Pilgu puudutus. Heljo Mänd
u puudutus
Olen tänulik tütrele, kes kinkis mulle oma noorpõlveluuletused ja aitas kaas Kirsika kuju loomisele.
Raat ei olnud pool aastat või enamgi und näinud, kuigi ta varem oli olnud unenäosõltlane. Oli arvanud, et ei saa iialgi oma painavatest unenägudest lahti ja ometi oli saanud. Nüüd aga olid unenäod tagasi, nagu poleks nad kodunt ära olnudki – Raat oli ju ebamääraste unenägude kodu? –, ainult kojujõudjad tulid teisenenud kujul. Nad olid muutunud Kirsika unenägudeks, mis näitasid alati tegevust ja kindlat liini.
Raat oli ka ise tasapisi teisenenud. Oli hakanud Kirsikaga sarnanema, kuigi tavaliselt käib asi ümberpööratult: laps sarnaneb emale. Aga Raadu puhul oli vastupidi. Kirsika oli justkui ema ja Raat tema laps, kes tegi esimesi õpisamme. Või viis Kirsika teda kuhugi, kuhu Raat ei osanud üksinda minna?
Igal juhul oli väljakutse esitatud ja Kirsika andis talle mitu ööd järjest oma unenägusid näha, et ema julgeks ta väljakutset vastu võtta. Oli see nii või ei olnud, Raat ei teadnud, aga ta hakkas oma elu jälgima. Kõigepealt mõtles ta korduvale unenäole, kus ta nürimeelse järjekindlusega seisis igal hommikul tuisukülmast lõdisedes bussipeatuses ja ootas bussi. Kui buss tuli, astus ta kärmesti tuisu käest sooja, ja kui oli veidike sõitnud, vaatas ringi ja ehmus – buss sõitis võõrast teed mööda. Raat tormas bussiukse juurde, et järgmises peatuses maha minna, aga buss sõitis ja sõitis, peatusevahe oli üüratult pikk. Kui ta siis ükskord bussist välja sai, leidis ta ennast alati tundmatust kohast ja vaatas ringi, kellelt küsida, kuhu ta oli sattunud.
Peatuses ei olnud kunagi kedagi. Ent iga kord oli eemal müügilaud, mille taga istusid lumenägudega memmed, ees kootud käpikute ja kampsunite virnad. Nende ükskõiksed näod elavnesid vaid siis, kui laua äärde tuli ostja.
Raat aga oli küsija.
Ent alati oli müüjatest üks jutukam. Või kaastundlikum. Või lahkem ja õpetas Raadule igas unenäos, et kui ta astub valesse bussi, peab ta stoppnupule vajutama, muidu pole bussijuhil õigust talle uksi avada. Ma ei astunud valesse bussi, vastas Raat igal öösel. Kuigi ta ei näinud hästi numbrit, sest tuisulumi oli selle poolenisti kinni katnud, paistis lõpus kaheksa hästi välja. Meie liinil ei käi ühtki teist kaheksaga lõppevat numbrit. Nüüd käib, ütles lumememm teadjalt. Kakssada viiskümmend kaheksa. Buss sõidab juba mitu päeva ning kõik bussijuhid mõistavad silmapilkselt, kes tulevad valesse bussi. Ainult nad ei tohi sellest tulijale teatada.
Raadu meelest polnud lumememme jutt eriti usutav. Kas bussijuhid on siis selgeltnägijad, et märkavad eksitust? Siiski võttis ta unenäos võõra mõtte omaks, nagu ta hakkas ka iga kord minema selles suunas, kuhu lumememm käskis tal minna. Ja ometi astus ta uuel ööl jälle valesse bussi.
Täna hommikul ärgates jäi Raat mõttesse. Kaua ta veel oma ekslemiseund näeb? – ja jäigi mõtlema nii unenäole kui ka Kirsikale. Raat mõistis, et korduv unenägu on sümboolne. Et unenäopiltide taga on sõnum, ainult Raat ei suuda seda lahti harutada. Raat ei olnud Kirsika, kes oskas oma unenägusid mõtestada. Küllap Kirsika aitaks, kui Raat tema poole pöörduks, liiati oli ekslemise-unenäol Kirsika enda hääl küljes, aga Raat ei pöördunud. Midagi takistas Raatu palumast. Midagi, mis ütles Raadule, et ta peab ise hakkama saama. Ja ta saab, kui püüab!
Äkki mõistis Raat korduva unenäo tähendust – ja see oli märk, et Raat on õppimiseks valmis.
Nõnda oli see tõesti. Unenägu kandis endas teadet, mida Raat oli varem kogenud, aga polnud sellest õppust võtnud. Ta oli liiga sageli asunud kärsitult asjade kallale, mis oleks enne alusta¬mist vajanud kaalumist. Nüüd aga manitses unenägu teda ettevaatlikkusele. Manitses, kas ta ikka suudab hakata tegelema eneseabiga, millega ta kord oli juba tegelenud ja siis unarusse jätnud. Jah, otseselt polnud tal eneseabi ju vaja, aga miks ta siis tundis varjatud etteheidet, lausa süüdistust, et on jäänud poolele teele seisma ega püüdle kõrghetkede poole. Kas sellepärast, et ta teadis, et kõrghetked on tabamatud? Neid kas on või ei ole ja nad tulevad iseenesest nagu taevakingitus, nende saabumine on alati ootamatu.
Kõrghetki polnud Raadu elus just palju olnud, aga nad kõik olid jäänud üksikult meelde, ja on veel praegugi tema sees sama elavad kui siis, millal nad sündisid. On meeles oma eriliselt puhta tunde pärast, just nagu tunne oleks tõstnud teda õhku armastuse keskmesse ning tema ümber laius helesinine taevaväli.
Kõrghetked võisid üllatada ka oma paigaga, kus nad Raadule ennast ilmutasid, nagu see juhtus kolmkümmend aastat tagasi Toompeal kirjanike kongressil. Raat istus saalis ja kuulas keskendunult ettekannet, kui äkki kadus lagi ta pea kohalt ja ta hõljus otsekui õhus. Teda oli korraga igal pool nii all kui ka ülal ja ta käed, pikad nagu Jumalal, olid avali, valmis sülelema igaüht eraldi ja kõiki koos. Ühtsuse tunne oli niivõrd jahmatav, et Raat kaotas enese üle kontrol¬li. Ta hõljus kõiksuses ega teadnud, kas nähtamatud sülelused toimuvad tema meeltes või ta süleles tõepoolest kedagi reaalsuses.
Enamasti ilmutasid kõrghetked ennast kodus. Kord, kui Raat endale meevett segas, leidis ta ennast ootamatult õhuväljade avarustel lendamas koos mesilastega lillelt lillele, nagu kuuluks ta nende hulka. Aga võib-olla ta oligi tilluke mesilane?
Raadul oli meeles veel üks kõrghetk, teistest erinev oma raskuse poolest ning oli alles otsapidi lähiminevikus kinni ja toimus voodis, kus Raat lebas poolunes ja kuulatas, kuidas aeg nurga tagant hiilis.
Ta tajus, et aeg tahab prõksatada midagi katki, mis oli temas veel tugev ega tahtnud katki minna. Ent aeg surus oma tahte läbi ja kui prõksatus toimus, nägi Raat ennast aja peopesal. Nägi, et ta oli olnud kookospähkel, mille tuhmpruuni koore sees vaatas talle vastu olemise tuum – ja Raatu valdas kirgas rahu. Seekord oli ühtekuuluvustunne maailmaga küpsem kui eelmistel puhkudel, ja kuigi polnud õhkutõusmist, oli ta rahuookeani täiuslikkuses, mis näis olevat lõpmatu.
Raat mõistis, et meelerahu oli temas teinud endale pesa ega saa¬nud aru, miks ta igatseb uue kõrghetke järele. Tahtis, et need kuuluksid tema igapäeva juurde. Ent kõrghetked ei tulnud nõudmise peale. Ei tõstnud teda tuuletõmbena ülespoole, et Raat saaks viibida piirideta maailmas, kus silmapiiri kitsuke joon muutub õhuväljade pindalaks ja kus tema ise oma sooniliste käte ja kurguklombi ning kõrvetistega maos lahustub kergusse ja voogamisse.
Mis ei tulnud, seda ei tulnud. Ühel hetkel arvas Raat siiski, et hakkab kõrgusesse tõusma. See oli siis, kui ta uue romaaniga alustas. Äkitselt tundis ta selja taga midagi libisemas. Nagu libiseja oleks vari või varju tihendatud kogum ja seejärel vajutas keegi ta seljanukile, justkui oleks kinnitanud sinna tiiva ning julgustanud teda lennule. Ent Raat ei osanud tiivaga midagi peale hakata, ta oli harjunud, et teda ennast tõsteti kõrghetkel õhku – ja surve, mida ta oli seljanukil tajunud, laienes üle keha kergeks surinaks. Või oli see hoopis nurin, et tiivakinnitaja oli oma töö äraspidiselt teinud? Paigutanud Raadule tiiva sissepoole, nii et see ei saanudki avaneda.
Kui õhkutõusmine luhtus ja jättis Raadu taevasest hingamisest ilma, mõistis Raat, et õhkutõusmised jäävadki ära, vähemalt niikauaks, kui ta ei hakka ennast ise abistama. Just ise. Et ta peab väärima neid kõrghetki. Olema parem kui ta on. Kas tõesti oli temas headuse puudujääk nii suur? Või oli see ikkagi kärsituse rahutus, mis jooksis jälle tema sees nagu orav ühelt oksaredelilt teisele, kui päev ei läinud Raadu tahtmist mööda? Või oli mõni muu põhjus? Näiteks, et ta oli hakanud ennast teistest paremaks pidama?
Oli mis oli, aga nüüd näis siiski midagi muutuvat. Märguand oli ilmne, et Raat hakkab õigele teele pöörduma. Ühel päeval oli isegi Saamu ta lauale poetanud raamatu, mis tutvustas, kuidas saada teispoolsuselt abi. Vaevalt, et see kokkusattumus oli juhus? Raat oli kindel, et see oli märguand ja hakkas raamatut juba samal päeval lugema.
Raamat haaras esimesest leheküljest ja oli väärtuslik ka veel selle poolest, et jagas harjutusi kontakti saamiseks. Siiski otsustas Raat enne raamatu läbi lugeda, kui alustab harjutustega. Ta sooritas vaid ühe kõige lihtsama, mis oli esimesena kirjas, sooritas uudishimu pärast – ja leidis end ootamatult lillast maailmast.
Raat oli varemgi silmi sulgedes näinud enda ees lillat avarust. Ta oli seda endamisi nimetanud kannikeste väljaks, nii et lillas värvis ei olnud midagi ebaharilikku. Ent seekordne lilla oli intensiivsem kui tavaliselt. Temast kiirgas nii jõuline kutse, et Raat hakkas kartma ja avas ruttu silmad, et olla tagasi oma ohutus igapäevaelus. Ent kutse kaja jäi temasse püsima nagu kahjutunnegi, et ta polnud julgenud kutset vastu võtta. Päevadega süvenes kahjutunne veelgi. Ei läinud