Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde
oskad?”
„Lugeda oskan, kirjutada koa natukene,” wastas Mait, „ja Saksa keelt hakkaksin kohe õppima.”
„Arwad, et see nii kerge on! Ja meistri õpipoiss peab kohe Saksa keelt oskama. Meister ja sellid räägiwad ju Saksa keelt… Aga ütle, oled sa peremehe poeg, wõi teenid kellegi juures?”
„Olen peremehe poeg.”
„On su isal suur koht?”
„Ei, neljapäewakoht.”
„On sul wanemaid wendi?”
„Ei ole.”
„Sa oled isa kõige wanem poeg ja käid mõisas teol?”
,,Jah.”
,,No, mis su isa siis ütleb, et sa linna tahad minna?”
Mait punastas ära ja ei kostnud.
„Su isa on selle wastu? Räägi õigust!”
„Isa ei tea, et – et ma linna tahan minna,” kogeles Mait.
Parun tegi suured silmad.
,,Mis? Su isa ei teagi sellest? Miks sa siis isale pole rääkind?”
„Kartsin, et ta mind ära ei lase.” ,
„Siis ei tea isa seda ka, et sa minu juure tulid?”
„Ei.”
Paruni nägu muutus walidamaks.
„Waata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa oled teind! Sinu herra ei luba sind linna ja oma isast tead ka, et ta ei luba, ja sina läheb wõera saksa juure – see pidada sind wallast lahti aitama – su herra ja su isa tahtmise wastu! …Kuule, poiss, sa oled ju jooksik. Ma peaks su kinni pidama ja haagrehi juure saatma”…
Mait jäi aga kaunis rahuliseks.
„Ega paruni herra seda siis tee!” ütles ta üsna kindlaste.
„Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusaste koju tagasi läheb ja jälle tööle hakkad, siis tahan sulle andeks anda.”
„Paruni herra ei taha mind siis mitte aidata?”
„Ei.”
„Ma palun paruni herrat kõigest hingest!”
„Ma ei wõi.”
„Aga ma olen paruni herra poeg!”
Mait oli seda öeldes saksale ligemale astunud – nii ligidale, et ta soe hingeaur peaaegu herra põske puutus
Parun Riesenthal kähwas tooli pealt üles, nagu oleks teda nõel torganud.
„Mis sa ütlesid?”
„Ma olen paruni herra poeg,” kordas Mait pikkamisi; ta wahtis sellesama tungiwa, usutawa, puuriwa pilguga wana herra otsa, millega ta kord oma ema käest saladuse wälja pitsitanud. Ja kuna parun, nagu emagi, waikis ja suuga õhu wõi sõnade järele nilpas, lisas poiss halastamata rahuga ja ärakaalutud rõhuga juurde: ,,Minu ema nimi on Liisu; ta oli enne minu sündimist siin mõisas toatüdrukuks. Minu isa nimi on Joak Luts; ta oli enne siin wallas, Rüüska peres, teomeheks…”
“Ma ei tunne neid inimesi!” hüüdis parun surutud healega.
“Paruni herra ehk tuletab meelde: Liisu Mätlik ja Rüüska Joak. Paruni herra käskis neid paari minna Ja soatis nad siis X. walda elama. Mina sündisin seal.”
Parun Riesenthal waatas segaselt ja ühtlasi argselt ringi. Õrn puna ta prisketel põskedel oli sinakaks tõmmanud. “See wõib ju olla – ma ei mälesta neid inimesi enam – aga kes sulle siis ütleb, et sina – et sina – ”
“Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle, waid paruni herra mu isa on,” seletas hirmus poiss armuheitmata selgusega.
Maidu papa oli natuke aega tumm. Ta walged, lihawad käed nabistasiwad wärisedes kuldse uurikee kallal, libisesiwad siis püksitaskutesse ja tõusiwad sealt jälle wälja. Nagu kohtumisest kohmetanud inimene kunagi otsis parun asjata sõnu. Seejuures wahtis ta üksisilmi poisi otsa.
Otsis ta selle palgelt tema nurjatumale tõendusele kinnitust? Püüdis ta tema ninast, suust, silmadest wälja uurida, kas selle räpase näoga teopoisi soontes tema suurtsugu werd woolab? … Kui parun Riesenthal õiglane tahtis olla, pidi ta enesele tunnistama, et ta poisi juttu usub. Toa-Liisut ja Rüüska Joaku mälestas ta wäga hästi; niisama teadis ta, kuhu ta nad elama saatnud. Enam kui tõenäoline oli, et see neljateistkümne-aastane auusa olekuga poiss nende esimene laps on ja otsekohe nende juurest tuleb. Kuid parunil oli poisi jutu uskumiseks paraku weel palju kindlam tunnistus: Maidu suur sarnadus tema ainuma poja Gotthardiga! See sarnasus oli parunile juba all aias silma torganud – äkitselt, aimduse wiisil – ning teist korda siin toas sel silmapilgul, kui poiss oma palwet ette kandes sirgelt tema ees seisis. Ja nüüd – nüüd nägi ta silmadega, mille waade poisi seletuse läbi teritatud, weel kord, kui ühte nägu nad oliwad – parun Gotthard Riesenthal ja teopoiss Mait Luts! Ning selle sarnaduse oliwad mõlemad isalt pärinud, temalt eneselt, parun Adalbert Riesenthalilt…
„Sinu ema waletab!” tahtis parun Maidu wiimase sõna peale müristada. Aga ta ei müristanud. Ta wahtis piiludes uste poole ja ütles kaunis tuhmi healega: „Sinu ema waletab, kui ta seda on öelnud, ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis waletad sa ise.”
Sellest nägi waene Mait, et ilmas siiski isasid on, kes oma lapse ära salgawad! Wanema-armastus polnud siis mitte nii üleüldine, talupoja ja saksa juures tingimata leitaw tundmus, nagu Mait oma rumaluses arwanud…
„Ei, paruni herra, ma ei waleta,” wastas poiss wärisewa healega, „ja ma tean ka, et mu ema ei waleta.”
„Kust sa seda tead?”
„Isa käest. Isa ütleb koa, et ma tema poeg põle. Seda teawad meil kõik inimesed.”
„Kõik inimesed!” hüüdis parun, ja ta otsaesine lõi õhetama.
„Ja. Mind sõimatakse lapsest saadik paruniks.”
Adalbert won Rosenthal kõndis, käed püksitaskus, paar korda nähtawa ärewusega ühest seinast teise. Ta kiristas hammaste wahelt ühe Saksa keeli sõna wälja, mida Mait ei mõistnud; aga küll see wist mõni wandesõna oli, mis tema isa wõi ema kohta käis, kes oma halwa saladuse wälja lobisenud, wõi ka Maidu enese kohta, kes selle saladusega oma suurtsugu papat tulnud tülitama… Wiimaks jäi parun poisi ette seisma ja ütles healega, millest maharõhutud wiha üles kees:
„Kuule, poiss, ma annan sulle head nõuu: kui sa mitte ei taha, et ma su naha tallis mehe moodi lasen maha wõtta, siis katsu siit oma rumala loriga nii ruttu minema saada, kui su jalad kannawad. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee!”
Mait wastu:
„Ma lähen kohe, kui paruni herra teeb, mis ma paruni herra käest palusin.”
„Seda ma ei wõi. Sa oled wõera herra wallast.”
„Paruni herra wõib kõik, mis paruni herra tahab.”
Missugune häbemata kangekaelsus! wõis saks mõtelda, sest ta lõi käed risti ja ta jäme kael hakkas ikka tumedamalt punetama.
„Sinu weski ostan ma ära,” ütles ta siis isewärki susisewa healega, „Kui palju sa ta eest tahad?”
„Weskit ma ei müü, kui paruni herra mu palwet ei täida.”
No see julgus läks juba igast piirist üle!
Parun Riesenthal wabises sisemise wiha pärast. Ta asus kui kotkas küüntega poisi õladesse kinni ja kiskus ta nii ligidale oma näo juurde, et märg ta suust Maidule wastu põske pritsis, kui ta karjus:
„Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli! Ma lasen sind siduda, – kas kuuled, – siduda lasen sind!”
Imelikul wiisil jäi poiss ka sellegi nii wihase ähwarduse peale südiks ja rahuliseks. Tal pidi mingi tugi selja taga olema, mille kindluse peale ta julge wõis olla; tal pidi nii hea trump käes olema, et ta oma wägewat wastast ei pruukinud karta.
Ja