Kuuvirvendus. Arvo Möldri

      KUUVALGUSES MAGAJAD

      Õhtupoolik,,N´´ sõjaväeosas tõotas tulla päikseline, siin-seal ujuvad pilverünkad vihmaga ei hoobelnud ja enamasti koristati ja remonditi miskit. Soldatil oli vaba aega ette nähtud tunnike õhtul ja tunnike hommikul, kui sedagi… enamasti aga oli patuseid, kes ülemuse välja vihastanud ja tegelesid vigade parandusega. Plats oli suur ja drillitegijad utsitasid ilmse heameelega nohikuid. Päev hakkas veerema õhtule, varsti saab ülemuste vaateväljast eemale, samboklubis treenimine oli asi, mida ülemad soosisid.Sõdur peab saama treenida, kui on tahtmist. Logelejaid jätkus käskimiseks ja meid, sambomehi, ei tülitatud eriti, vahest ehk käidi vaatamas, kas punt keelatuga ei tegele.

      Hilisel õhtutunnil lonkisime aeglaselt magala suunas, päevake aastakesele lisaks teenitud, tänasest unesädemeke juba igaühe silmas. Koikusse ja magama, nüüd ja kohemaid. Hetk hiljem saabus noore mehe uni – sügav, põhjatu ning unenägudeta…

      Kell kaks. Ehmatusega üles – häire. Kümme minutit hiljem juba sõidame veoauto kastis. Kuhu, seda ei tea keegi, sõduril polegi tarvis teada, enamasti jääbki saladuseks, kus olid. Tegid ära mis kästi ja aidaa, tagasi. Auto pidurdas järsult, seitsmekesi maha, kaks täispaagiga mootorsaagi kätte, labidad ka. Käsk: siit sinnani kraav, siit sinna puud langetada ja rajalt ära vedada, metsatulekahju. Auto sõitis edasi, olimegi omapead. Ei küsinud keegi, kas mootorsaega lõigata ka osatakse. No eks siis tegime, kuni hakkas paistma latvadest hõõguv mets. Ving muutus väljakannatamatuks. See, et oleme tulerõngas sõna otseses mõttes, selgus alles põgenemisel.

      Isepäine olen olnud alati.Nõnda kanüüd. ,,Povezlo po durnomu,”ütles moldaavlasest Mititel hajameelselt ja enda ette vaadates tõstis pilgu lõpuks üles. Noogutasin vaikides. Mida mul öelda oligi, oli ju hommikupoolne öö möödunudlatvades mühava tule ja põleva metsaaluse kirbes hõngus joostes. Millal Mititel meiega liitunud oli, ei olnud aimu, aga ta oli sõdur nagu minagi ja päästetöödele öösel metsa visatud, lisaks paistis ta kindlamast puust olevat, lühemakasvuline jäss. Toetusin vastu männi krobedat tüve. Õigemini peaks kaks pead tööle panema, õhtupoolse päikese kumas oli tulekahju möll meist loojangusse jäänud. Vana jändriku männi otsast oli see selgelt veel näha. Tuleb hommikusse minna ja loota, et kuhugi välja jõuame. Mititel oli uurinud, kes metsas ennast kodus tunneb ja saamata vastust pobises, et tema on mägede inimene, võtku keegi rajaleidja koht. Pikk vaikus jättis asjade otsustamise kuuvalguse kätte. Mehed paistsidliiga vaevatud, et mõte liiguks.

      Hommikuvaikus taandus aegamisi, metsaelu hääled võtsid oma, meestegi unised porisemised lisasid hommikule värvi. Mititel arvas olevat aja astuma hakata. Saab rutem kokkade juurde. Vaatasin mõnuga tema askeldamist ja tundsin, kuidas soe tunne tema olekust meesteni ulatuda tahtis, aga kuhugi puude alla ära eksis. Võtsin julguse ees minna, vähemasti mõne tunni, eks siis paistab. Mets oli vaene, kidur – kuivanud rohi koos männikäbidega, seesugune nagu eilegi. Ei mingit märkiinimtegevusest. Koos päikesega tuli arusaam, et suund tuleb võtta päikese järgi, mõningaid korrektiive tehes. Nii möödus suurem osa päevast, lõputult piinav janu ja suitsu neelamisest välja öögitud viimnegi jõuvaru kulus kiiresti, puhata tuli üha sagedamini. Õhtu saabus kuidagi kiiresti, kuuvalgus ronis pikkamisi üle magajate, suutmata neid äratada endasse vaatama.

      Järgmisel päeval toob hommikune vihmasabin väsinud liikmetesse elu ja äratab jonnisemadki kehad elule. Korjatakse metsa all vedelevatest männikoortest maasse valgumata piisku. Nii järsku kui vihm algas, nii ka lõppes, muutes männikualuse lõhnavaks, meid rõõmsamaks ning uuele päevale vastupidavamaks. Koos sabina möödumisega sugeneb vaikus, milles eraldub rõõmsakstegev rongivile, küll kauge, aga nii lootustandev ja maailmaga siduv. Kõik on minekuõhinas, ruttu väsinud jaladele valu, suund on nüüd märgitud ja maa, mida peame käima, kindlaks terendatud. Kummatigi möödub õhin kiiremini, kui seda lootusevirvendus suudab väsinud kehadesse süstida. Pilgud tuhmistuvad ja muutuvad ükskõikseteks, ikka rohkem tuleb Mititelil tülitseda, sest mehed keelduvad minemast. Kahekesi saame hakkama, ehkki see tee on vaevaline ja õhtu leiab meid noorendikus jõuetuna pikutamas, tähele panemata, et siin metsalõikus on kunagi olnud. Rongivilesid on kostnud aina lähemalt. Kuuvalgus on kõikjal ja kõigile kingituseks, paraku magame seda nägemata. Uue päeva aovalgus mehi üles ajada ei jõua, tuleks veel üks sabinake, ehk siis. Viimaks tuleb tahtmine veel viimaseks pingutuseks. Varsti oleme raudteel, kus meid leiab ja toidab kollases ürbis teekontrollija. Väsinud sõdurpoisid näevad temas suurt päästjat ja Ljuba lahistab meid nähes nutta.

      Oleme tagasi.

      Tõmmud murjamid kõik, tahmased, põlenud aukudega riietes. Poolepagunimees olen, kas antakse terve, või aetaksegi niimoodi koju, kurdab Mititel oma poolikuks põlenud pagunit vaadates. Ise muheleb, temal on jõudu naeratuse ja nalja jaoks. Salk põlenud juukseid pole probleemiks, küll kasvab, kuhu pääseb, pagun ei kasva. Ka teistele tulevadvähehaaval mahlakad väljendid meelde. Ljuba on vahepeal ära käinud ja helistanud kuhu vaja ja tegeleb kolmepäevaste eksinute kallal. Pisarad on tal kerged tulema, tohterdab ja ohkab vahest vägevalt. Meie liigutame suures õndsuses oma päevinäinud varbaid ning laseme tal vabalt toimetada.

      Õhtu hakul saame Ljubalt oma isiklikud soovid ja kallistused kaasa, olemegi jälle teel. Meid sealt otsida ei osatudki, olime 70 km eemal, suur mets ja suvine aeg pidurdasid otsinguid. Väeosas patsutati sõbramehelikult õlale, lasti mitu päeva puhata. Mititel läks oma väeossa, lubadusega poole paguniga mitte koju minna.

      Nii puhtaid ja kauneid tähti koos kuuvalgusega ja metsa öist ilu, pole enam õnnestunud kogeda.

      KAUGED TEERAJAD

      Lapsepõlves olin unistaja. Niikaua, kui ennast mäletan, olid mu mõtted kuskil eemal, mitte argipäevas. See on jätkunud tänaseni. Miski on veel nüüdki kättesaamatusse kaugusesse jäänud ja kõrvalolija torisemised väikse tähelepanuvõime pärast on niisama vanad kui ma ise. See, et elu on nii siiruline olnud, pole siiski minu teha olnud, suures osas on toimunud rida kummalisi juhuseid. Maailm minu ümber on vahest nii ette arvamatu, et imestamisel pole piire. Suures osas ongi imestamiskortsud tooni andnud ja näole oma keerulise mustri kinkinud. Aastate ridade virrvarris on minu kohal olnud kaitseinglil küllaldaselt muret ja tööd olnud, kas üks suutiski seda teha, äkki oli neid mitu. Sügav tänutunne nende tööle. Nad on olnud tõeliselt tublid.

      Soldatil tuleb olla märkamatu, seda taipasin üsna varsti pärast väeossa saabumist. Esiteks viidi meid, nekruteid, Gorki oblastisse, kus väeosa juures noored kollanokad oma õppuse kätte said. Jagati igaühele logisevad püssid, et neid siis trööbata lahtivõtmiseks ja õppmiseks. See, et sõdur 17 sekundiga magama oskab minna, oli minu meelest hoomamatu, aga üsna varsti, kui olime pikema aja jooksul paarkümmend või rohkem korda ühel õhtul magama läinud, ei paistnud see üldse võimatu. Iga päev sai püssiga platsil marsitud, roomatud mõnikord ka põllul, kus lumi kraevahelt sisse tükkis ja näod pikkamisi sinakaks tõmbusid. Unistused löödi uppi ja armeeelust heietatud mõtted tuli visata prügikasti, niivõrd erinev oli tegelikkus sellest, mida me vaimusilmas ette kujutasime. Pärast paari nädalat, ühel päeval, käsutati komandöri juurde isiklike asjadega ja astusime rongile. Kuuldavasti olime liigsed, kas arvuliselt, või muud moodi, see jäigi teadmata. Ees ootas paar päeva rongisõitu ja kui viimaksnägin rongiaknast hiiglaslikku mõõgaga naist künkal, oli selge kus me oleme. See oli Volgograd. Tulime rongist välja, meid viidi kohalikku sööklasse lõunatama. Lõuna oli ehmatav. Toit oli nii vürtsikas, et esimese lusika supiga tuli pisar silma. Näis, et seda on võimatu süüa, aga tühi kõht ei jätnud mõtlemisaega, kuidagi kugistasime oma supi lõpuni, praadi ei peetud meie vääriliseks. Rongijaamas oli ootamas presendiga kaetud auto, kobisime sinna ja loksumine võis alata. Tee tundus lõputu, külm võttis aegamööda varbaotsteni lõdisema. Aeg tundus peatunud olevat, uskumatu, et mida lõuna poole sõitsime, seda külmemaks läks. Siis, kui viimane lootus kuhugi sooja saada polnud enam mõtlemist väärt, keerasime väeossa ja meid kamandati autost maha. Kangeks muutunud jalgadel koperdades viidi meid kolmekorruselisse hoonesse, kus jagati koikud välja. Sain alumise nari ning armeenlasest voodikaaslase. Tema oli mõni päev tagasi saabunud ja nimetas seda paika üpris halva nimega. Sain teada, et siin olevat hullem kui vanglas, niisugune oli tema arvamus.Rääkis, et temast tahetakse elektrik teha. Minu koikukaaslaseks ta aga ei jäänud. Pärast paaripäevast loengut elektri olemusest kupatati mind keevitajate rühma. Muidugi