Kuu jutustused. Suonio
>
ESIMENE ÕHTU
Sobides minuga hakkas kuu jutustama:
Möödunud ööl liuglesin üle ääretu ookeani; laineil kiikus üles-alla suur laev. Ta ilutses valgeis purjis ja rõõmsalt lehvis lipp masti tipul. Lagi oli täis inimesi: vanu, noori, mehi, naisi. Kõikide silmis loitis rõõm ja lootus. – Teisist eemal seisid noormees ja neiu käsikäes. Noormees vajutas palava suudluse oma kallima huulile ja ütles: „Homme oleme Ameerikas! Sääl võime rahus elada; sääl ei tunne meid keegi. Mina olen vaese mehe poeg, sina vägeva krahvi tütar; – ent sääl oleme ainult mees ja naine. Jumal õnnistab meie kätetööd!”
Teises kohas istus naine, põlvil väike laps; kaks suuremat seisid kõrval. Vähe maad säält eemal istus hõbejuukseline vanake; ta ees oli verekas mees. Mees ütles: „Homme oleme Ameerikas! Homme oleme päral! Sääl on tööl oma palk, sääl saab vaenegi elada, kui ta ainult on virk. Oi, neid õnne päevi!” Naine tõstis oma niisked silmad lootes selle poole, kes nii kõneles; lapsed krõbistasid kõva leivakannikat, üksteisele sosistades: „Homme saame saia!” Ja vanake pani käed risti öeldes: „Aamen! Andku Jumal meile sääl paremat õnne!”
Üsna laeva keulapuu ninale oli roninud noormees ja vaatas säält lääne poole, kas juba ei hakkaks paistma mannert. – „Homme oleme Ameerikas!” hüüdis ta rõõmsalt. „Ole tervitatud, tuhat korda tervitatud, sa vabaduse kuldne kodu! Teine on sääl elu, kui vanas, elatanud Euroopas; sääl võib kellegi segamata tarvitada oma jõudu inimvendade hääks! Sääl ei nimetata mässajaks seda, kes katsub kukutada vääri seadusi; sääl ei ole valitsejat, kes rahva vabadust kardab nagu oma surma. Ole tervitatud, sa mu lootuse maa!” –
Pimedas nurgas seisis sünge välimusega mees; ta ohkas sügavasti ja ajas end sirgu: „Homme oleme Ameerikas! Sääl ei tunne keegi mind ega mu kuritööd. Kodumaal pääsin vangist vabaks, – kuid kõik mind kartsid; keegi ju ei tahtnud oma teenistusse mõrtsukat! – Ja siiski olen nii sügavasti kahetsenud, mida vihas tegin! – Sääl saan alata uut paremat elu. Jumal on andeks annud mu kuritöö; – inimesed seda sääl ei tunne!”
Nii kuulsin lootuse ja rõõmu sõnu igast paigast. Kesköö tulles hakkas rahvas lael vähenema. Üks teise järele läks lae alla oma magamiskohale. Varsi oli lagi tühi; ainult tüürimees ja muud öövahid olid veel valvel. Kõike seda vaadeldes ei olnud ma tähele pannud suurt pilve, mis hakkas tõusma idapoolselt taevarannalt; see kasvas järjest, kuni viimaks peitis kogu taeva ja takistas mindki nägemast. Kohutavalt mässas torm, nagu tavalisesti neil mail; välk leegitses ühtjärge ja pikne mürises, nagu oleks taevas olnud lõhkemas. See kestis kogu öö; ei ilm vaikinud ega taevas selgunud enne kui alles vastu hommikut, kui juba olin alla minemas. Heitsin pilgu kohe merele: enne nähtud laeva ei paistnud enam! Küllap see on juba sadamasse jõudnud, arvasin mina ja lõin silmad rannale. Sääl, kus Ameerika uhkelt oma kivirinna tõstab ookeani voogude vastu, nägin midagi musta laineil kiikumas; vaatlesin tähelepanelikult – see oli laeva jäänus, mastid katki, lagi tühi, keha ikka sügavamale laineisse vajumas; mitte kaugel säält ujus palk, palgis riie, – see oli mu laeva lipp!
Hommehommik oli tulnud, mida kõik ootasid, lootsid; nad olid jõudnud oma soovide sihile: – nad olid sääl, kus ei ole vahet, ei vaesust, ei vägivalda, ei süükahetseja vastu südametust.
TEINE ÕHTU
Kuu tõusis tavalisel ajal, tervitas mind ja jutustas siis: Kord tulin oma üksikul rännakul kaugeimasse põhja, sellele maale, mille paljas nimi juba kohutab – Siberisse. Ma nägin Obi jõge veeretavat oma mudaseid laineid ja ruttavat Jäämere külma hõlma, kus teda surm ootas. Rannal seisis üksik samojeedikoda ehk jurta, pooliti maasse uppunud. Kogu ümbrus oli metsik ja surnud. Viletsaile puudeta soile ja nõmmile oli lumi laotanud oma valge katte ja mängles ja tuiskles põhjatuules. Elavat hinge ei paistnud ega kuuldunud; üksi näljase hundi hulun ühines põhjatuule kaebeviisidega. Siin oli surma ja öö riik. Päike oli ju kaua aega tagasi pagenud paremaile maile. Pimedus oleks olnud alaline, kui mina ei oleks mõnikord käinud kumamas ja virmalised vahete-vahel välgutanud oma mitmevärvilisi sädemeid. Ma vaatasin kotta, kust valgus paistis: lambi hämaral valgel laua ääres istus, pää käe najal, noor kahvatu mees. Ta palged olid lahjad, otsale oli liig töö ja vaev joonistanud sügavaid kortse. Silmis põles taudi tuli ja kähisedes käis hingus raskelt ta haiges rinnas. Ta tõstis pääd ja haaras jälle sule. Nägin vaid vilksuks ta silmi, ent siiski tuli kohe meele, et teda ennegi kuski olin näinud. – Kuid see oli kaugel siit, see oli Soome päälinnas – Helsingis. Madalast katusalusest kambrist loitis siis hele valgus ja rõõm kaikus välja tänavale. Ma piilusin sisse. Kamber oli täis rõõmsaid noormehi. Hiilgavi silmi ja hõõguvi palete kõnelesid nad armsast kodumaast, tema lootusist ja püüdeist. Kätt lüües käele kindlaks ühenduseks lubasid nad ükskõik kuidas ohverdada elu Soome edenemiseks, õitsenguks, – ei vaeva ega surmagi karta, kui see oleks aga Soome õnneks, Soome auks. Kui selle teinud olid, läksid ära, ent kambri asunik seisis veel kaua akna ääres; ta huulilt kuuldus palve: „Anna, Jumal, jõudu selle täitmiseks, mida oleme lubanud!”
Siis nägin lubaduse, – nüüd oli see täidetud. See armastuse säde, mis siis olin näinud süttivat, oli kasvanud kustumatuks tuleks. See oli viinud tema kaugele kodumaast võhivõõraste keskele; see oli toonud tema siia vihatule, hirmutavale maale Soome au kasvatama. – Väljas oli külm talv ja pime öö; ta südames sulnis suvi ja valge päev! – Sa vist mõistad juba, kes see oli! – Ümber maailma kannab kuulsus, kodumaa loeb oma paremate poegade hulka nime – Castrén.
KOLMAS ÕHTU
Täna õhtul, ütles kuu, ei ole ma midagi erakorralist näinud; ent meele tuli öö, mida ei unusta iial. See oli aastal 1415. Rändasin Kostnitzi igavesti mälestatava linna kohal. – Öö oli lõpul, kuid päeva koit ei olnud ajanud veel pimedust peitu. Boodeni järve rannal nägin vana torni, – selle seinas väikesi akna-auke, raudvõre ees. Ühest neist läbistasin oma sädeme teateid tooma, mis sees oli. Väikeses kambrikeses magas mees halval õlgvoodil. Seljas olid tal mungariided, nägu oli kahvatu; vaevad ja raskused olid teinud ta põsed valgeks, kuid ta uni oli rahuline nagu sel, kelle südametunnistus on süütu.
Ukse hinged kriuksatasid, – magaja ärkas. Sisse astusid kolm meest: kaks raudsärgis, piigid käes, kolmas mustas mungamantlis, kuid pääs punane kardinali kübar. – Kardinal ütles vangile: „Püha pappide koosolek on sinu asja lõpetanud, otsus sinu kohta on langenud. Ent püha kirik on hell ema, see ei taha oma laste hukatust. Ta annab veel viimse korra sulle armu, kui loobud oma väärusust!”
Vaiksel, kuid kindlal häälel vastas vang: „Oma, usust ei või ma loobuda, sest see on tõde!” – Viha leek välkus teise silmis, siiski ta ei lausunud muud kui: „Vaata!” ja näitas sõrmega aknast välja. Vang vaatas välja. – Turul oli selle varase aja kohta erakordne liikumine. Siin kihas rahvast. Ühed kandsid keskturule halgusid, teised ladusid need riita; kõik olid nii virgad, nii agarad. Ja kõrval näis veel palju muud tegevuseta rahvast; nad kõnelesid, jutustasid isekeskis agarasti ja viitasid vahel riidale, vahel torni poole. – „Kas tead, mis see tähendab,” küsis kardinal ja vaatas vangile teravasti silmi. Ent neis ei paistnud hirmu! Puna tõusis palgeile, kust kaua oli eemal olnud; silmis põles taevalik tuli ja vang hüüdis: „Hane te põletate, kuid vaadake, sääl juba lendab ja tormab luik – ja seda te ei saa oma küüntesse kiskuda! Selle vägev tiib sahiseb, ja teie toredad kindlused ja kirikud langevad mürinal varemeks!”
Nende kõneldes oli päev järjest valgenenud. Taeva idarand punas ja õhkus, nagu oleks olnud veres ja tules. Äkki välgatas kuldne säde, siis teine; koidupuna verest ja tulest tõusis päike oma heleduses ja öö viimsed hämarused pagesid selle teelt. – Muud ma sel korral ei näinud, sest mu rännak oli lõppenud.
NELJAS ÕHTU
Kahtlemata, ütles kuu jälle ühel õhtul, oled lugenud Cooperi jutustusi Ameerika uudisasunikest. Sa oled mõttes jälginud kõiki nende elumuutusi; kui nende väsinud käed vaibusid, tehes põldu laane, siis oled neid kahetsenud; sa oled värisenud, kui indiaanlase kohutav sõjahüüd nad unest äratas; nende mure ja hool on su silmi veeretanud kibedaid pisaraid ja nende rõõmud on pannud tuksuma sinugi südame. – Kuid kas tead, et sinu omal kodumaal, ehk omas kihelkonnaski, elatakse samasugust elu, nähakse sama suurt vaeva ja tuntakse sama suurt muret kui noil Ameerika tagamail? Ent kust seda teaksidki; ei ole sellest ju Cooper lausunud sõnagi!
Kuule nüüd, mis mina olen näinud! See oli suvel 1857. Öö oli hele ja valge, nii et minu kahvatut valgust polnud