Ohtlik lend. Saar. Mihkel Ulman
ei kujundanud – tal oli vaid kaks kriminalisti vaja juhtumi kallale ässitada ja oma peenarde juurde pageda. Esmaspäevani. Tegelik elu ja ilu esineski tema elus vaid nädalavahetuseti.
«No-nii, laupäevane hommikusöök on serveeritud. Meil on laip.»
Andresel sai kergem. Vähemasti ei pea ta Ritale seletama, et saab Metallica piletite raha kalamüüja käest vaid sel juhul kätte, kui kutsub ta õhtuks enda juurde. Kuradi naised… Nii kõiketeadev Rita, kõiketahtev Sirle kui rokkarist tütar Kaja. Üks kuradim kui teine.
Andres ja Rita sõitsid silla juurde kesklinna kaile, kuhu neile pidi ühelt väikesaarelt keegi saarevaht lappajaga järele tulema. Andres oli püüdlikult torssis ja sõnaaher. Ärgu Rita siin midagi ennast tema bonneks pidagu. Ta saab juba täiesti iseseisvalt potile ja piletid kah.
Telefon tegi Västriku taskus oma vana head Wilhelm Telli.
«Halloo?» mehe silmad venisid õudusest täiesti ümmarguseks.
Rita oletas, et Tallinna mustaküünelised noored daamid nõuavad papsilt viis meetrit Metallicat, ent Västrik küsis hoopis: «Kustkohast te mu numbri saite? Ee… Ma ei ole veel lõpetanud. – Ma pole veel alustanudki… Mul läheb veel aega. Palju aega. Ma sõidan Pärnust üldse ära, täitsa ära, kaugele ära. – Ei, see pole tark tegu. Ma ei tea, millal ma koju jõuan, pealegi… Kustkohast te lisaks telefonile ka minu aadressi saite? Ah teil oli endine peika politseist…»
Ja tädi poksikoolis koristaja… Andres vältis Rita pilkavat pilku. Kamraaditar arvas loomulikult, et ta oli end eile õhtul mingisse romanssi kõrini sisse keeranud. Aga voh ei hakka seletama kah!
«Ma ei saa praegu rääkida, helistame hiljem.»
Västrikul õnnestus kolleeg Leidpalu pilku tänu sellele väga edukalt vältida, et kai äärde podises nende veetakso. Mis oli kõike muud kui kaater, nagu Rein oli lubanud.
See oli lappaja. Kordame – lappaja.
Kui te alustel vahet ei tee, siis öelge parem üldiselt – kalapaat. Ärge nimetage lappajat kakuamiks ega vastupidi. Lappaja on ilma kajutita vanamoodne tööloom, mille võiduajamisi kihnlased tänini korraldavad. Kakuam on oluliselt suurem ja tal on korralik kubrik peal.
Seda seletas Ritale turjakas punetava näo ja loendamatute tedretähnidega mehepäss, kes lappaja ahtris tüüri hoides ta ühe käevarrega sopsti! pardale tõstis, nii et sillal patseerivad soomlased plaksutasid.
Ninatark Rita jõudis kobedat kakuami kiita ja saigi kiire käreda loengu.
«Joonas olen,» teatas tümika tüüpi tegelane ning käsutas uimaselt paati vahtivat Västrikku: «Ahoi, tule pääle!»
Lappaja kaptenil jätkus käsklus ka preili Leidpalule: «Ettevaatust kontsadega… Vana hää loom mul, põle vaja auklikuks kakerdada. Istu maha, kurask!»
Kurask istus maha, nentides lepitavalt: «Mul ei olegi kontsasid all.»
Teada need saaretrollid – nad on takerdunud klišeesse, et temakesed käivad tingimata kontsadega, ega vaevu vaatamagi, kuidas mõni neist on ka kontsadeta kenake.
Västrik ronis haavunult paati, lükkas tagasi lappajamehe käe, mis abi pakkus, pidi peaaegu üle parda plartsatama ning võttis alistunult abi vastu.
«Tänan. Siin on libe…» õigustas Andres oma kohmakust, ja vajutas taas heliseva telefoni vastamata kinni.
Andresel hakkas lappajas lühidalt ja täpselt öeldes sitta kanti paha. Ehkki Joonas rihtis alust osavalt ristilainet ja lõikas neid nagu võid ega loksutanud kuivamaarotte suuremat, läks Västrik näost roheliseks.
Rita pani tähele, et Joonas ei söanda tema poole vaadata. Punetava näoga päss vältis ka vaevleva Västriku vaatamist. Naise nägemist võis keelata kuri moor, kes saarevana seal kusagil maalapikese peal ootas. Meesterahva hädast mööda vaatamine aga võis olla üllataval kombel nii rämeda pealispinna all peituv taktitunne.
Andres ei pannud tähele midagi peale oma pöörleva roietealuse. Rita aga tundis ennast alati ebamugavalt, kui temast mööda vaadati, erinevalt enamikust inimestest, kes silma vaatamist võõrastavad ja vesteldes partnerile silmanurga-vilkspilke pühendavad.
Paadimees püüdis ühest küljest justkui märkamatuks jääda – kui silma ei vaata, olen nähtamatu, eks ole. Samas oli ta üks suur tükk isast isendit ja seega edev. Edevus osutus tugevamaks kui veider, ent väga ilmne varjumise püüe.
Joonas kehitas end pikemaks ja peenemaks: «Nii omavahel ööldes – mina viisin nad muusjaas senna. Eila oli see. Toosama lappajaga. Lappajaga, ma räägin.»
Kui räägib, järelikult on elus.
Rital õnnestus koguni Joonase pilk kinni püüda. Vesisinised punaste valgetega pisut punnis silmad kõrgete üllatunud-ilmeliste kulmude all. Kunagi ilmselt päris punased olnud juuksed punakashallid ja nina sinakaspunane. Selline vikerkaar siis.
Västrik vaakus röötsakil üle parda ja püüdis peoga õliviirulist merevett oma rohelise näo kastmiseks. Aina hullem sai. See õli ka veel. Ja turbatükid riimvees – kohas, kus mage jõevesi läheb üle soolaseks mereveeks. Ja üha räpasemaks – sadamate ja laevade jääkide ja pudemete, jugade ja lögade kohtumiskoht.
Rita põrnitses Västrikku kaastunde- ja vastikuseseguse pilguga. Ta oli korduvalt kujutlenud mehe jõulisi huuli oma ümmarguse suunupsuga kohtumas ja hetkeks tulid need kujutlused meelde. Võeh!
Mida see vikerkaarevärviline puslep siin nüüd ütleski? «Ah-soo, muidugi!» pööras neiu Rita pilgu põdevalt paarimehelt uurija Leidpaluna paadimehele. «Aga rääkige siis ometi, kuidas nad ennast siin… lappajas… üleval pidasid? Kas te noorte käitumises midagi kahtlast märkasite?»
Joonas plahvatas. Üle kõige maailmas armastas see jupats rääkida. Rääkida-rääkida-rääkida. Saarel polnud peale oma eide keegi teda kuulamas – ja eit ei tahtnud teda juba ammu kuulata. Merel polnud kedagi peale kalade. Ja selle merel käimisega oli üldse, nagu oli. Halvasti oli. Õnneks ei küsinud keegi siin kalastamise kohta kedagist. Võis rääkida teemal, mis Joonase poolt vaadates oli süütu, aga põnev. Viimaks ometi pidas keegi tema lõputut möla tähtsaks. Ei käratanud nagu oma eit: ära mölise kogu aeg, lase mul mõelda ja olla ja hingata.
Kodus vänderdas Joonas – ise seda märkamata – pahatihti naisel sabas ja vatras-vatras-vatras. Ühes lauses kolm teemat. Aina põrkas teemalt teemale, üks lause valgus järgmiseks, sõnade kosk mattis naise enda alla, kuni too kärgatas taas: kao tööle, jäta mu hing rahule, sa segad mind, ma lämbun su mulinasse.
Siin tunti tema plärina vastu siirast huvi ja kuulajad ei pääsenud tema käest liiatigi kuhugi – tüür oli tema, sõnamaia verbaallahtisuse põdeja käes.
Joonas limpsas mõnuga huuli – oi kui hea, kohe tuleb mulinaorgasm… «No nigu ma ütsin, see oli eila. Ega ma tend paati sagedaste näpi, aint maisemaal käimiseks. Kala… see tühi… Neh… Jah… Nõnna, et kui ma nad toosama lappajaga saarele viisin, oli omik. Ike peris vara. Tulivad niikui ekskursile või midagist. Kooliaasta lõpupidu nigu. Kõige klassiga. Plikad oli nigu plikad ikka, hjäh-jhäh. Hoidsivad kätega paadiäärest kindi, kartsivad igat krdima pumpsatust. A poisid, need olivad ehtsad marakratid, paha rääkidagi. Mitte kõik neist, a kolm olivad nigu kaagid kuskilt. Pätid valmis – loopisivad konisi üle ääre, pudelisi ka – ju enne kui keskpäegi käde oli saand. A selle eest ma neile tegin ko. Pandsin piki lainet, nõnna et lappaja pani nõnna kui pähklikoor küljest külge, hjäh-hjäh! Õpetajad istusivad katekeisi nigu kanad õrrel, ei julenud nood ka miskit teha vai öölda. Niisuksed need õpetajad on präägu, ma ikka loen lehti…»
See kõik mahtus ühe hingetõmbe sisse. Västrik oksendas. Rita tundis, et ka temal läheb süda pahaks. Mitte ainevahetusliku häireolukorra ega õõtsumise tõttu – see kohutav eesti keel. Joonas ei rääkinud ei kihnu ega ühegi rannaala murrakut. See oli lihtsalt kole ja katkine, täiesti tunnetuse ja kultuurita lamin, millest murdeuurijad oleksid saanud šoki, mitte keeleteaduslikke talletusi. Ebaintelligentsuse kehastus. Keskendumisvõimetuse etalon.
Joonase jutt