Kuu jutustused. Suonio
Sageli olin ennemgi käinud seda looduskaunist paika imetlemas – ja siis olid mu silmad ikka peatunud ühel kõrgel mäekingul. Sinna nad käändusid nüüdki. Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, kinkudel ja orgudes, seisid veel männik ja kuusik oma algupärases sünges suursugususes. Kuid see mäekink oli isesugune. Paiguti lokkas selle rinnakuil noor kasemets, paiguti punas, sinas jäätmaa marjade ja lilledega; siin paistis äsja põletatud must kütismaa oma ruskete äärtega, – sääl kiikus juba kollendavaid viljapäid kandude keskel. Harvad olid nad küll ja viletsad, ent metsaelaniku süda oleks neid nähes siiski rõõmsasti tuksatanud; sest siin oli ometi lootust. Mäekingu harjal seisis ütike. See oli nii vilets ja väike, et sina – linna toredate majadega harjunu – oleksid vaevalt pidanud seda inimeste asukohaks. Voolimata palkidest ehitatud seinad tugede najal; katus laokil; mättaaukudest tungis esile pikki valgeid tohuribasid, nagu kerjuse kuueräbalaist särginärusid. Ent mustunud korsten ja vastu seina asetatud tööriistad tõendasid, et siingi elati ja nähti vaeva. Kes teab, ehk käis rõõmgi vahest võõraks siin ahtas eluasemes ja oli kõige ülevamailgi tundeil ase selle madala katuse all! Kuid otsusta ise!
Olen juba kaua tunnud seda saunakest. Siis kui seda esimest korda nägin, umbes kümmekond aastat tagasi, oli see vast-ehitatud. Siin asusid mees ja naine. Nad olid noored – verekas kehas avaldus jõud ja tervis. Mees oli kodutalus elutsenud noorema vennana, ent naides läks ta naisega metsa ja hakkas endale kohta laastama. Esimese suve asusid nad talus; järgmisel kerkis siin juba saunake; halvavõitu küll – seda ju suuremaks ja paremaks ei jõutud ega jaksatud saada – kuid siin oldi siiski oma katuse all. – Männik näis kartvat seda õudset ehitust ja pages ikka kaugemale. Selle asemele siirdus kirev nurm ja haljendav oras. Metsas ühines lehmakellade kõlin lindude lauludega, ja saunakeses kogunes aasta-aastalt väikesi inimvõsusid emapuu ümber.
Kuid nüüd ei olnud enam nagu enne. Möödunud suvel oli mesikäpp murdnud kaks talu lehma, vihane sellest, et need käisid kutsumata tema nõmmedel. Läinud talvel oli tulnud müüa ainus järelejäänud lehm linna, sest hall oli võtnud sügisel vilja. Lehma hinna eest saadud jahud segati männikoorega, kuid siiski ei jätkunud neist üksi. Kui ma nüüd saunakese aknast sisse vaatasin, nägin siin kahvatuid palgeid ja laihtunud kehi; ent siiski magasid kõik rahulist und – ja muretust, pea rõõmu paistis nende näol. Hakkas ju vili kollendama, ja varsti loodeti jõuda uudsesse. Pääle talurahva nägin toas kaht võõrast last, – need olid vaeslapsed. Isa ja ema oli neilt taud sel suvel röövinud. Lapsed olid nüüd kerja-armul.
Neid vaadeldes hakkas mu nägu tumenema. Mis oli selles süüdi? – Soo mürgivaim ei saanud selgi ööhetkel und. Ta tõusis oma leetevoodilt, kõndis tasa hiilides mööda maid ja laotas kogu ümbrusele valge udukatte. Ta mähkis selle igasse viljapäässe – nii hoolikalt kui hell ema katab oma haiget südamekäbikest. Kuid see kate ei soendanud ega kaitsenud; see jäätas ja surmas.
Varahommikul ärkas saunakeses mees. Ta läks välja oma vilja ihalema. – Ta kahvatud palged läksid veelgi kahvatumaks, pää vajus rinnale, – meeleliigutus näis ta hinge matvat. Aga viimaks pääsis südame sügavamast põhjast julm hüüd. Mis ta silmad olid näinud? – Kogu põld oli valge ja koitva päikese kiiris särasid viljapääd nii rõõmsasti kui oleks kurivaim ise olnud neis irvitamas.
Hüüd oli naisegi äratanud; ta tuli välja … kaua aega ei kuuldunud muud kui raskeid ohkeid, ja kibedaid pisaraid veeris piki palgeid. Ent siis selgis mehe nägu; ta pani oma käed risti ja ütles tõsise häälega:
„Issand on annud, Issand on võtnud, kiidetud olgu ta nimi igavesti!” – „Aamen!” ütles naine pisaraid pühkides. Ja vaga, rahulise meelega läksid nad tagasi tuppa. Siin olid ju lapsed ärkvel. „Isa, meil on nälg!” hüüdsid nad vanemaile vastu. Tusk tõmbles hetkeks isa suul; kuid ta vaigistas end. Tõsiselt võttis ta kapist viimse leiva ja lõikas igale lapsele palakese. Kerjused seisid kõrval, vaatlesid aga seda igatsevi silmi. Mees kahtles silmapilgu, kuid siis lõikas leivast veel kaks pala ja andis neile. See tehtud, pööris ta naise poole ja ütles: „Homme peame minema mujale tööd otsima; siin ei ole meil enam püsi!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.