Kuuvirvendus. Arvo Möldri
Osa jäid kauemaks, kas viina või naiste mõjul ja nende edasist saatust otsustasid teised mehed. See käis väeosast ära jooksmise alla. Osa käisid nii ruttu ära, et kätte ei saadudki, see meelitas seikluste otsijaid ja näitsikunäljaseid salajastele rännakutele. Kolkaküla üksikud naised olid lohutustele vastuvõtlikud, ei norinud ühegi iluvea kallal, vaid püüdsid meelitada enda eluks vajalikke meheraase omavõlude imetlemiseks ja mitte ainult korraks, vaid hoopis kauemaks. Mõned, keda kodupaik ei meelitanud, läksid teenistuse lõppedes just sellesse külla, kus kogu asula peale oli vaid mõnikümmendmeest. Teised, kes ehmusid kättejäämise ja kartsa tõsidusest ja reaalsusest, ei näidanud selle küla vastusuuremat huvi. Külas tehti kõik põllutöö labidatega. Traktorit, vaatamata suurele hulgale peredele, ei olnud kuskil näha. Kartul pandi labidaga ja võeti labidaga. Muidugi oli sinna noori mehi vaja ja selleks kulutati kogu võlujõud, mis välja panna oli. Magusad näitsikud olid lahkemast lahkemad. Mõned neist passisid väeosa värava taga, lootes kohata oma armastatut või muidu jalga lasknudkallimat. Jumal polnud neile ilusaid näojooni andes koonerdanud.
Olime stroibati mustade pagunite omanikud, meie kõrval olid siseväepunasepagunimehed, kes valvasid kõiki ümbritsevaid objekte. Head läbisaamist meiega nad ei otsinud, ega me milleski võlgu ka jäänud. Isilikku väeosa kartsa meil ei olnud, seega tuli oma karistused kanda punaste pagunite kartsas. Nende juures tehti meie meeste elu põrguks, harilikult tulid kümme päeva kartsas olnud tagasi olematutekirsataldadega, sest pidid päevas paarkümmend kilomeetrit eeskujulikku paraadrivisammu tegema. Mehed tulid tagasi kõhnade ja vaevatutena. Seda mustapagunimehed ei andestanud neile kunagi ja keerasid igal võimalikul juhul mõne käki. Polnud harvad need juhused, kui leiti see, kes kartsamehi trööbanud oli. Temaga peeti erilised jutud. Ka mina tegin neile kogemata tuska. Vedelesin rohus, laoruumi kõrval ja ootasin major-laoülemat, kes pidi elektroode andma. Kõrval sättisidpunasepagunimehed suitsupausile, kes treenisid takistusribal oma väledust. Et olin juba tunnike logelnud, hakkas igav.Punapagunite leitnant kiskus minu juures betoontrepi astangul oma filtriga sigaretti ja oli ilmses heas tujus. ,,Äkki võtaksite stopperiga aega, ma tahaks ka proovida, kunagi pole midagi sellist teinud,“ sõnasin tasakesi ja üritasin paluvat nägu teha. Kuna olin juba pool aastat samboringis olnud ja kõiksugu imelikke trenne teinud, ei kartnud ma täitsa häbisse jääda. ,,Davai," kohmati seepeale ja olingi ehtsas takistusribas koos plankude ja poomide jaokastraatvõrguga. ,, Stroitsa,“ hõikas leitnant meestele minu jooksmise lõppedes. Minuga polnud tal vähimatki juttu. Kas nägite, mis ajaga ta jooksis, see amatöör. Võtan veel täna teil jalad kõhu alt välja. Ilmselgete etteheitvate pilkude saatel lasin sealt jalga ja vältisin edaspidi sinna minekut. See oleks viinud ettearvamatute elamuste kogemiseni.
Meie väeosaga kõrvuti oli teine, samuti stroibat, poolteisele tuhandele mehele- koos jagasime sööklat ja tehti toitu. Toidukogused, mis päevast päeva nahka pisteti, olid hirmsuured. Tihtipeale tuli puhastada toimkonnal üle paarisaja kilo kala, pea tonni jagu kartulit, kapsakogus oli nii märkimisväärne, et seda visati heinahanguga suurde transporditavassepaaki betoontünnist, mis oli neljameetrine, kaks ja pool meetrit sügav. Sellises anumas kapsast ka hapendati. Roniti spetsiaalsete selle tünni jaoks mõeldud kummikutega tünni ja soovitud koguseni jõudmiseks tuli tükk aega hangutada. Teine sama suur tünn maa sees oli roheliste tomatite hapendamiseks ja seegi pidas vaevalt vastu järgmise tomatisaagini. Kartuleid kooriti enamasti terve öö ja hommikul ei suutnud mehed noa ümber olevaid sõrmi sirgeks ajada, sõrmed lihtsalt ei kuulanud enam sõna. Mina valisin tihti kergema tee- puhastasin poolteist kotti sibulaid ja võisin magama minna. Rohkem minult ei nõutud. Sibula puhastamisest keeldus igaüks, kes oli seda proovinud, minul oli selleks oma nõks ning sain sellega üldjuhulhakkama. Tuli nuputada, istuda madalal järil, käed peast kõrgemal ja laual koorida, parem oli pliidi juures, tõmbekasti all, alati sinna ei pääsenud. Kibe ving ei tule allapoole ja sibul on nii enne kui ka pärast vajalik vette kasta.
Kiirustades toidu söömine jäi külge kogu ülejäänud eluks. Kui ei jõudnud teistega võidu ära süüa, jäi ülejäänu lauale ja kõht koledalt tühjaks, sest portsjonid olid niigi ellujäämise piiril ehk natuke enam. Püsti tõusti üheaegselt ja mindi rivvi. Lauas jagas toitu väljavalitud mees, kes mõnikord noori ka natuke pilkas.Enamik jagajaid jagasid ausalt, see oli kunst, kus kogus pidi jaotuma täpselt kümnele inimesele ja võrdselt. Võitüki jaotamine kümneks oli teise mehe rida. Polnud harv juhus, kui toidujagajaga oli ütlemist, sest portsjonid kukkusid viimastele meestele väiksemad. Naaberlaua jagaja sai kulbiga nii, et pärast tükk aega turgutati. Pidev näljatunne saatis kõikjal ja sõduri kolmest rublast ja kaheksakümnest kopikast jätkusvaevalt suitsude ostmiseks. Kauplus oli, aga lisanosimist ei saanud endale lubada. Kodused ei saanud kolhoosist palka ja nende käest nurumine oli minu jaoks mõeldamatu teguviis. Kuuldavastisaadeti ka mulle pakk, see läks kaduma. Koju kirjutasin, et sain kätte, ei tahtnud seletamisi. Siiski tuli sõpradele ka vahetevahelpakke, nende vanemad paistsid paremini elavat. Muidugi mõista ei nositud vaikselt seda omaette, vaid jagati oma sõprade vahel. Kaug-Ida mees oskas nihverdada linna postkontorist salaja oma paki, milles leidus kolmeliitrine purk Moskva Erilist, neljakümnekraadist viina, mis oli tol ajal harilik poeviin. Öösel toimus roodus prassimine, millest mina osa ei võtnud, kuna olin öises vahetuses. Hommikuks oli väeosa juhtkonnale kõik ära koputatud ja polkovnik lubas meie pead isiklikult ära parandada. Seda ta ka tegi. Karistust kandis terve rood, mis sellest, et kümne mehe joomise tõttu pidid ka mittejoojad pead parandama. Kilomeetripikkune sambla ja väikeste mändidega mägi sai vallutatud hurraahüüetega kolm korda, iga kord loeti sada meest üle, et viilijaid ei oleks. Isegi minu treenitud kehal paistis kolmandal tõusul jõust puudus tulevat, mida tundsid need haige peaga mehed, võite igaüks arvata. Mul oli neist kahju.
Sellisesseväeossa tulingi siis armee erialade koolist. Polnud vaja taga nutta maad, millist ma kunagi näinud polnud. Paarkümmend sentimeetrit punakasmusta mulda ja sügavamal savi, mida vaid kang võttis. Enamasti olid linnas kõik puud istutatud ise, selle jaoks augu raiumine labida-kirka-kangiga võttis tõsiselt tehespaar päeva. Kui sügavale see savikiht ulatus, on teadmata. Kevadest algasid tihtipeale liivatormid. Kasarmu oli sellest hallikaspruunikas vinas, hammaste all krigises pidevalt ja sööklas, supikausi põhjas, oli kõikidest ettevaatusabinõudest hoolimata sentimeetrine kiht savisegust settinud ainet. Pisikesed tornaadod saalisid vahel ringiratast ja ühe väiksema sisse läksin isegi, vaatamaks mis juhtub. Ei jõudnud ta mind maast kangutada, räsis aga kõvasti ja nüüd tean, mis toimub, kui selline suur liivatorm kuhugi ilmub. Kolmekümnemeetrise tuulega sekundis oli unustamatu vaatepilt, kuidas rivistusel kõik rivi seisab kummargil vastu tuult. Tuul oli hootine ja vahel kukkusid pooled kaheksastsajast käpuli, vahel suuremalt jaolt kõik. Rivistus ja ülelugemine toimus iga ilmaga. Teenistus ja elu oli seal ränk, vaba aega praktiliselt ei olnud, kõik oli minutipealt paika pandud, ka kirjade kirjutamise minutid. Suhted omavahel olid olematud, kuna kogu energia kulus muule ära, niisama jutupuhumine ei olnud kombeks. Ilmad vahetusid tuulistest vaikseteni ja kuumadeni, mil eelmisel päeval pestud riided olid selja pealt soolavalged ning neid võis nurka püsti seisma panna kui ära kuivasid. Enamasti loputasime kuumade päevade ajal riideid iga päev ja ajasime hommikul niiskelt selga.
Midagi head sellest paigast meenutada ei ole. Seal sai väsimusest ka rivis käies magatud. Eesmise ja külgmise rihmast hoiad kinni, astud ja magad. Teised hoiavad jälle sinu rihmast. On võimalik küll. Kui eesmised sammu rütmi segi ajavad, näiteks teekäänu peal, läheb meeste astumine sassi ja kogu rivi ärkab üles, saamata aru, mis teoksil. Siin, Pensa oblastis, olid hoopis pehmemad olud, männimets, pisike jõgi, no miskit niisugust kohtab ka Eestimaal..See jäigi minu viimaseks teenistuskohaks.
Tutvumispäeval väeosaga pandi pihta kõik, mis ühel sõduril olla võis, jätsin korraks asjad heauskselt sõdurikoiku juures oleva kapi peale. Küsida polnud kelleltki ja kituma ülemustele ei läinud, selle eest sain rooduülema käest sõimata, et talle ette ei kandnud. Ta oli range mees, major ja enamasti teadlik, mis roodus toimub või toimuma pidi. Informaatoreid jagus, kas nad ka privileege maitsesid ei tea, aga ärapeilimisel said kindla keretäie ausalt kätte. Mitu korda oma elu jooksul on ka mulle informaatori rolli pakutud, iga kord olen sellest keeldunud ja paar korda on sellest ka jama tulnud. Põhimõtteliselt on vastumeelt ja kõik. Asju muidugi ei leitud. Sõduri asjad mahuvadtaskutesse ära, ne velika beda. Kui pool aastat hiljem roodu magala süttis, sain sekunditega oma asjad kapist taskutesse ja aknast välja