Rebane. David Herbert Lawrence
ja karjast hästi arvavat, kas pole?” sõnas ta.
“Oh, jah – üsna halvasti,” sõnas March.
Mees naeris jälle.
“Ei kanadest ega mullikatest,” sõnas Banford, “ega kitsedest ega ilmast.”
Nooruk sattus teravasse, rõõmsasse naeruhoogu. Ka tüdrukud hakkasid naerma, March nägu kõrvale pöörates ja suud lõbusalt kurrutades.
”Oh, hästi,” sõnas Banford, “me ei hooli sellest, kas pole, Nellie?”
“Ei,” sõnas March, “me ei hooli.”
Noorukil oli väga hea meel. Ta oli kõhu täis söönud ja joonud. Banford hakkas teda küsitlema. Ta nimi oli Henry Grenfel – ei, teda ei hüütud Harry’ks, alati Henry’ks. Ta jätkas vastamist viisaka lihtsusega, tõsiselt ja võluvalt. March, kes juttu ei sekkunud, heitis oma urkast pikki, aeglaseid pilke mehe poole, kui too istus seal sohval, käed ümber põlvede, nägu lambi all särav ja ergas, Banfordi poole pööratud. Tüdruk muutus viimaks peaaegu rahulikuks. Mees samastus rebasega – ja oli siin oma elusuuruses. March ei pidanud teda enam otsima. Sealt varjulisest nurgast nautis ta sooja, lõdvenenud rahu, peaaegu nagu und, võttes omaks nõiduse, mille kütkes ta oli. Kuid ta soovis varju jääda. Ta tundis rahu vaid siis, kui mees ta unustas, Banfordiga rääkides. Varjulisse nurka peidetult ei pidanud ta enam end seesmiselt jagama, püüdes tegutseda teadvuse kahel tasandil. Ta võis viimaks langeda rebase mõju alla.
Sest nooruk, istudes tule ees oma univormis, levitas ruumis nõrka kuid tuntavat hõngu, määramatut, kuid midagi metsloomasarnast. March ei püüdnud seda enam mitte märgata. Ta oli vaikne ja lõtv oma nurgas nagu rahulik loom oma koopas.
Viimaks jutt soikus. Nooruk lõdvendas haaret põlvede ümber, võttis end pisut kokku ja vaatas ringi. Jälle sai ta teadlikuks vaiksest, poolmärkamatust naisest nurgas.
“Noh,” sõnas ta vastutahtmist, “arvan, et hakkan parem minema, või lähevad nad ”Luiges” juba voodisse.”
“Kardan, et nad ongi juba voodis,” ütles Banford. “Nad on kõik gripis.”
“Kas tõesti!” hüüatas mees. Ja ta mõtiskles. “Hüva,” jätkas ta, ”küllap ma kusagil koha leian.”
“Ütleksin, et võite siia jääda, ainult…” alustas Banford.
Mees pöördus ja vaatas teda, pea ettepoole kummargil.
“Mis?” küsis ta.
“Oh, hüva,” sõnas naine, ”sündsus, arvan ma.” Ta oli üsna segaduses.
“See poleks ebasünnis, kas pole?” küsis mees pisut üllatunult.
“Ei, mis meisse puutub,” ütles Banford.
“Ja mis minusse puutub,” lisas mees tõsiselt ja naiivselt. “Igal juhul on see minu kodu, teatud viisil.”
Banford naeratas selle peale.
“Aga mis ütleks külarahvas,” ütles ta.
Tekkis hetkeline tühi vaikus.
“Mis sina arvad, Nellie?” küsis Banford.
“Ma ei hooli sellest,” ütles March oma selgel häälel. “Külarahvas ei lähe mulle korda, üldse mitte.”
“Ei,” sõnas nooruk äkki vaikselt. ”Miks nad peaksid minema? Ma mõtlen, mis nad võiksid ütelda?"
"Oh, hüva,” kostis Marchi kaikuv, lakooniline hääl, “nad leiaksid kergesti, mida ütelda, kuid sellest pole midagi. Me saame hakkama.”
“Muidugi saate,” sõnas nooruk.
“Noh, jääge siis siia, kui tahate,” sõnas Banford. “Vaba tuba on teie käsutuses.”
Mehe nägu säras rõõmust.
“Kui te olete kindel, et see liiga palju tüli ei tee,” ütles ta selle pehme viisakusega, mis oli talle loomupärane.
”Oh, sellest pole tüli,” sõnasid nad mõlemad.
Mees vaatas rõõmsalt naeratades ühelt teisele.
“On kohutavalt tore mitte jälle välja minna, kas pole?” küsis ta tänulikult.
”Arvan küll,” arvas Banford.
March kadus tuba valmis seadma. Banford oli sama rahul ja mõtlik, nagu oleks tema enda noorem vend Prantsusmaalt koju saabunud. Talle pakkus just samasugust rahuldust tema eest hoolitseda, talle vanni valmis seada ja muud seesugust. Ta loomupärane soojus ja lahkus leidis nüüd väljapääsu. Ja nooruk kümbles nüüd tema õelikus tähelepanus. Kuid mees oli pisut hämmeldunud, teades, et ka March töötab vaikselt tema heaks. Tüdruk oli nii kummaliselt vaikne ja nähtamatu. Mehele paistis, nagu poleks ta tüdrukut tegelikult näinud. Talle tundus, nagu ei tunneks ta tüdrukut ära, kui kohtaks teda maanteel.
Sel ööl nägi March elavalt und. Ta nägi und, et kuulis väljast laulu, mida ta ei suutnud mõista, laulu, mis uitas ümber maja, põldudel ja pimeduses. See liigutas teda nii väga, et ta pidi nutma hakkama. Ta läks välja ja mõistis äkki, et see oli rebane, kes laulis. Too oli väga kollane ja ere, nagu vili. Ta lähenes rebasele, kuid loom jooksis minema ega laulnud enam. Rebane paistis lähedal olevat ja tüdruk tahtis teda puudutada. March sirutas käe, kuid äkki hammustas rebane teda randmest, ning samal hetkel, kui tüdruk taganes, pöördus rebane, et minema hüpata, ja pühkis oma sabaga üle ta näo, ning paistis, nagu põleks ta saba, sest see kõrvetas ja närtsitas ta suud väga valusalt. Ta ärkas sellest valust ja lamas värisedes, nagu oleks teda tõesti kõrvetatud.
Hommikul mäletas ta seda siiski vaid ähmaselt. Ta tõusis ja hakkas maja koristama ning kanu talitama. Banford sõitis rattaga külla, et osta toitu. Ta oli külalislahke hing. Kuid oh häda, 1918. aastal polnud palju toitu, mida osta. Nooruk tuli särgiväel trepist alla. Ta oli noor ja reibas, kuid käis, pea kumaras, nii et ta õlad paistsid kerkinud ja ümarad, nagu oleks ta selgroog pisut kaardus. See pidi olema vaid kehahoiu küsimus, sest ta oli noor ja tugev. Ta pesi end ja läks välja, kui naised hommikusööki valmistasid.
Ta nägi kõike ja uuris kõike. Ta uudishimu oli elav ja rahuldamatu. Ta võrdles asjade olukorda sellega, kuidas ta neid endisest ajast mäletas ja mõtiskles muutuste tagajärgede üle. Ta vaatas kanu ja parte, et näha nende olukorda; ta märkas metstuvide lendu pea kohal – neid oli väga palju; ta nägi paari õuna hästi kõrgel, mida March polnud suutnud kätte saada; ta märkas, et nad olid laenanud pumba, ilmselt selleks, et tühjendada suurt vihmaveetsisterni, mis asus maja põhjaküljel.
“See on naljakas, lagunenud vana paik,” ütles ta tüdrukutele, kui istus hommikust sööma.
Ta silmad olid targad ja lapselikud, asjade üle mõtisklevad. Ta ei rääkinud palju, kuid sõi kõvasti. March hoidis oma nägu kõrvale pööratult. Ka tema ei suutnud varahommikul mehele mõelda, kuigi midagi mehe vormiriiete helgis meenutas tüdrukule ta unenäorebase sära.
Päeva jooksul tegelesid tüdrukud oma asjadega. Hommikul korrastas mees püssi, laskis jänese ja metspardi, kes lendas kõrgelt metsa poole. See oli tore lisand tühja sahvrisse. Tüdrukud tundsid juba, et ta oli tasunud oma kosti eest. Nooruk ei rääkinud siiski midagi lahkumisest. Pärastlõunal läks ta külla. Ta tuli teeajaks tagasi. Tal oli sama ergas, ettepoole küünitav ilme ümaral näol. Ta riputas kaabu nagisse pisut õõtsuva käeviipega. Ta mõtles millelegi.
“Noh,” ütles ta tüdrukuile lauda istudes. ”Mis ma peale hakkan?”
”Mis sa sellega mõtled – mis sa peale hakkad?” küsis Banford.
“Kust ma leian külas peatuskoha?” küsis ta.
“Ma ei tea,” ütles Banford. “Mis sa ise arvad?”
”Noh,” kõhkles mees, ””Luiges” on nad külmetunud ning ”Adras ja äkkes” on sõdurid, kes koguvad armee jaoks heina, pealegi on kümme meest ja kapral kõik majutatud külla, eramajadesse, räägiti mulle. Ma ei tea, kust võiksin voodi leida.”
Ta