Neitsi Maarja neli päeva. Leelo Tungal
refrääniks reproduktori häälega, kas ma ikka teda kuulen. Miks ma ei kuulnud, kui kuulsid kõik kaugetegi föönide all istujad! Mõned muigasid, mõned vaatasid mind kaastundliku, mõned põlgliku pilguga. Kui maailmas vähegi üleloomulikke jõude leiduks, vajunuksin ma ühes mühiseva fööniga läbi põranda ja emakese Maa. Aga ma ei vajunud, ja poldilokid tegid mind üllatavalt kenaks. Tundsin juba himu kulmegi kitkuda lasta, kuid selle saatjaskonnaga polnud kulmukitkumine eluilmaski mõeldav.
Stiina naeratas ja ütles: „Su juuksed on jälle pikaks kasvanud.” Nagu lugenuks ta mu mõtteid!
„Mäletad seda neegrinalja?” küsisin.
„Neegrid nii krussi ei lähe,” vastas Stiina muiates.
Jah, kes võis arvata, et tervislikud poldilokid on nii salakavalad! Järgmisel päeval pärast juukselõikust tibas peenikest vihma – sellist õrna seeneudu, mis normaalsele inimesele midagi ei tee. Muidugi panin minagi nagu teised vormimütsi pähe alles kooliväravas – valveõpetaja seisab meil uksel ja kontrollib vormimütsi ja susside olemasolu, sellepärast. Muidu võiks seda koolimütsi ju teelgi kanda. Jõudsin kooli viimasel minutil – nagu ikka siis, kui tädi hommikuses vahetuses töötas ja mind äratuskella hoolde usaldas. Meie klass oli mind nähes hetke keeletu! Siis ütles Kilu: „Jõle loll!”, aga selja tagant kiitis Tiiu: „Issand, kui popp sa oled! See on afro, eks ole?”
Minu teada tähistati selle nimega krussis pead, aga minu poldi-inglilokkidele see küll ei passinud, kuid igaks petteks vastasin: „Mh-mh!”
Kirjandustund oli esimene ja kirjandust andis direktor. Esimene lause, mis ta pärast traditsioonilist „istuget” ütles, oli: „Maarja, mis teie endaga teinud olete?”
Kirusin mõttes oma õnnetut esimest pinki – viimases pingis istuvate suure-Sirje ja Maarika juuksed muudavad peaaegu iga nädal karva ja kuju, ilma et keegi selle üle pahandaks. Tõusin ja vastasin: „Te ise ju ütlesite, et …” Dire vangutas pead ja ütles: „Ma ei mõelnud teid.”
„Aga seda ma ei teadnud.”
„Istuge!”
Sirje saatis käsipostiga kirja: „Priimalt lõid vanakese pahviks!”
Tegin talle silma – just!
Aga tegelikult meeldib direktor mulle kangesti: ta on suur ja tugev, sinise lõua ja kõuehäälega, ja ta ümber hõljub pidevalt samasugune suitsulõhn nagu minu isalgi. Pealegi oskab mees oma ainet nii hästi seletada, et hakkad lugu pidama isegi rahvaluulest. Siiani oli see mulle kangesti igav ja üksluine tundunud – mis siis, et kollektiivne, traditsiooniline ja anonüümne, kuid Pajupuu mõistis isegi „Lõpe, lõpe, põllukesest” nii palju huvitavat leida, et mulle paistis, et see laul on just minu vanavanavanavanaema välja mõeldud. Olin veidi uhke, et „ma ei mõelnud teid”, aga ei saanud midagi parata – juuksekarvu ükshaaval tagasi ei liimita.
Ja vahetunnil peegli ees selgus mulle tüdrukute jahmatuse põhjus: mu armsad poldilokid polnud enam lainelised, vaid hoopis tihedasti krässus nagu karakullilambal. Mida rohkem juukseid harjasin, seda villasemaks nad läksid. Mu kaotatud nooruse mainisid ära kõik õpetajad järjepannu. Ainult Stiina ei paistnud midagi märkavat, kui talle sööklatrepil vastu juhtusin. Ta loobus sööklasse minekust, tuli koos minuga üles tagasi ja palus mind oma klassi ukse ees oodata. Hetke pärast oli ta tagasi ja ulatas mulle roosa pehmete pappkaantega kaustiku: „Loe ja ütle, mida arvad! Ainult ära kellelegi näita!” Mu esimene mõte oli, et Stiina peab sellise kujuga salmikut, et oma hingepõhjas on ta jäänud neljanda klassi tasemele. „Ei elevant ole siga, ei lammas laululind. Oh Stiina, mis sul viga, et sa ei salli mind?” peaksin talle ehk kirjutama?
Avasin kaustiku, esimesel lehel seisis: „Luulet. Stiina Talvik.” Stiina ise oli kadunud kui vits vette. Kibelesin tundides kaustikut lugema, aga või see sul õnnestub, kui istud õpetaja silma all, lambapea kaela otsas! Pärast tunde oli jälle lauluproov, õhtul tädi ahastus mu väljanägemise pärast.
Lõpuks õnnestus mul kaustik algebraõpiku vahele susata ja lugema hakata. Ma olin esimestest ridadest peale rabatud. Muidugi, minagi olin luuletanud: seinalehte naistepäevaks ja esimeseks maiks, tädile sünnipäevaks („Armas, kallis tädike, õnne sulle soovime!”) ja vemmalvärsse treinud: „Kust välja võetud on see eit, kel seljas ruuduline kleit. Ta ristiks meie klassile ja häbiks eesti rahvale.” Viimane „luuletus” käis meie klassijuhataja kohta ja selle valmistasin üldiseks heameeleks viimases algebratunnis.
Kuid Stiina luuletused olid hoopis isemoodi: nagu poleks need koolitüdruku, vaid tõelise luuletaja tehtud, ja ma ei kujutanud neid ette ükskõik mis tähtpäeva seinalehes, vaid raamatuna. Kas või see:
Öös leidsin teab-kuhu viiva tee,
männid täis tõsiseid mõtteid.
Tahaksin mustale liivale
süüdata punaseid lõkkeid.
Mu meelest oli see nii ilus ja samal ajal kurb, kuigi kusagil polnud öeldud, et oh kui kurb mul on olla. Ja siis tuli:
Ma ei karda olla inetu.
Inetus on sageli ilus
kui teda kaua vaadata.
Pelgan vaid olla
varjutu, vinetu —
tuim ja ilmetult vilu.
Seda on tüütu vaadata.
Mu süda hakkas valutama, kartsin, et mina olengi see varjutu-vinetu, keda on tüütu vaadata. Mida rohkem luuletust lugesin, seda kindlamaks sai, et mina see ilmetult vilu prototüüp olengi. Kuni märkasin leheküljenurgal pliiatsiga tehtud märkust: „Kolmandal päeval haiglas.” See oli tõesti raske kivi, mis mu südamelt nüüd langes: siis me veel teineteist ei tundnud.
Hoopis kaustiku viimane luuletus kandis pühendust „Maarjale”. Siin pidi olema mingi peidetud mõte, mida ma ei mõistnud: oli juttu tüdrukust, kes teadis teed selge allika juurde, kelle silmisse olid settinud sinised nutud, ja puud usaldasid talle kõik oma iidsed jutud. Luuletus lõppes nii:
Ja allikast kuu kumas vastu
just nagu vanast jutust.
Peeglikildudest vaatasid vastu
vanad valusad muinasjutud.
Võib-olla mõtles Stiina peeglikildude all minu „killustumist”?
Järgmisel päeval ei osanud ma Stiinale öelda midagi nii ilusat, nagu oleksin tahtnud. Vastupidi – hakkasin teda justkui veidi pelgamagi, nagu elaks temas veel üks teine tüdruk, kellega pean arvestama, kui Stiinaga räägin, ütlesin üksnes, et kui sest seinalehest, mille toimetusse mind valiti, kord asja saab, siis võiks teha ühe täiesti kirjandusliku numbri. Ja imelik küll – Stiina polnudki vastu! Ning kui ma siis oma esimesel uue kooli peol tutvusin Aet Parrestiga (teda oli sinna kutsunud üks ta endisi klassikaaslasi), viisin Aeda ja Stiina juba järgmisel päeval kokku. Võib-olla saab Aeda isa Stiinat kuidagi aidata, õpetada või kusagil avaldada lasta? Aet õppis võõrkeeli ja tundis kirjandust ning kirjanikke Stiinastki paremini, ta ütles, et kirjutab ka ise, kuid ei näidanud oma luuletusi. Aet viis meid tihti kirjandusõhtutele ja ma ei julgenud ilmaski tunnistada, et mul seal enamasti igav hakkas – eriti siis, kui kirjanikud ise oma venivaid jutulohesid vaevukuuldava häälega ette lugesid. Kannatasin ära …
„Kuule, me teeme linnale varsti tiiru peale,” ütles Stiina rahulikult.
Oligi viimane aeg trammilt maha hüpata.
„Minu meelest saame siit üksnes Tartu maanteele,” arvasin, kui mööda „sebrat” üle sõidutee marssisime.
„Kui saatus tahab, siis saame Pariisigi,” muigas Stiina. „Aga kõik teed viivad Rooma!”
„No lähme siis Rooma,” olin nõus. „Aga sa mõtle, kui kurb elu on roomlastel, ükskõik mis tee nad ka ette ei võta – ikka viib see Rooma tagasi!”
5
Kuid