September. Peeter Helme
ning raputab neid. Noogutan ja küsin vee kohta. Ta selgitab, et see on mingi eriline vesi, mis talle pealegi kohutavalt maitseb.
“Kohutavalt, see on õige sõna,” mõtlen taskust võtmekimpu kobades ja oma kabineti poole jalutades. Evet veel ei ole. On ilmselt “abikaasaga” voodis. Või riius. Või mõlemat. Minu silme ette kerkivad hoogsa tõmbega maalitud orgastilised pildid. Kahtlemata tänu Houellebecqile, kuigi sadomasohhism ei mängi “Elementaarosakestes” just erilist rolli. Aga ikkagi. Stimulaator.
Istun laua taha, käivitan arvuti ja toetan pea kätele. Väsimus annab tunda. Uuesti kerkib silme ette jahe suvepäev rannas. Tegelikult ma ju ei rääkinud temaga. Ja tegelikult ei käinud ma ujumas ka. Lamasin seal niisama, olles end teadlikult tüdruku lähedale sättinud. Kui ta ujuma läks ja palus mul oma asjadel silma peal hoida, ootasin, mil ta peanupp on kahanenud üheks pisikeseks punktikeseks meres, võtsin siis tüdruku hoolikalt kokku volditud rätiku alt raamatu, pakkisin asjad ja kõndisin kiirustades minema. Mäletan meeletut erutust, mis valdas mu keha ja vaimu. Tunnen seda teinekord praegugi, hoides ikka veel hästi hoitud ja uue välimusega raamatut, lehitsedes seda, nuusutades ta paberi lõhna ning meenutades …
Viskan mälestused peast, tõmban pihkudega üle näo ja asun postkasti uurima. Ma ei tea, kui kaua ma seda teen, aga ühel hetkel hakkab mul imelik. Kell peaks olema päris palju. Evet ei ole. Alo samme pole ma samuti kuulnud. Tõusen püsti, ringutan ja jalutan koridori. Seal pole kedagi. Karmeni uks on pärani, kuid tuba on tühi. Kõhedus kasvab ja korraks libisevad mõtted juba Palle peale … Siis kuulen koridori teisest otsast, sekretäri laua juurest Alo naeru ja lähen asja uurima.
Alo, Eve, Karmen ja mõned “tüdrukutest” lõkerdavad sekretäri ümber. Viimane punastab ja võtab lilli vastu. No muidugi! Sünnipäev! Ja mina unustasin. Manan siis ette kergelt segaduses, omajagu töises pinges, kuid sellest tõestitõesti väljuda tahtva mehe ilme ning surun sekretäri habrast kätt. Alo pilgutab mulle vargsi silma ja võtab pruunist paberkotist suure šokolaadikarbi ning pudeli Freixenet’d. “Tüdrukud” kihistavad naerda, ka sekretär kohmab midagi tööpäeva alguse kohta, kuid Alo kuulutab, et on reede ja nädala jooksul töövõite saavutatud rohkemgi kui vaja. Pudel plopsatab lahti. Selle heli peale ilmub koridorist veel paar oma tubadesse ununenud “tüdrukut” ja “poissi”, kes kohemaid häbelikult õnnitlevad sekretäri ning annavad talle ka omalt poolt kingituse: karbi kommi ja Törley-pudeli, mis sealsamas avatakse. Sooja mullitavat jooki voolab lödinal põrandale. “Tüdrukud” hüppavad kiljatades eemale. Kostab “poiste” rämedavõitu naeru, täidetakse klaase.
Peagi lobisetakse väiksematesse rühmadesse koondunult. Alo tõmbab mind “tüdrukute” juurest eemale ja küsib, kuidas reisiettevalmistused lähevad. Vastan, et kõik on hästi. Tegelikult pole ma teinud mitte midagi. Kõik on meelest läinud … Vaatan Alole ükskõikse näoga otsa. Ta noogutab ja korrutab, et see on hea, lausa väga hea. Noogutan ise ka ja rüüpan cava’t. Mullid lõhkevad keelel mõnusalt torkides ning ma mõtlen, kuidas olukorda päästa. Midagi ei tule aga pähe. Võtan veel lonksu. Vaatan Alo poole.
Ta köhatab korraks. Vahib lakke, siis enda (või minu?) kinganinasid ning ütleb veel paari piinliku hetke järel, et talle meenus midagi. Ta köhatab uuesti ja räägib teeseldud raskemeelsusega, et ta peab asutuse nimel viima pärja Kalju matusele. Ma ei ütle midagi. Meie vahel valitseb hetkeline vaikus. Alo võtab suure sõõmu ning vangutab siis pead. Ta leiab, et on ikka kole lugu küll. Nõustun ja joon klaasi tühjaks. Alo ohkab. Ma ei mõtle enam midagi ja ütlen, et võin kaasa minna. Alo rõõmustab lausa lapsikult ning kinnitab, kui hea meel tal selle üle on. Olen täiesti nõutu, sest ma ei saa ise ka aru, kuidas mul võis küll midagi nii totrat üle huulte pudiseda. Vaatan klaasi ja näen, et see on tühi, kuid asi ei saa ju selles olla. Nüüd on minu kord ohata. Alo märkab seda ja lubab mulle homme hommikul taksoga järele tulla. Mitte et mul sellest kuigivõrd kergem hakkaks. Natuke ehk …
Jalutan laua juurde ja kallan veel ühe klaasi. Alo palub valjul häälel kõigi tähelepanu. Taipan ta vagatsevast ja pühalikust toonist kohe, et asi puudutab Kaljut. Ka enamus “tüdrukutest” tõsineb ning kõik võtavad sisse midagi valvelseisakutaolist. Võtan ühe viinamarja ja püüan seda võimalikult märkamatult mäluda. Alo räägib samal ajal suurest kaotusest ning vastutusest, mille Kalju traagiline surm meile kõigile – “meile, noorematele” – asetab. Ohkan ja rüüpan cava’t. Saan aru, et mitte ainult tänase, vaid ka homse päeva võin oma elust kustutada.
Alo lõpetab ning kasutan tekkinud vaikuses ja segaduses võimalust teha juttu sekretäriga. Näen silmanurgast, et Alo püüab mind pilguga tabada. Ma ei tee välja. Lausun sekretärile, et Alo rääkis nii ilusti ja küsin, ega tema sünnipäev sellega nüüd rikutud pole. Ta raputab pead ning ütleb, et tema ainuke mure on vormistada paar puhkusekorraldust, aga ta tunneb, et on juba täitsa purjus. Kinnitan, et mina ka. Itsitame kahekesi. Küsin luba juurde kallata ning ta ütleb, et kaotada pole enam midagi. Täidan ka enda klaasi ja pakun sekretärile viinamarju. Neid ta ei taha ja seletab, et tal on allergia. Ütlen, et mõistan teda ja räägin siis, et peame Aloga homme Kalju matusele minema. Sekretär räägib, et ei saanud Kaljust kunagi päriselt aru. Nõustun, et Kalju oli raske isiksus ja küsin kohe, kes meist poleks.
Lõpuks on sekretär nõus kaasa tulema, cava on otsas ning vastumeelselt ja poolpurjus peaga siirduvad kõik tagasi oma töökohale. Alo pöördub korraks veel minu poole ja küsib, mis ma lõuna ajal teen. Seletan, et üht-teist on veel ees, aga võime minna küll. Ta pilgutab vasakut silma ja tahaks mind küünarnukiga togida. Hoian eemale ja kiirustan tagasi kabi netti, kus Eve jahmerdab juba mingite paberitega. Noogutan talle, võtan telefoni ja valin kiiresti reisibüroo numbri.
Telefoni teises otsas istub naine, kellega olen rääkinud korduvalt. Mul pole õrna aimugi, kuidas ta välja näeb, kuid hääletooni järgi on tal peenikesed huuled, kerge lott lõua all ja aastaid viiekümne ringis. Võib-olla ta suitsetab ja kannab musti sukki. Võib ka olla, et ta ei suitseta, joob hoopis taimeteed ning käib velvetitega. Ei tea. Naine küsib kohe, mida saab minu heaks seekord teha, ning taipan, et kõik Alo räägitu on mul meelest läinud. Vabandan ja luban kohe tagasi helistada.
Koperdan Alo kabinetti. Alo vaatab parasjagu klaasistunud pilgul aknast välja. Mul on ükskõik. Ütlen, et reisibüroost helistati, nad on seal midagi sassi ajanud ja mul oleks uuesti meie reisi kuupäevi tarvis. Alo noogutab ja vuristab need peast ette, pööramata pilku aknalt. Küsin veel hotelli ja lennu piirhindade kohta ning ka need lausub Alo mulle masinana. Imetlen teda ning jätan ta üksi.
Valin uuesti reisibüroo numbri ning uuesti haarab toru minu kallis Ulvi. Ütlen kuupäevad ning palun ka hotelli reserveeringut. Tuletan meelde, mis summat piletid ja hotell ületada ei tohi, ja küsin alandlikult, ega ma hiljaks pole jäänud. Ulvi naerab matroonlikult ning ma kuulen telefonitorus klahvide klõbinat. “Naljakas,” mõtlen omaette, “tegelikult ei tea ma isegi seda, kus ta asub.” Ja samas olen rääkinud temaga vähemalt kümme-viisteist korda ning oleme muutunud isegi omajagu familiaarseks. Veidi aja pärast klahviklõbin katkeb ja Ulvi ütleb, et kõik on korras. Küsin, kas nagu alati, ja Ulvi kinnitab – nagu alati. See tähendab seda, et kinnitused tulevad mulle meili peale ja arve saadetakse postiga. Soovin talle kõike kaunist ja panen toru hargile.
See vist ongi kõik. Tõusen toolilt, viskan pilgu Evele, kellest küll ei paista mingit švipsisolekut, ning lähen nägu pesema. WCst väljudes näen, et Alo seisab juba kannatamatult koridoris, vasak käsi taskus ja parem võtmekimbuga mängimas. Ta küsib minult hõigates, ega mul oma toast enam midagi tarvis pole, ning viipab siis eitava vastuse peale võtmekimbukäega liftide suunas.
Sekretärist möödudes pilgutan talle silma, kuid saan ilmselt ligi hiiliva pohmeluse pärast vastuseks üsnagi tülpinud pilgu. Naeratan. Lift saabub ja uksed sulguvad meie selja taga sahinal. Peale meie pole liftis kedagi ja Alo arutleb, kus me jõuaksime kõige kiiremini ära käia ning pakub lõpuks – oh, kui originaalne! – välja “keldri”, nagu ta oma lemmikkohta nimetab. Tegelikult ma muidugi ei tea, kas see on ikka tegelikult tema lemmikkoht. Neil kordadel näiteks, mil oleme seal koos käinud, on ta “keldrit” alati kirunud. Küll on ta kritiseerinud teenindust, teinud iroonilisi märkusi portsjonite suuruse kohta ning kirtsutanud nina kasteplekkidega laudlinade peale. Aga nojah