Muinasjutte. Jakob Grimm
oma naist ja last.
Vana kuninganna puhkes nutma ja ütles:
«Sina, õel inimene, miks kirjutasid mulle, et ma hukkaksin kaks süütut hingekest?» Ja ta näitas kuningale kaht kirja, mis kurat oli võltsinud, ja lisas: «Ma tegin nii nagu sa käskisid,» ja näitas talle emapõdra keelt ja silmi.
Kuningas valas oma naise ja poja pärast kibedaid pisaraid, ka vanal emal hakkas hale tema pärast ja ta ütles:
«Rahune, mu poeg, ta on elus. Ma käskisin salaja tappa emapõdra ja hoidsin tõendina alles tema silmad ja keele, aga sinu naisele sidusin ma selga ta lapse ja käskisin tal laia ilma minna, kuhu vaid jalad viivad, ja võtsin talt tõotuse koju mitte kunagi tagasi tulla, kuna sa olid tema peale nii vihane.»
Ja kuningas lausus:
«Ma käin läbi kõik kohad, kus tahes on sinine taevas, ei söö ega joo enne, kui olen leidnud oma armsa naise ja lapse, kui nad veel hukka pole saanud või nälga surnud.»
Kuningas asuski teele ja rändas pea seitse aastat otsides neid kõikjalt – orgudes ja mäekurudes, aga ei leidnud neid ning arvas, et nad on hukka saanud. Ta ei söönud ega joonud selle aja jooksul kordagi, kuid lootus andis talle jõudu.
Lõpuks sattus ta paksus metsas väikese onni peale, ja sellele oli löödud tahvel: «Siin elavad kõik vabalt.» Onnist tuli välja valge neiu, võttis tal käest, viis onni ja ütles:
«Tere tulemast, mu kuningas,» ja küsis, kust ta tuleb. Kuningas vastas:
«Varsti saab juba seitse aastat, kui ma ilmas ringi rändan, otsin oma naist ja last, aga ei leia neid kusagilt.»
Ingel pakkus talle süüa ja juua, kuid kuningas keeldus ja palus luba vaid veidi jalgu puhata. Ja ta heitiski magama ning kattis näo rätikuga.
Ingel läks tuppa, kus istus kuninganna oma pojaga, keda ta kutsus kogu aeg Näguriks, ja ütles talle:
«Tule ja võta oma laps, sinu mees on siin.»
Kuninganna astus tuppa, kus kuningas puhkas, ja kuninga näolt kukkus rätik. Ja kuninganna ütles:
«Nägur, tõsta oma isa rätik üles ja pane talle see näole tagasi.»
Laps võttis rätiku ja kattis sellega isa näo. Kuningas kuulis seda läbi une ja viskas rätiku maha. Ja poiss ütles kärsitult:
«Armas emake, kuidas ma saan katta nägu oma isal, kui mul teda pole kunagi olnudki? Sa ju ütlesid mulle, et mu isa on taevas. Aga seda võõrast meest ma üldsegi ei tunne. Ta pole mulle mingi isa.»
Kuningas kuulis seda, tõusis üles ja küsis, kes ta seesugune on.
Ja kuninganna vastas:
«Ma olen su naine, ja see on su poeg Nägur.»
Ja kuningas nägi, et ta käsi liigutas ja sõnas:
«Minu naisel olid hõbedased käed.»
Aga naine vastas:
«Käed kasvasid mul Jumala tahtel uuesti külge.»
Siis astus tuppa ingel, tõi hõbedased käed ja näitas neid kuningale. Ja alles siis sai kuningas teada, et need on tema armas naine ja ta kallis poeg; ta suudles neid, oli rõõmus ja lausus:
«Nagu raske kivi oleks mul südamelt langenud.»
Lahke ingel andis neile kõigile veel süüa ja nad asusid koduteele oma vana ema juurde. Kõikjal valitses suur rõõm, kuningas ja kuninganna pidasid aga veel korra maha pulmapeo ja elasid õnnelikult kuni õndsa surmani.
TARK HANS
Hansu ema küsis Hansult:
«Kuhu sa lähed?»
Hans vastas:
«Grete juurde.»
«Vaata, Hans, et kõik oleks korras.»
«Küllap on. Head aega, emake.»
«Head aega, Hans.»
Tuleb Hans Grete juurde:
«Tere päevast, Grete.»
«Tere päevast, Hans. Mida head sa kaasa tõid?»
«Midagi ei toonud, tahaksin midagi saada.»
Grete kinkis Hansule nõela.
Hans ütles:
«Head aega, Grete.»
«Head aega, Hans.»
Hans võttis nõela, toikas selle heinakoormasse ja läks koorma järel koju.
«Tere õhtust, emake.»
«Tere õhtust, Hans. Kus sa käisid?»
«Ma käisin Grete juures.»
«Aga mida sa talle andsid?»
«Midagi ei andnud. Tema andis mulle.»
«Mida Grete sulle siis andis?»
«Nõela andis.»
«Hans, aga kus nõel on.»
«Torkasin ta heinakoormasse.»
«Rumalasti tegid, Hans. Oleks tulnud see varrukasse torgata.»
«Pole midagi, teinekord olen targem.»
«Kuhu sa lähed, Hans?»
«Grete juurde, emake.»
«Vaata siis, Hans, et kõik oleks korras.»
«Küllap on. Head aega, emake.»
«Head aega, Hans.»
Hans tuli Grete juurde.
«Tere päevast, Grete.»
«Tere päevast, Hans. Mida head sa kaasa tõid?»
«Midagi ei toonud, tahaksin midagi saada.»
Grete kinkis Hansule noa.
«Head aega, Grete.»
«Head aega, Hans.»
Hans võttis noa, torkas selle varrukasse ja läks koju.
«Tere õhtust, emake.»
«Tere õhtust, Hans. Kus sa olid?»
«Olin Grete juures.»
«Mida sa talle siis kinkisid?»
«Midagi ei kinkinud, tema andis mulle.»
«Aga mida siis Grete sulle andis?»
«Noa andis.»
«Kus siis nuga on, Hans?»
«Aga ma torkasin ta varrukasse.»
«Rumalasti tegid, Hans. Nuga oleks tulnud tasku panna.»
«Pole midagi, teinekord olen targem.»
«Kuhu sa lähed, Hans?»
«Grete juurde, emake.»
«Vaata, et kõik oleks korras.»
«Küllap on. Head aega, emake.»
«Head aega, Hans.»
Hans tuleb Grete juurde.
«Tere päevast, Grete.»
«Tere päevast, Hans. Mida head sa kaasa tõid?»
«Midagi ei toonud, tahaksin midagi saada.»
Grete kinkis Hansule noore kitsekese.
«Head aega, Grete.»
«Head aega, Hans.»
Hans võttis kitse, sidus tal jalad kinni ja pani taskusse. Tuli siis koju, aga kitsekene oli tee peal ära lämbunud.
«Tere õhtust, emake.»
«Tere õhtust, Hans. Kus sa olid?»
«Olin Grete juures.»
«Mida sa talle siis andsid?»
«Midagi ei andnud, tema andis mulle.»
«Mida