Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
«Kuid mis see ometi on? Kas õige algab juba palavik: niisugune ilge unenägu!»
Kogu ta keha oli nagu lömaks pekstud; hing tume ja segane. Ta pani küünarnukid põlvedele ja toetas mõlema käega pead.
«Mu jumal!» hüüdis ta, «kas tõesti võtan kirve ja hakkan pähe taguma, purustan tal pealuu… libisen kleepuval, soojal verel, purustan lukud, varastan ja värisen; peidan end, veriselt… ühes kirvega… Issand, kas tõesti?»
Lehena värises ta seda rääkides.
«Mis see nüüd ometi on minuga!» jätkas ta uuesti, kummardudes sügavas imestuses. «Ma teadsin ju, et ma seda välja ei kannata, milleks ma ennast siis tänini piinasin? Veel eile ju, eile, kui läksin seda… proovi tegema, eile mõistsin ju täiesti, et ma seda välja ei kannata… Milleks ma siis nüüd seda? Milleks ma siis tänini kahtlesin? Eile ju ütlesin trepist alla tulles, et see on ilge, jälk, alatu, alatu… ilmsi ainult mõtegi sellest ajas mul südame pahaks ja hirmu peale…»
«Ei, ma ei kannata seda välja, ei kannata! Olgugi et neis arvestusis pole vähematki kahtlust, olgugi see kõik, mis selle kuu jooksul on otsustatud, selge kui päev, õige nagu aritmeetika. Issand! Ometi ei söanda ma! Ma ei kannata seda välja, ei kannata!.. Milleks, milleks ma tänini…»
Ta tõusis püsti, vaatas imestunult ümberringi, ja oli nagu üllatatud, et viibis siin, ning läks siis T. silla poole. Ta oli kahvatu, silmad põlesid, rammetus oli kõigis ta liikmeis, kuid hingamine muutus tal äkki nagu kergemaks. Ta tundis, et heitis endast juba kõrvale selle raske koorma, mis teda nii kaua oli rõhunud, ja hinges hakkas tal äkki kerge ja rahulik. «Issand!» palus ta, «juhata mulle mu tee ja ma loobun oma neetud… unistusest!»
Üle silla minnes vaatas ta vaikselt ja rahulikult Neevat, ereda ja punase päikese heledat loojakut. Hoolimata oma nõrkusest ei tundnud ta väsimustki. Nagu oleks ta südames kogu kuu pakitsenud paise lahti löönud. Vabadus, vabadus! Ta on nüüd vaba sellest nõidusest, «ärategemisest», joovastusest, kiusatusest!
Hiljemini, kui ta seda aega ja kõike, mis neil päevil toimus, minut-minutilt, punkt-punktilt, joon-joonelt meelde tuletas, üllatas teda ebausklikkuseni üks asjaolu, mis polnud küll tõepoolest mitte nii väga ebaharilik, kuid mis paistis ometi temale alati mingisuguse saatuse ettemääramisena. Nimelt: mitte kuidagi ei võinud ta mõista ega endale seletada, mispärast läks ta koju üle Heinaturu, kuhu minna oli tal täiesti üleliigne, kuna temal kui väsinul ja kurnatul kõige kasulikum oleks olnud lühem ja õigem tee valida. Kõverus polnud küll suur, kuid ometi silmatorkav ja täiesti tarbetu. Muidugi, kümned korrad oli ta koju tulnud, ilma et oleks läbikäidud tänavaid mäletanud. Kuid milleks, küsis ta alati, milleks oli tal niisugune tähtis, temale niisugune otsustav ja ühtlasi ka ülimal määral juhuslik kohtumine Heinaturul (kuhu tal mingit põhjust polnud minna), milleks just tema elu sel tunnil, sel minutil, nimelt just niisuguse meeleoluga, niisugustel asjaoludel, kus see kohtumine pidi avaldama kõige otsustavamat ja lõplikumat mõju kogu tema saatusele? Nagu oleks ta seda siin just meelega oodanud!
Oli kella üheksa paiku, kui ta üle Heinaturu läks. Kõik, kes kauplesid laudadelt ja kandmikelt, poodides ja turuputkades, panid oma kaupa kokku või sulgesid oma ruume, et koju minna nagu ostjadki. Alumisel korral asuvate söögimajade ümber, Heinaturu äärsete majade räpaseil ja haisvail hoovidel, eriti aga just joogimajade läheduses oli palju igasuguseid sahkerdajaid ja räbaldunud hulguseid. Ilma eesmärgita tänavale astudes armastas Raskolnikov alati kõige enam neid paiku ja lähedasi põiktänavaid. Siin ei tõmmanud tema närud kellegi kõrki tähelepanu endale ja siin võis ükskõik mis välimusega liikuda, ilma et see kedagi oleks riivanud. Just K. põiktänava juures, nurgal, kauplesid mees ja naine koos kahel laual, müües niiti, linte, sitsrätikuid jms. Ka nemad seadsid end koju minema, kuid viivitasid tuttava naisterahvaga vesteldes. See oli Lizaveta Ivanovna või, nagu kõik teda hüüdsid, lihtsalt Lizaveta, kolleegiumi registraatori lese – liigkasuvõtja Aljona Ivanovna noorem õde. Lizaveta õe juures käiski Raskolnikov eile oma uuri pantimas ning proovi tegemas. Raskolnikov teadis Lizavetast juba ammugi kõik ja tema ise polnud sellele päris võõras. See oli pikk, kohmakas, pelglik ja alandlik tüdruk, peaaegu lollike, aastat kolmkümmend viis vana; oma õe juures elas ta täielikku orjaelu, töötas selle heaks päevad ja ööd, värisedes tema ees. Ta pidi taluma isegi seda, et õde teda peksis. Praegu seisis ta, komps käes, mõttes kaupmehe ja ta naise ees ja kuulas tähelepanelikult nende juttu. Need seletasid temale midagi eriti suure hooga. Lizavetat nähes valdas Raskolnikovi mingisugune imelik tunne, mis sarnanes kõige sügavama imestusega, kuigi selles kohtumises polnud midagi imestamisväärset.
«Lizaveta Ivanovna, te peaksite seda isiklikult otsustama,» rääkis kaupmees valjusti. «Tulge homme nii kella seitsme paiku. Ka need tulevad!»
«Homme?» ütles Lizaveta pikkamisi ja mõtlikult, nagu kaheldes.
«On see Aljona Ivanovna teile küll hirmu nahka ajanud!» lobises kräbe kaupmehenaine. «Kui teid õige vaadata, olete just nagu väike laps. Ja tema polegi ju teie pärisõde, ainult poolõde, kuid missugune võim tal teie üle on!»
«Seekord ärge Aljona Ivanovnale sellest rääkigegi,» ütles mees vahele, «ma annan teile nõu, tulge niisama, ilma küsimata. See on kasulik asi. Pärast taipab õde isegi seda.»
«Kas õige tulla või?»
«Homme kella seitsme paiku; ka nende poolt tullakse; ja otsustage siis ise.»
«Ka samovari paneme üles,» lisas naine juurde.
«Hea küll, ma tulen,» lausus Lizaveta ikka veel mõeldes ja asus pikkamisi minekule.
Raskolnikov läks neist mööda ja rohkem ta ei kuulnud. Ta möödus tasa ja tähelepandamatult, püüdes mitte ainustki sõna pillata. Tema esialgne imestus vaheldus pikkamisi hirmuga, nii et mööda selga oleksid nagu külmajudinad jooksnud. Ta sai järsku ja sootuks ootamatult teada, et homme punkt kell seitse õhtul Lizavetat, eide õde ja tema ainukest kaaselanikku, kodus ei ole ja et nõnda siis jääb vanaeit punkt kell seitse õhtul koju üksinda.
Raskolnikovi korterini oli veel ainult mõni samm maad. Oma toakesse astus ta nagu surmamõistetu. Ta ei murdnud millegi üle pead ega suutnudki seda teha; kuid ta tundis äkki kogu oma olemusega, et tal pole enam ei aru ega tahtevabadust ja et kõik on äkki lõplikult otsustatud.
Ja kuigi ta oleks pidanud mitu aastat parajat juhust ootama oma kavatsuse teostamiseks, ometi poleks olnud põhjust kindlasti oletada, et tuleb usutavam võimalus kavatsuse edukaks täidesaatmiseks, kui oli selleks praegune eelseisev silmapilk. Igatahes oleks raske olnud sel õhtul suurema täpsusega ja väiksema riskiga, ilma igasuguste hädaohtlikkude küsitlemisteta ja juurdluseta teada saada, et homme on see ja see vanaeit, kellele tahetakse elu kallale kippuda, sel ja sel tunnil ihuüksi kodus.
Hiljemini sai Raskolnikov juhuslikult teada, milleks kaupmees ja tema naine Lizavetat tol korral endi poole kutsusid. Asi oli kõige harilikum ja selles polnud midagi iseäralikku. Sissesõitnud ja vaesunud perekond müüs oma asju, riideid ja muud selletaolist, kõik naiste oma. Et turul polnud kasulik müüa, siis otsiti nendega kauplejat ja Lizaveta just sellel alal teotseski: võttis komisjoni peale, ajas asju ja tal oli palju tegemist, sest ta oli väga aus ja küsis alati viimast hinda: mis ta nõuab, see ka jääb. Tema rääkis üldse vähe ja oli, nagu juba tähendatud, nii alandlik ja pelglik…
Kuid Raskolnikov muutus viimasel ajal ebausklikuks, mille jäljed jäid temasse veel kauaks ajaks, peaaegu kustumatult. Ja kogu selleski asjas kaldus ta pärast alati nägema midagi imelikku ja saladuslikku, nagu oleksid siin tegevuses mingisugused iseäralikud mõjud ja kokkusattumused. Juba talvel teatas temale ükskord jutuajamisel keegi tuttav üliõpilane Pokorev enne Harkovisse sõitmist vanaeide Aljona Ivanovna aadressi, et ta võiks siis, kui tal tarvis on, seal asju pantida. Kaua aega ei läinud ta eide juurde, sest tal olid tunnid ja ta ajas kuidagi läbi. Kuud poolteist tagasi tuli tal öeldud aadress meelde; tal oli kaks pantimiseks kõlblikku asja: isa vana hõbekell ja väike kolme punase kiviga kuldsõrmus, mille õde oli talle jumalagajätmisel kinkinud. Ta otsustas sõrmuse ära viia; otsis vanaeide üles ja ilma et ta temast veel midagi iseäralikku oleks teadnud, tundis ta kohe, esimesest silmapilgust