Sõdur. Mart Kivastik
aed, need lõputud karjamaad ja põllud. See kõik on nii … nii uskumatu! Ja mõisahoone ise! Uskumatu!
Küürakas jääb korraks unistama. Justkui oleks tal kogu mõis silme ees.
KINDRAL (ohates ): See on tõepoolest uskumatu.
KÜÜRAKAS: Miks? Te olete ju kindral! Ülemjuhataja! Te olete pagunitega jumal!
Küürakas lööb kulpi. Kindral on küll väsinud, aga tuju läheb paremaks.
KINDRAL: Ma olen sõdur.
Küürakal on lõbus.
KÜÜRAKAS: Kui sõduril on kodus paar kahurit ja kuuskümmend hobust, siis on ta kindral. See on ju siililegi selge!
KINDRAL: Siililegi selge?
KÜÜRAKAS: Loomulikult siililegi selge! Nii öeldakse. Siililegi selge, et te olete kindral!
Küürakas lööb veel kord kulpi.
KINDRAL: Aga ma olen vangis?
KÜÜRAKAS: Mitte mingil juhul. Teie vabadust on lihtsalt piiratud. Niipalju, kui see on hädatarvilik. Rohkem mitte üks raas.
KINDRAL (südamest): Ma tahaksin oma naisega kokku saada! Kus ta on?
Kindral ajab end püsti ja vaatab lootusrikkalt Küürakale otsa. Küürakas tormab kindrali juurde.
KÜÜRAKAS: Istuge ometi, istuge, härra kindral!
KINDRAL: Istuge ise, mina tahan oma naist näha!
Küürakas surub kindrali peaaegu jõuga istuma. Ähib.
KÜÜRAKAS: Me vaatame, mis teha annab. See on ikkagi riiklik küsimus. Ja mina? Kes mina olen? Lihtne sõdur. Aga me vaatame, mis teha annab.
Kindral ei jaksa vastu hakata. Hingeldab. Annab alla.
KINDRAL: Ja teie?
KÜÜRAKAS: Meie?
Küürakas vaatab ümberringi, otsib teisi „meid”.
KINDRAL: Teie, teie! Teie ise!
Küürakas muutub kahtlevaks, kehitab õlgu, häbeneb.
KÜÜRAKAS: Mis minust? Minuga on ju kõik selge, kõik on näha, ma ju lonkan!
Küürakas liipab meelega jalga, nagu jaksab. Liipab sinna ja tagasi, ilmekalt.
KÜÜRAKAS: Noh?
KINDRAL: Ma näen, ma näen!
KÜÜRAKAS: Mul on veel väike küür ka seljas, vaadake!
Küürakas liipab kindrali juurde, näitab küüru. Ta teeb end eriti küürakaks.
KÜÜRAKAS: Noh?
KINDRAL: Täitsa kole küür!
KÜÜRAKAS: Järelikult on minuga kõik selge. Kõik on ju minuga selge, miks te küsite sedamoodi?
KINDRAL: Vabandage …
KÜÜRAKAS (ahvib kindralit): Ja teie ise? Teie ise? Kõik on niigi selge!
Roman Baskin ja Ain Lutsepp
KINDRAL: Te ütlesite, et te olete sõdur. Ma uskusin teid.
KÜÜRAKAS: Miks nii? Ups! (Paneb käe su ette, muundub aupaklikuks tagasi.) Miks nii, härra kindral?
KINDRAL: Teil on ju vorm seljas!
Küürakas justkui imestab. Uurib oma vormi, näpib.
KÜÜRAKAS: Tõepoolest … tõepoolest, ka mul on vorm seljas, aga mul pole kuutkümmend hobust ja ma lonkan … ning …
Küürakas läheb kindrali portree ette ja uurib.
KÜÜRAKAS (rihib näpuga): Mul ei ole neid ordeneid, mul on vaid küür.
Küürakas jääb mõtlema, läheb kindrali nina ette, uurib ordeneid.
KÜÜRAKAS (nagu jõmpsikas): Ei tea, kas ma tohiks ühte neist proovida…?
KINDRAL (väga kahtleb): Minu ordeneid …?
KÜÜRAKAS: Ainult proovida, korraks proovida, sest mul endal pole ühtegi! (Laiutab kurvalt käsi.) Polnd õnne! Ainult lahingud, aga mitte ühtegi auraha!
KINDRAL (mõtleb põhjalikult): Vaadake, mul ei oleks kahju, aga see ei ole sobilik, kui ma annan oma ordeneid kellelegi …
KÜÜRAKAS: Teisele sõdurile, kes on ka võidelnud, kuid kelle lahingud on jäänud tähelepanuta? Minu arust sobib! Ja meie vaatame samas, et mida annab teha seoses teie perekonnaga …
KINDRAL: Kas ma saaksin oma naisega kokku?
KÜÜRAKAS: Mina olen poolt! Ja me teeme kõik, mis võimalik!
Kindral harutab ühe oma ordenitest lahti ja ulatab Küürakale. Küürakas paneb selle endale rõõmuga rinda. Liipab peegli ette ja uurib.
KÜÜRAKAS: Kuidas see mulle sobib, härra kindral?
Kindral on heatahtlik. Küürakas käitub nagu laps.
KINDRAL (muheleb): Igal sõduril peab olema vähemasti üks orden. Iga sõdur on ära teeninud ühe ordeni … iga sõdur …
Kindral võtab südamest kinni, aga ei oiga! Küürakas ei märkagi.
KÜÜRAKAS (ordenit uurides): Poolt, täitsa poolt. Vähemasti on nüüd õiglus jalule seadus. (Itsitab.) Osakenegi õiglusest!
KINDRAL: Kas küür on teil lahingutest?
KÜÜRAKAS (ükskõikselt): Ei. See on mul lapsest saadik. Ma sündisin küürakana. (Uudishimulikult, kahju pole.) Teil on süda, jah?
KINDRAL (ohkab raskelt): Jah … ka lapsest saadik …
KÜÜRAKAS: Pull värk! Pull värk, kunagi ei tea, mis sa eluteele kaasa saad, kust sa saad, milleks see hea on … (Järsku kurjakuulutavalt.) Või halb?!
Kindralil on tõepoolest halb. Ta üritab mitte kurta. Aga raske on ka varjata. Küürakas uurib kindrali kannatusi peaaegu ükskõikselt.
KÜÜRAKAS: Tahate pikali heita, härra kindral?
KINDRAL: Jah …
KÜÜRAKAS: Jah?
KINDRAL (peaaegu käratab): Ma tahan pikali, sest mul on halb!
Paus. Siis hakkab Küürakas südamest naerma.
KÜÜRAKAS (leebelt): Ärge röökige, palun!
KINDRAL: Vabandage …
KÜÜRAKAS: Ma ei usu oma kõrvu! Nüüd ma tunnen ära. Härra kindral andis käsu end voodisse viia. Aga ma ei kuule võlusõna? Kus on võlusõna?
KINDRAL: Paluma ma ei hakka. Ärge lootkegi.
Küürakas hakkab järsku heaks. Ta aitab kindrali voodisse.
KÜÜRAKAS: Polegi vaja. Kuigi te olete vangis, ei tähenda see veel midagi. Meie oleme inimesed. Kõik me oleme inimesed, erinevad, kuid sarnased. Kord on üks vangis, kord teine, kunagi ei tea, millal on sinu kord käes.
Kindral on nüüd voodis poolistukil. Küürakas sätib talle patja alla.
KINDRAL: Tänan …
KÜÜRAKAS: Mis te nüüd. Ma täidan käsku. Ma olen sõdur. Mina olen ka sõdur. Püüdke magama jääda, härra kindral, püüdke magama jääda.
Kindral püüab magama jääda. Paneb silmi kinni ja ohkab raskelt.
Küürakas istub ta kõrvale nagu sõber. Vana sõber. Vaatab üksisilmi kindralit.
Edasi räägivad nad pikkade pausidega. Pausid on pikemad kui kõne. Kindralil on paha ja Küürakal on vaja sõnu valida.
KÜÜRAKAS: Kas ma lasen