Ohtlik lend. Vistrik. Mihkel Ulman
vahvat elu Andres elab. Ilma et viimane sellele tähelepanu oleks pööranud. Mis see pööramine ikka muudab. Aga nüüd on plasside plass küll.
«Ma küsisin, ka sa oled tõesti idioot või? Sa tead üldse, mis kell on? Ma olen sind oodanud täpselt tund aega, olen kolm tassi kohvi ära joonud ja nüüd mu käed värisevad…» undas naisinimene, kelle käsi Andres tegelikult vist väga enam ei armastanudki. Las värisevad.
«Ma olen praegu jaoskonnas. Annan kohe relva ära ja hakkan tulema,» mühatas mees, väga selle eest hoolitsemata, et undiin ei kuuleks sellist väikest hädavalet. Ta tundis selle jagatud vale õhkupaiskumise hetkel, otsekui rikuks abielu kalade ja näkineiuga, ning teadis ühtlasi, kuidas selle pesupulbriga lood tegelikult olid. Armukadedus ja vihkamiseks saanud armastus leidis jõukohase sihtmärgi.
«Mina ei kavatse enam oodata,» sisises telefon.
Ega neil poleks restoranis üle laua teineteist põrnitsedes õigupoolest enam teineteisele midagi öelda olnudki.
Andres tegi siiski viimase mehise katse: «Kats, ära pane toru ära! Telli mineraalvett ja enne kui sa selle oled jõudnud ära juua…»
«Kui sa kümne minutiga kohal ei ole, siis kahetsed!» kõlas viimne sajatus ja vaikus eetris.
Vaikus eetris jah.
Üleni piinlik olukord.
«Mis siis saab nüüd?» küsis müüjanna, piiritu osavõtlikkus sügaval silmade põhjas.
«Mis mõttes? Millest saab?» ehmus Andres.
Müüja nurrus: «Kaladest.» Ning tema õlalt langes peibutav võrk täiesti kogemata alla kõhnukesele valgele käsivarrele. Ilus vist.
Andres kummardus uuesti kalade juurde ja hakkas neid kogu südamega vaatama.
Siin on käsil karm ja väga otsustav mäng eludega.
Nendel kaladel veab – nagu öeldakse bändi Sõpruse Puiestee ühes loos: «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii toredad ja head.» Võrreldes miljonite muude võimalustega nendel kaladel tõepoolest veab.
«Pakkige sisse.»
Kogu armastus.
Vähemasti on sel maiuspalast mendil nüüd põhjust kalasööta ostmas käia, lootis neiu siiski veel. Mehest märkamata jäänud kaunitar silmitses niiskel pilgul, kuis Andres väljus kiirustades kauplusest, kilekott kaladega käes kõlkumas, ja istus oma eraldusmärkideta Audisse. Koti pani too isamaine Bond kõrvalistmele. Et ta nüüd sinna ise peale ei istu või kellelgi teisel istuda ei lase. Sellel telefonis karjunud inetul naisinimesel või mõnel teisel võmmil. Käis äsja nende pupsikute eest päris mehise papi välja – pole vaja, et asi lurtsuva õnnetusega lõpeb. Teiste inimeste pettumused teevad nii kurvaks.
Enda omad ammugi…
Andres ei mõelnud süütevõtit keerates mitte võõrale võrgutajale – no ei ole temast sedasorti sebijat –, vaid hoopis aja kulgemisele. Näe, kui ta veel noor politseinikukutsikas oli, mõtles ta sedasi süütevõtit keerates, et märulifilmides lendavad reeglina autod õhku, kui autosse istuva tegelase näpu vahel süütevõtit suures plaanis näidatakse.
Nüüd on Västrik juba liiga staažikas, et oma eluga paralleelselt mõelda: jess, elangi nüüd nagu Hollywoodis! – ja nimelt selle köögipoolel, mitte punasel vaibal. Praeguseks mõtleb ta lühidalt, et on varem mõelnud. Aga meil siin õnneks enamasti romud taeva poole ei lenda. Limodki mitte. Seda on kogu Eesti peale vaid paar korda juhtunud.
Mitte et politseinikud väga tahaksid plahvatusi ja tulistamisi, ent paratamatult on nendega sedasi nagu arstidegagi. Kui sul on väike valimik, pole millegi peal praktiseerida. Töö peaks õpetama. Siis haaradki igast võimalusest nagu koer kondist. Isegi kui on väike ja näritud kont.
Kui Andres sõitis juba peaaegu edukalt Pirita poole – hurraa, kohe saan sellega hakkama, jõuangi naisega suhteid klaarima ja peatselt pääsevad mullmull-mull-väiksed-kalad akvaariumisse ja me kõik pääseme oma akvaariumisse –, helises kusagil kesklinna servas neetud mobla. Juba oleks Narva maanteed pidi jugama pannud, erandlikult tubli mees olnud – aga näed nüüd. Kohe, kui Andres vaatas numbrit, teadis ta ette, et on põhjust vanduda, ja ta vanduski nii enne vastamist, vastates kui ka hiljem. Aegade lõpuni.
See kõne oli nagu viitsütikuga pomm.
Oh oleks, et poleks, raisk…
Aga oli nii, et Andres püüdis lähenevat krahhi eos lämmatada: «Palun ära hakka ainult jälle sitta keerama. Ainult mitte täna. Sa ju tead, et mul on vaba päev. Mul on eraelu. Mul on kohustused. Tšau, Henri!»
Klõps.
Visa nagu ment, helistas Henri uuesti.
«Täna läheb lahti,» ütles ta ilma viivituseta, et Saareste sõnastiku vängete neljatäheliste kogu register Västriku interpretatsioonis talle uuesti kõige kaunima leviala vahendusel kõrva ei puuriks.
Andres, kes oli ise seda kõnet ja väljakutset ometi nädalaid oodanud, möirgas ahastades: «Ei! Ei!»
Seda oli isegi harjunud paarimehe jaoks liiast, ta küsis ehmunult: «Mis sul hakkas?»
Andres urises: «Mul on Katsiga laud tellitud. Tuleneelajas. Pidime üle pika aja rääkima, mis värk on ja mis saama hakkab. See pidi olema maailma päästmise katse. Ma olen niigi hilinenud ja…»
Henri mühatas: «Siis polegi enam mõtet minna ju. Aga ei noh, muidugi, okei, ma ütlen siis narkoärikatele, et nad tuleksid mõnel teisel päeval. Kulla Parun, meie Andresel on seadusliku naisega laud Tuleneelajas kinni pandud ja ta ei saa täna operatsioonist osa võtta!»
Andres pigistas läbi hammaste, ise juba teades, kuidas asjad kulgevad, sest jõgesid ei saa panna tagurpidi voolama: «Saad aru – meil on täna ajalooline suhtekorraldus käsil: lubasime, et räägime mõlemad südamelt kõik ära… Kurat! Parem on mul kohe endale kuul tagumikku lasta, kui talle helistada ja ära öelda. Johhaidii, see on küll täielik enesetapp. Harakiri. Uhh!»
Henri palus lahkesti selle uhhiga juba pihta hakata – kiireks läheb. Meie väikese riigi eriüksused ei saa olla nagu liivakast. Mida väiksem, seda suurem, mehed!
Andres ei pidanud seda kutse-eetilist enesesisenduse kõnet pidamagi. Ta lihtsalt peatas auto, ja koos sellega oi-kui-palju, pööras ringi ja hakkas mornilt vastassuunas sõitma.
Natukene naeratuse kurdu oli tema teravanurgelise suu nurkades õigupoolest ka – jumala eest, märter ta küll pole, aga nauditav oli nii eesseisev kangelastegu narkomaffia tabamisel kui tõsiasi, et Katrinile nii tõhusa tünga tegemine lõpetas üsna kindlasti mingi peatüki. Mis oli juba tegelikult ära lõppenudki. Ikka veel ütles keegi sinna lõppu mingeid silpe ja mühatusi, nii et ei saanud uut lehekülge keerata. Nüüd siis?
Henri kamandas harjunult: «Võta mulle hiinakast miskit süüa. Meil tuleb võib-olla terve õhtu passida.»
Henri ei hakanud isegi kuulama, mida rämedat Andresel nüüd veel öelda oleks.
Andres kirus – me ei tsiteeri, kui lubate – ja valis siis Katrini numbri.
Kui sujuvalt teie saate selliseid eriti ebameeldivaid kõnesid teha?
Andres üritas selle ilmselge suitsiidiga võimalikult siva ühele poole saada.
Katrin käratas kimedalt: «Ei.»
Kas tal on alati selline hääl olnud?
Andres surus vastumeelsuse alla: «Miks sa kohe ei ütled? Mina pole midagi jõudnud veel öelda.»
Mida siin üldse enam öelda.
Ei.
Andres nohises, rikkus telefoniga rääkides liikluseeskirju ning kuulas, kuidas Katrin säutsatas: «Pole tähtis, mis sa ütled, ma vastan sellele nagunii ei.»
Andres mõtles, et naisterahva olulisim ihujupp polegi tiss, tuss ega säärejooks, vaid hoopis hääl. Siiski kohmas ta: «Kurat, äkki ma oleksin midagi meeldivat öelnud?»
Katrin ohkas.
«Iga