Mimi Pinson. Alfred de Musset
btitle>MEENUTUSEKS LUGEJALE
Alfred de Musset (11. XII 1810 – 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik. Musset’ esimene luulekogu “Hispaania ja Itaalia lood” (“Contes d’Espagne et d’ltalie”) ilmus 1830. a., kui ta oli alles kahekümne aastane, millest ka kogenematus kuulsuse raske koorma kandmisel. Seltskonnaelu viib ta kokku sajandi kuulsaima naisega – George Sandiga. Esimene armumine, kirgede möll, armunute ärasõit Veneetsiasse, noormehe haigestumine, kapriisid – kõik see, millest rääkis möödunud sajandi 30-ndate aastate Pariis, London ja Sankt-Peterburg – lisaks veel muu, mida me ealeski teada ei saa, viisid kuulsa armastajapaari lahku, esialgu vaid korraks, peagi aga igaveseks. George Sand leidis endale Frédéric Chopini, Musset aga mitte kedagi ning jäi elu lõpuni taga nutma oma üliarmsat, oma ülihead, oma ülihella. Just nüüd lõi Alfred de Musset’ looming õitsele. Muidu olekski ta ehk läinud ajalukku kui üks George Sandi armukestest, pealegi vist mitte kõige temperamentsem. Imekaunid Musset’ sonetid, stantsid, poeemid sünnivad nüüd – see tähendab hiljem. Musset’ luule on äärmiselt musikaalne, hell ja südamesse minev. See muudab ikka ja alati härdaks, ka tänapäeval, kui romantiline poeesia pole just eriti moes. Tema “Neli ööd” – neli lühipoeemi – on romantilise luule musternäidis ning ühtlasi üks selle tippudest.
Kirest George Sandi vastu on sündinud ka kaks Musset’ suurteost – romaan “Sajandi lapse pihtimus” (“La confession d’un enfant du siècle”, 1836) ja näidend “Armastusega ei vallatleta” (“On ne badine pas avec l’amour”, 1834). Esimene on küll üle aegade bestseller, kuigi mulle tundub meeskangelase süü omaksvõtmine mõnes mõttes maneeritsemisena ning tarbetu galantsusena. Seevastu “Armastusega ei vallatleta” on vaieldamatult šedööver, polegi muud arvamust kohanud. Vähe sõltub siin ilmas meie eneste tahtest; isegi armuvahekorras oleneb kõik meid ümbritsevast maailmast; meie iseloomudest, mis ju ka selle maailma paika pandud; juhusest, mis polekski nagu juhus; saatusest, mis pahatihti niivõrd argipäine.
Muide, Musset ei kirjutanudki lava jaoks. Tema teatridebüüt 1. detsembril 1830. a. “Odéoni” teatris – “Veneetsia öö” (“La nuit vénitienne”) – lõppes krahhiga ja edaspidi kirjutas Musset näidendeid vaid iseendale, lihtsalt lugemiseks. Need võinuksid vabalt ilmuda ka lühiromaanide või jutustustena.
Musset’d hakati küll mängima möödunud sajandi lõpul, kuid siis läks ta jälle moest. Tõeline Musset’ buum algas meie sajandi 50. aastatel, mil Jean Vilar tõi tema näidendid Théâtre National Populaire’is (praegune Chaillot’ teater) üksteise järel lavale. Meespeaosalisi kehastas neis tavakohaselt Gérard Philippe (ka Perdicani näidendis “Armastusega ei vallatleta”).
Musset’ loomingust rääkides ei saa mööda minna ka näidendeist “Peibutis” (“Le chandelier”), “Lorenzaccio”, “Karikas ja huuled” (“La coupe et les lèvres”), “Marianne’i kapriisid” (“Les caprices de Marianne”). Minu arvates on “Armastusega ei vallatleta” ning “Romeo ja Julia” maailmakirjanduse kauneimad armastuslood. Peale selle oli A. de Musset oivaline jutuvestja. Mimi Pinson on prantslastele samasugune Pariisi vaimu kandja nagu Gavroche. Oo jaa, Alfred de Musset! Ilma temata oleks prantsuse espriis tunduvalt vähem peenust.
I
Möödunud aastal käis koos teiste üliõpilastega Meditsiinikooli1 loengutel üheksateistkümneaastane noormees Eugène Aubert. Ta oli pärit heast perekonnast. Tema vanemad elasid provintsis ja toetasid teda tagasihoidliku, kuid noormehe jaoks piisava elamisrahaga. Eugène elas vaikset elu ja oli tuntud oma ülitasase loomu poolest. Kaaslased armastasid teda; mistahes olukorras oli ta alati heasüdamlik, abivalmis, heldekäeline ja siiras. Ainus, mida noormehele ette heideti, oli tema kummaline kalduvus mõtiskleda ja üksinda olla ning tema äärmine tagasihoidlikkus nii kõnes kui väiksemateski tegudes mistõttu noormeest kutsuti “preiliks”; hüüdnimi milles polnud muuseas midagi solvavat, lõbustas nii teda kui ka teisi, sest kõik teadsid, et vajaduse korral on Eugène niisama julge kui ta sõbradki; samas on tõsi, et talle pandud pilkenimi isegi õigustas ennast, eriti noormehe ellusuhtumise tõttu, mis tõi teravalt esile erinevused tema ja ta kaaslaste vahel. Kui asi puutus õppetöösse, andis ta endast kõik, aga kui oli tegemist mõne lõbustusega lõunasöögiga “Moulin de Beurre’is” või kadrilliga “Chaumiere’is”, raputas “preili” vaid pead ja tõmbus oma väikesesse kambrisse. See aga oli üliõpilaste hulgas lausa põlgust väärt: mitte ainult see, et Eugène’il ei olnud armukest kuigi tema vanus ja välimus oleksid võinud noormehele edu tuua, keegi polnud teda iial näinud isegi kohvikus mõne grisetiga flirtimas, mis oli igivana komme Ladina kvartalis. Need kaunitarid, keda nähti sageli Sainte-Geneviève’i künkal üksteisele oma armuseiklustest üliõpilastega rääkimas, äratasid Eugène’is vastikustunnet, isegi jälestust. Ta võttis neid kui mingeid eriti hädaohtlikke, tänamatuid ja allakäinud olevusi, kes on sündinud selleks, et pärast mõnd üürikest armunaudingut jätta endast kõikjale maha vaid viletsust ja häda. “Hoidke eemale nendest naistest,” ütles ta, “nad on kui hõõguvast rauast nukud.” Kahjuks võis Eugène tuua piisavalt näiteid, et põhjendada oma põlgust grisettide vastu. Neid mööduvaid armusuhteid, mis jätsid pealtnäha õnne mulje, kuid mis tegelikult tõid endaga kaasa tülisid, segadust, mõnikord isegi hukku, oli olnud liialt palju nii möödunud aastal kui tänavu ja kindlasti jätkub neid ka järgmiseks aastaks.
Eugène’i sõbrad heitsid loomulikult nalja tema moraalsuse ja nõudlikkuse üle: “Mida sa taotled?” küsis tihti tema Marceli-nimeline sõber, kellele meeldis mängida elupõletajat, “mida tõestab mõni eksimus või mingi juhuslik õnnetus?”
“See tõestab seda, et neist peab eemale hoidma, et mitte korrata oma vigu,” vastas Eugène.
“Tühi jutt,” väitis Marcel, “sinu põhjendused varisevad üksteise järel kokku nagu kaardimajakesed. Mida sa kardad? Oletame, et keegi meist kaotas kaardimängus: peab ta siis sellepärast mungaks hakkama? Ühel pole enam santiimigi, teine joob ainult külma vett; peab siis Elise sellepärast söögiisu kaotama? Kes on süüdi, kui naaber viib kella pandimajja, hiljem aga murrab Montmorencys oma käeluu? Tema naine ei jää ju sellest ühekäeliseks! Sina kakled Rosalie pärast, saad mõõgahoobi, tema pöörab aga sulle lihtsalt selja: on ta siis sellepärast paksemaks läinud? Need on vaid väikesed ebameeldivused, mis tahes-tahtmata täidavad me elu, ja neid on hoopis vähem, kui sina arvad. Vaata, kui palju armsaid paarikesi võib näha päikesepaistelisel pühapäeval kohvikutes, bulvaritel jalutamas või kõrtsides lõbutsemas. Sa vaata ainult neid grisette, kes täiskiilutud omnibussides sõidavad Ranelagh’i või Belleville’i. Proovi vaid kokku lugeda, kui palju on neid mõnel pidupäeval Saint-Jacques’i kvartali tänavatel: terved pataljonid kübarategijaid, terved armeed pesuõmblejaid, musttuhat tubakamüüjat; nad kõik lõbutsevad, neil kõigil on omad armuseiklused, nad kõik seavad end sisse Pariisi ümbruses, kogunedes nagu värvukeste parved lehtlatesse. Vihmasel päeval lähevad nad teatrisse vaatama melodraamat, et süüa seal apelsine ja nutta; nad söövad tõepoolest palju ja nutavad meelsasti, aga see vaid kinnitab, et neil on hea süda. Ja mis halba selles on, kui need vaesed tüdrukud, kes on terve nädala õmmelnud, traageldanud, palistanud, tikkinud ja nõelunud, pühapäeval näitavad, kuidas unustada mured ja armastada ligimest. Ja kas pole see mõistlik, kui korralik inimene, kes on terve nädala tegelnud mitte just meeldivate asjade lahkamisega, laseb oma silmal puhata värskel näolapil, ümmargusel jalakeset ja kaunil loodusel?”
“Kõik pole kuld, mis hiilgab!” hüüdis Eugène.
“Ma ütlen ja kinnitan veel kord,” jätkas Marcel, “et grisette võib ja peab kiitma ning et mõõdukas läbikäimine nendega on igati kasulik. Esiteks, nad on vooruslikud, sest terved päevad õmblevad nad kõige hädavajalikumaid, lihtsaid ja tagasihoidlikke riideid; teiseks, nad on viisakad, sest pole olemas poeperenaist, kes ei hoolitseks selle eest, et tema juures töötavad tüdrukud vestleksid lugupidavalt klientidega; kolmandaks, nad on hoolikad ja puhtad, sest kui nende käes olev pesu- või riidetükk määrdub, makstakse neile vähem palka; neljandaks, nad on avameelsed, sest nad joovad rataafiat;2 viiendaks, nad on mõõdukad ja kokkuhoidlikud, sest neil tuleb näha palju vaeva, et teenida kolmkümmend suud3 ja kui mõnikord juhtubki, et nad maiustavad või raiskavad raha, siis ei tee nad seda kunagi oma taskuarvel;
Meditsiinikool (l’École de Médecine) – Sorbonne’i ülikooli arstiteaduskond
marjamahlast, piiritusest, suhkrust ja veest valmistalud liköör
suu – 1/20 franki (5 santiimi)