, “kas usute või mitte, professor, iga jumala öö parvlevad neiukesed, ihualasti. Ma olen sõna tõsises mõttes võlutud. Te teete imesid.”
“Hm,” mühatas Filipp Filippovitš murelikult, puurides pilguga külalise silmaterasid.
Too sai lõpuks ometi püksinööpidest jagu ja võttis triibulised püksid jalast. Nende alt tulid nähtavale seninägematud aluspüksid. Need olid kreemi värvi, neile olid siidiga tikitud mustad kassid ja nad olid lõhnastatud lõhnaõliga.
Koer ei suutnud kassidele vastu panna ja haugatas, nii et võõras isik lausa õhku hüppas.
“Aih!”
“Saad naha peale! Ärge kartke, ta ei hammusta.”
“Mina ei hammusta?” – pani koer imeks.
Külaline pillas püksitaskust põrandale väikese ümbriku, mille peal võis näha lahtiste juustega kaunitari. Võõras nõksatas, kummardus, korjas kaunitari üles ja läks näost punaseks.
“Te olge siiski ettevaatlik,” ütles Filipp Filippovitš mornilt ja hoiatavalt
ausõna