Kuidas seksist rõõmu tunda. Tõnn Sarv
arvata või otsustada või kedagi paika panema hakata.
“Kõik on ebakindel ja see mind just rahustabki,” nagu ütles üks tegelane ühes Muumitrolli raamatus.
Mitte mina, vaid sina
Üks kõige esimesi asju, mis seksist rõõmu otsimise ja lootmise puhul kohe igaühele selgeks saab, on see, et teine on olulisem. Mitte minu soovid ja tahtmised ning nende saavutamised ei tee mind õnnelikuks, vaid selle tundmine ja tunnetamine, et hoopis mind tahetakse ja soovitakse ning saadakse. Andmine, mitte saamine.
See on väga oluline aspekt. Olla tähtis, olla vajalik. Pakkuda, võimaldada, anda. Ning alles seeläbi ka ise midagi saada.
Et just nimelt sellisel viisil saabki seksist kõige rohkem rõõmu tunda, see saab üsna ruttu selgeks. Ning muidugi ka see, kuidas seda võimendada. Kuidas tekitada enda järele vajadust, igatsust, soovi. Kuidas ahvatleda, võrgutada, panna tahtma, puudust tundma…
Kogu see kunst. Ikka selleks, et ise sellest kõigest veelgi suuremat rõõmu tunda.
Siin on nüüd küll väike erinevus naiste ja meeste vahel olemas.
Kuidas avaldab mees armastust?
“Ma armastan sind,” ütleb ta muidugi.
Kuidas avaldab naine armastust?
“Kas sa armastad mind?” küsib ta hoopis.
Sellest tuleneb nii mõndagi. Naine tahab, et talle tundeid avaldataks. Mees tahab, et tema tundeid tunnustataks.
Tegelikult on see ikka päris suur erinevus.
Naine kõhkleb, sest ta pole kindel, kas teda ikka tahetakse.
Mees kõhkleb, sest ta pole kindel, kas ta ikka tahab teda.
Naisele on oluline tunda, et just teda tahetakse, et just teda armastatakse. Mehele on oluline tunda, et ta just teda tahab.
Aga see on tõepoolest väga väike erinevus. Tegelikult tahavad mõlemad, nii mees kui naine, et just teine saaks seksist rõõmu tunda. See on see, mida nimetatakse armastuseks. See on see, mida nimetatakse kiindumuseks. Ja selles osas pole meestel ja naistel eriti mingeid erinevusi.
Võib ju jääda mulje, et rohkem kiputakse igasugustes seksikäsiraamatutes õpetama mehi. Et kuidas ikka naisele rahuldust pakkuda, kuidas teda erutada, kuidas leida üles kõige tundlikumad kohad ja punktid. Teadagi, mis meest kõige enam erutab ja talle rahuldust pakub – ikka see, kui naine saab temalt rahulduse. See tõstab mehe eneseteadvust ja laseb tal ennast tunda tõelise mehena.
Aga mulje, nagu oleks neid õpetusi ja soovitusi rohkem meeste jaoks, on siiski petlik. Samamoodi on olemas õpetusi ja soovitusi ka naistele, lihtsalt neid ei pruugi nii kergesti märgata. Need on teistsugused. Need on naisteajakirjades. Need ei ole enamasti otseselt seksiõpetused, vaid pigem suhetelood, millest võib samamoodi õppida ja huvitatud olla.
Naised on samamoodi huvitatud sellest, et oma kallimale, oma armastatule, oma kiindumusele rahuldust pakkuda. Nad tunnevad seksist rõõmu ka siis, kui nad saavad vaid meest rõõmustada, teda rahuldada, õnnelikuks teha. Ja nad on ise selle üle samamoodi õnnelikud. See tõstab eneseteadvust ja laseb ennast tunda tõelise naisena.
Aga tõsi on paraku ka see, et kui keegi kedagi tõesti ikka väga tahab, ei tee vaid see asjaolu iseenesest seksi küll kellegi jaoks kuidagi paremaks ega pane kedagi sellest rohkem rõõmu tundma. Ta peab ikka ise tahtma, selge see.
Muidugi pakub rõõmu ja lõbu, kui sa näed ja tunned ja tead, et sind tahetakse, et sa oled kellelegi oluline, vajalik. Seksiga ei pruugi sel üldse mingit seost olla. Aga seks on kahtlemata kõige võimsam tegur.
On muidugi huvitav küsimus, kumb on parem, kas teadmine, et sind tahetakse või teadmine sellest, et ise kedagi tahad. Kas olla armastatud või armastada ise.
Lühike vastus: alati on parem ise olla armunud, ise kellegi järele igatseda, ise armastada, ollagi lausa õnnetult armunud.
Rõõmustamine üksnes selle üle, et keegi sind tahab, annab tunnistust vaid madalast enesehinnangust.
Ihu ja hing
Kunagi tehti neil selget vahet.
Ihu on see, mis peab ära surema ja maha maetama, aga hing on see, mis läheb taevasse või põrgusse. Ja siis veel seletati, kuidas ihu võib olla hingele koormaks ja kõik need ihulikud patud ja muu taoline.
Eks ikka ole igasuguseid mõtteid, tõekspidamisi ja uskumusi. Ja olgu nendega rahu. Meie siin räägime ihust ja hingest seksiga seoses. Või, tänapäevasemalt öeldes, seksuaalsuse mehaanilisest ja psüühilisest aspektist. Ja need on tõesti üsna erinevad.
Seksuaalset erutust ning sellega lõpule minekut saab üsna lihtsalt tekitada. Selleks on vaja teatud kehaosade teatud viisil puudutamist, silitamist ja hõõrumist ja see võibki juhtuda. Jah, mõnel võtab see rohkem aega ja nõuab kannatust, aga üldiselt ei ole see probleem.
Seda me nimetame mehaaniliseks aspektiks. Või ihulikuks, kuidas keegi soovib. Rõõm sellest on üsna kasin või lausa olematu. Ja on väga ülekohtune, lausa pahatahtlik väita, et just seda kõik inimesed tahavadki, olgu nad siis mehed või naised. Paraku leidub sellesarnaseid käsitlusi ka väga paljudes seksuaalelu käsiraamatutes.
Muide, selle mehaanilise aspekti osas ei erine me eriti palju teistest loomadest. Loomakasvatajad ja veterinaarid teavad väga hästi, kuidas täkult või pullilt spermat kätte saada. Samuti ka seda, millal ja kuidas emist või mullikat seemendada.
Inimesele, ja kes teab, võibolla veel mõnedele loomadele, on aga kättesaadav ka teine, psüühiline aspekt. Või hingeline, nii nagu keegi tahab ütelda. Ei, me ei räägi siin praegu veel armastusest. Me räägime sellest, et juba ainuüksi mõte või kujutlus võib tekitada tugeva seksuaalse erutuse, ilma mingisuguste puudutusteta. Veelgi enam. Seesuguse erutusega võib jõuda isegi lõpuni, vabanemiseni. Usutavasti on kõik kogenud seesuguseid unenägusid. Aga seesama on põhimõtteliselt võimalik ka ärkvelolekus.
See ongi hingeline või psüühiline aspekt, kus peitub ühtlasi ka seksist rõõmu tundmise allikas. Mitte ilmaasjata ei räägi me siin raamatus ka eneserahuldamisest ja selle kaudu rõõmu saamise võimalusest. Jah, tõesti on võimalik ka üksinda iseendaga tegeledes jõuda tõelise rõõmuni. Aga see võib piirduda üksnes mehaanilise lõpetamisega, mis erilist rõõmu ei paku.
Kuidas see siis toimib?
Kõik algab mingist mõttest, fantaasiast või kujutlusest. Pildid, hääled, lõhnad ja muud abivahendid – kõik on teretulnud. Pärast esimese erutuse tekkimist tuleb soov juba ennast puudutada ning edasi liikuda. Õige varsti võidakse jõuda sellisele tasemele, kus juba võikski plahvatada ning lõpetada. Mõnikord just seda tahetaksegi. Aga enamasti soovitakse midagi enamat. Midagi päriselt head. Tõelist rõõmu.
Siis tuleb lasta sellel psüühilisel küljel järele jõuda. Tuleb algsest mõttest või kujutlusest luua tõelise kire ja iha, rõõmu ja naudingu siht ja eesmärk. Tuleb seda päriselt tahta ja saavutada. Ning alles siis, selle uskumatu õnnestumise ja saavutamise üle vaimustuses olles, tippu jõuda ja plahvatada. Siis on see rõõm, mida võib jäädagi meenutama ja uuesti igatsema.
Aga nii nagu võib liiga vara plahvatada, nii võib sellega ka liiga hilja peale jääda. Juhtub, et mõtted lähevad mujale, esialgne kujutlus hajub või ei toimi enam. Jääb vaid mehaaniline stimuleerimine, millega võib lõpuks ka lõpuni jõuda, aga rõõm ja vaimustus on juba kadunud. See on igatahes veel viletsam kui liiga vara plahvatamine.
Miks me sellest siin nii pikalt räägime? Peaks ju olema nii, et igaüks teab kõige paremini ise, kuidas ennast rahuldada?
Jah, seda muidugi. Aga me räägime sellest siin pikemalt sellepärast, et kõik see toimub ka paarisuhte puhul. Enese rahuldamine ja selle erinevad aspektid on meile sobivaks mudeliks, mis aitab paremini aru saada sellest, mis toimub tegelikes paarisuhetes.
Kõik need aspektid mängivad paarisuhete puhul kaasa. On ihuline ja hingeline pool. Võib pakkuda ja võib saada mehaanilist rahuldust. Keegi võib liiga vara lõpetada. Ja mõni ei jõuagi lõpuni,