Ohtlik lend. Reality show. Mihkel Ulman
tuli meelde, kuidas sellistel puhkudel käitutakse. Telefon. 112. Päris imelik, mismoodi esimene ehmatus pea lagedaks lööb ja kotisangad käest pudistab. Televiisorist näed muudkui igasuguseid asju, aga kui selline pilt on täitsa ilmsi päikese paistel metsas ja sipelgad jooksevad mööda tema juukseid, siis võtab kenade blondeeritud lokkide aluse lagedaks küll. Mitte ühte mõtet pole. Ja kui mõtted tulevad, siis kõik korraga. Et pole vaja sedasi naisi vahetada. Ja et näe, mismoodi mängud ära tapavad, kui reeglite või juhusega mingi jamps juhtub.
Politsei lasketiirus oli kah mingi jamps juhtumas.
Rita ja Andres seisid kõrvuti tulejoonel. Nad ei tegelnud seal kaalujälgimise ega asenduseluga. Nad olid ametis täiesti tegeliku siin ja praegu eluvõitlusega. Mõlemal olid käes püstolid, mida nad laadisid ja sättisid. Duell või? Mis te nüüd! Ennast kui töövahendit tuleb ju ikka korras ja osavana hoida. Korralik krimivõmm peab harjutama märkilaskmist. Et seda – ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla – tegelikkuses kunagi vaja ei oleks. Sellega on umbes sama asi nagu vihmavarju kaasavõtmisega. Kui on kaasas, ei hakka sadama.
Kui oskad lasta, ei pea inimest sihtima.
Vähemalt mitte kedagi peale oma paarimehe, kui see on sulle juhtumisi naine määratud.
See naine urises parasjagu Västrikule: «Minu arvates me peaksime oma suhteid selgitama.»
«Kas me oleme sattunud mingisse ladina seepi, kus iga issanda stseen, mida mul on õnnetust olnud näha, algab repliigiga: me peame rääkima,» õiendas Andres, kes leidis, et kui inimene peab rääkima, siis rääkigugi. Ärgu rääkigu, et ta tahab rääkida sellest, et on vaja rääkida, mida oleks vaja rääkida. «Mis mõttes?»
Rita ei vaadanud Västrikule otsa. Mudis oma teenistusrelva ja kibrutas mornilt otsaesist. Kui ta liiga sageli morn on, läheb tema laup peagi kortsu. Kas see on Andrese probleem? Ta ei teadnud täpselt, kuivõrd Rita tujud ja kurrud puudutavad teda kui inimest või kui meest. Igatahes sellest, kui ta ise kortsu läheks, poleks hullu. Meest kaunistavad nii armid kui talvise unnapüügiga saavutatud vaod. Ongi väga mehine ja sek…
«Sa sõidad minust üle,» kasutas Rita kaasaegset slängi, millega enamasti tähistatakse juhtumit, kus inimese või firma äriplaan on üles ehitatud partneri pee lohkutõmbamisele. Ülesõitmiseks või ülelaskmiseks nimetatakse meie ilusal isamaal sellist tava vähempakkumisi võita, et eelarvesse arvestataksegi juba eos, et teistele ei maksta. Teistele ei maksta otsitud põhjustel: leitakse mingi viga kvaliteedis laita, tähtajad ei aita – ühesõnaga eelarvesse ongi kavandatud mittemaksmine. Ja mittemaksmise alus on kandiline ülesõitmine. Laskmine. Trahh.
Andresel oli sellest väljendist ja veel paljudest asjadest kõrini. Tal oli üdini õiglane ja aus süda sees – mistõttu ta politseinikuks oligi õppinud – ning tal hakkas lausa füüsiliselt halb, kui ta mõnelt sõbralt, koolivennalt, lihtsalt tuttavalt kuulis, et jälle oli kellestki tuimalt üle lastud. Põhjuseks otsiti tähtaeg, mingi pisiviga. Ja jälle sai keegi ropult peale maksta selle eest, et võis tööd teha. Pankrot, pankrot, pankrot. Selline haledate hävimiste ring tõmbus ümber Västriku koomale, nii et tal endal hakkas miski veider abstraktne hirm. Kes sõpradest järgmisena üle lastakse, mispeale ta jooma hakkab, perest ilma jääb ja end puu otsa paelatab?
Rita väljendit ülesõitmisest kuuldes, võpatas Andres nii, et pidi oma relva käest pillama.
Paaridaam Leidpalu ei märganud seda, sest oli oma relva sõrmitsemisega ametis.
Tal olid ilusad pehmed ja tundlikud käed.
Kas need leebed plastilised sõrmed ikka pidid just püstolit näppima?
«Ma olen sulle ammu öelda tahtnud, et sa tegutsed tihti minuga arvestamata.»
Mäh?
«Jaa-jaa, sa püüad kõigi juhtumite puhul mind tagaplaanile suruda. Sina oled a ja o. Sina, sina, sina! Ja ma ei räägi siinkohal üldisest viisakusest… millest sinu puhul midagi rääkida ei olegi,» paukus kaunis noor naine, kusjuures ta tundis ennast seda valangut tulistades ebamugavalt. Kuidagi alandav oli siin ennast nüüd sedasi kaitsta.
Andres tahtis selle teema siva lõpetada, et ta ei peaks end pahasti tundma Rita pärast, kes tundis end pahasti, püüdes end mingil abstraktsel tasandil tema eest kaitsta ning pannes Andrese tundma end pahasti nii enda, Rita kui kõigi nende tuttavate pärast, kes talle meenusid seoses väljendiga üle sõitma. Ta lootis teema lõpetada lihtsakoelise mühatusega, millele ei peaks olema midagi lisada.
«Tüüpiline naiste jutt: neile makstakse vähem palka, neile ei tehta ust lahti ja muud sarnast.»
Rita poleks tahtnud kuulda nii trafaretset ja magedat juttu.
Talle endale tundus täpselt sama kummastav ja jabur kui Västrikule, et riigis on palgale võetud funktsionäärid, kes valvavad soolise võrdõiguslikkuse järgimise üle. Veel veidram näis Andresele, et koolides muudetud tööõpetuse õppekava rakendati samuti selle feministliku vankri ette. Ühest küljest oli täiesti normaalne, et poistele hakati õpetama triikimist ja tüdrukutele treimist. Seda tehakse nagunii. Mehed keedavad ja naised keevitavad. Nii olude kui soovi sunnil. Et see loomulik sündmuste käik aga loosungitega tükkis naisõigusluse masti heisati, siis kõverdus ja väändus normaalne lahendus millekski jaburaks. Västrik vihkaks igasuguseid paraade, olgu need geide või feministide omad, ning ei tahtnud sedalaadi rahvakogunemistele korravalvurikski minna.
Mis siis veel sellest rääkida, kui paaridaam süüdistab, et tema rikub võrdõiguslikkuse seadust.
Rita kiunatas: «Ma ei saa aru, mis sul naissoo vastu on?»
Andres lootis veel hetkeks, et saab brutaalse naljaga päeva päästa: «Minul naiste vastu? Ma ise pole küll seda märganud. Ja seda pole ma kah märganud, et meeste poolt oleksin, heheheh.»
Rita ei kavatsenud ebamugavat teemat teist korda üles võtta – kui juba sai ebamugavale lainele kroolitud, siis lõpuni.
«Mina küll olen.»
Andres meenutas Rita äsjast üleelamiste seeriat. Gunnar jättis ta tema sõbranna pärast maha – ükskõik, kuidas seda olukorda pehmemalt nimetada. Äsja oli olnud mingi naistearsti intermetso. Jätkem see intiimne õnnetus üldse torkimata, jumala pärast. Mõni ime, et tal närvid krussis olid.
«Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida,» ajas Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: «Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm.»
Rita polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata: «Sinu endine naine vist töötab politseis?»
Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata.
«See oli praegu löök allapoole vööd,» tunnistas ta hõreda irooniaga ning nõudis, et hakataks pihta.
Pihta hakkas ebalev hetk, kus kumbki enne teist oma märklaua pihta lasta ei tahtnud.
Liiga eksistentsiaalseks kiskus üks tühipaljas lihtne ja rutiinne laskmisharjutus.
Küllap Andres mõistis küll, mis juhtus – ta tahtis ühest küljest armastust, teisest küljest isast imetlust, kolmandaks ametialast tunnustust ning need tahtmised põrkasid antud olukorras ninali kokku. Kõigil kolmel ninast veri väljas.
Armastusevajadus palub luba olla õrn ja haavatav ja ebatäiuslik. Mehena imetletus eeldab tugevust ja tegutsemist. Ametialane oskuslikkus ja eksimatus välistab tingimatu armastusega seonduva nunnususe.
Rita, kellest uhkas Andrese ebalust tajudes üle vaikne ja vaga võimutunde laine, pakkus: «Lase sina enne.»
Andres ei tahtnud.
Ärritusega ei või oma käe peale kindel olla. Lihaspinge, vererõhk, silmanägemine ja mis kõik. Kus siis selle häbi ots – ei pälvi ei mehe, mendi ega lihtsalt Andresena mitte muhvigi.
«Sa