Märgalad. Charlotte Roche
juhuks pilti. Üsna udune. Robini käed värisevad. Küllap tal on muid andeid. Seega siis ikkagi välguga. Kordame protseduuri.
„Tee paar pilti erineva nurga alt. Hästi lähedalt ja natuke kaugemalt.“
Klõps, klõps, klõps. Ta jääbki nüüd pildistama.
„Aitab, aitäh, Robin.“
Ta annab fotoka mulle ettevaatlikult tagasi ja ütleb:
„Ma töötan juba päris kaua proktoloogia osakonnas, kuid ei ole veel iial tohtinud näha haava, mis kõigil siinsetel patsientidel on. Tänan sind.“
„Tänan sind. Kas ma tohin nüüd rahus oma pepuauku vaadata? Ja kas sa teeksid seda vajadusel veelkord?“
„Muidugi.“
„Sa võtad asju üsna vabalt, Robin.“
„Sinust rääkimata, Helen.“
Ta lahkub naeratades. Topin marliprundi tagasi.
Olen nüüd üksi aparaadiga, milles on peidus pildid mu haavast. Mul pole aimugi, mis mind ootab. Süda lööb kiiremini, hakkan erutusest higistama.
Sean ekraani kõrval asuva kettakese pildivaatamisrežiimile ja tõstan fotoka silmade kõrgusele. Ilmub pilt verisest august, välk sügavusi valgustamas. Auk on täiesti avatud. Suletud sulgurlihast ei paista kuskilt.
Mulle ei hakka silma ringikujuliselt asetsevat, roosakaspruuni rosinat. Õigupoolest ei hakka mulle silma midagi tuttavat. Seda siis mõistis Notz „kiilukujuliselt eemaldamise“ all. Väga halvasti selgitatud. Mu oma perseauk tekitab minus õudust, õigemini see, mis august järele on jäänud. Rohkem auku kui perset.
Niisiis, persemodelliks ma sellega enam ei saa. Kõlbab vaid koduseks tarvitamiseks. Äkki on pilt valetpidi? Ei saa olla. Robin hoidis fotokat ilmselt just sedapidi.
Ojee. Sinna saab täiega sisse vaadata. Mul on palju halvem olla kui enne piltide nägemist. Hoobilt naasevad valudki. Nüüd, kui tean, kuidas mu tagumik välja näeb, ei usu ma enam, et saan valudest eales lahti. Lõikekohas pole üldse enam nahka, on vaid punane, lahtine liha.
Pean alustuseks sinna nahka kasvatama. Kui kaua see võtab? Nädalaid? Kuid? Mida peaks sööma, et uus persenahk kiiresti kasvaks? Makrelle?
Kas siin eeldatakse tõesti, et ma pressin sita lahtisest lihast mööda? Ei iial. Mitu päeva ja nädalat saan tagasi hoida? Ja kui mul õnnestub pikalt tagasi hoida, läheb sitt ju aina paksemaks ja kõvemaks ning teeb siis veel rohkem haiget, kui peab haavast mööda saama. Pean selle kohta küsima. Nad peavad siin ilmtingimata andma mulle rohtu, mis kõhu kinni paneb, et haav saaks alustuseks paraneda. Helistan SOS-kellakest.
Ootan. Vaatan oodates teisi pilte, mis Robin tegi. Ühelgi ei näe haav vähem õudsem välja. Aga mis see seal haava kõrval on? Hunnik helepunaseid punne ümberringi. Mis see siis nüüd veel on? Libistan sõrmeotstega üle mõlema persekannika. Ma tunnen neid punne. Enne haava ümbrust katsudes ei märganud ma midagi. Mu puutemeel on aga võrreldes vahtimismeelega ka üsna puudulik. Pean puutemeelt rohkem treenima hakkama, nii see edasi minna ei saa. Kust see kole lööve nüüd tuli? Allergia? Pepuoperatsioonide vastu? Vaatan uuesti pilte. Aa! See on raseerimislööve. Enne operatsiooni raseeritakse ju. Aga ilmselt mitte eriti õrnalt. Kriips-kraaps, žiletiga mööda nahka. Peaasi, et karvad võimalikult kiirelt kadunud oleksid. Kindlasti ilma vee ja vahuta. Lihtsalt kisuti karvad kuivalt žiletiga välja.
Siin raseeritakse ju veel tahumatumalt kui ma ennast ise raseerin. Varem ma ei raseerinud end üldse. Mõtlesin, et seda aega, mis vannitoas selle peale raisatakse, saab paremini kasutada. Eks kasutasingi. Kuni kohtasin Kanelli. Too on pärit Aafrikast, täpsemini Etioopiast. Ta astus ühel laupäeval köögija puuviljaleti juurde, kus ma töötan, et taskurahale pisut lisa teenida. Panen kauba hommikul kell neli üles ja müün pärastlõunani. Mu ülemus, talunik, kellele lett kuulub, on rassist. See on väga naljakas. Sest ta tahab müüa väga eksootilisi köögi- ja puuviljasorte. Turunišš. Aga kes peale aafriklaste, indialaste, lõuna-ameeriklaste ja hiinlaste oskab üldse pomelotest, topinamburist ja okratest toitu valmistada?
Nii vihastavad mu ülemust terve päev muulased, kes ahistavad teda soovides ta kaupa osta, ja teda ärritab nende vilets saksa keele hääldus. Kuigi ta ise meelitas nad oma kaubaga kohale. Kanell ei saanud aru taluniku küsimusest: „Kas kõik?“
Ja pidi üle küsima, mida talunik sellega öelda tahab. Talunik kohtles teda selgitusi andes nii ülbelt, et ma hiilisin pärast leti tagant minema, et vabandada.
Jooksin turulettide vahel ja otsisin teda. Millalgi jõudsin talle selja taha. Koputasin talle õlale, ta keeras ringi ja ma ütlesin hingeldades:
„Tere. Vabandage palun. Tahtsin vaid öelda, et mul on ülemuse pärast väga häbi.“
„Märkasin seda.“
„Hästi.“
Naeratasime teineteisele.
Seejärel läksin närvi ega osanud midagi paremat öelda kui:
„Lähen siis tagasi leti taha.“
„Oled sa raseeritud?“
„Mida?“
„Kas sa oled raseeritud?“
„Ei, miks sa seda küsid?“
„Sest raseeriksin sind kord meelsasti, enda juures kodus.“
„Millal?“
„Kohe pärast su tööd. Kui turg kinni pannakse.“
Ta kirjutab aadressi paberilehele, voldib selle hästi väikeseks kokku ja paneb nagu kingituse mu määrdunud pihku. See on vaieldamatult üks mu spontaansemaid kohtamisi. Pistan lehekese rohelise turupõlle rinnataskusse ja lähen uhkelt rassisti juurde tagasi.
Eelistan järgnevate tundide jooksul mitte liiga täpselt sellele mõelda, mis mind seal korteris ootab. Muidu erutun liialt ja siis ma ei lähe pärast üldse sinna. Sellest oleks ometi väga kahju.
Kui töö tehtud, pistan haltuuraraha taskusse ja lähen nimetatud aadressile. Helistan uksekella, millel seisab „Kanell“. Ilmselt perekonnanimi. Või tal on nii keeruline ees- ja perekonnanimi, et ta on endale, nagu mõned jalgpallurid, valinud kunstnikunime, mida lollid eurooplased hääldada suudavad. Ta vajutab surinal ukseluku lahti ja ütleb trepikojas valjult: „Teine korrus.“
Astun sammu trepikotta ja uks vajub otse mu taga kinni, puudutades peaaegu mu kukalt ja tekitades tugeva, külma tuuletõmbe, mis puhub mulle juustesse. Ukse mehhaanilise sulguri vars on liiga tugevaks reguleeritud. Kuskil üleval on kruvi, mida tuleks pisut lõdvemaks keerata, et uks natuke elegantsemalt sulguks. Isa käest õppisin. Peaksin ma siia sagedamini sattuma, võtan kord ristpeaga kruvikeeraja kaasa ja teen sulguri korda.
Tõstan seeliku üles ja libistan käe aluspükstesse, lükkan keskmise sõrme sügavale vittu, jätan selle hetkeks sinna sooja ja tõmban siis taas välja. Teen suu lahti ja torkan sõrme võimalikult sügavale suhu. Sulen huuled sõrme ümber ja tõmban selle aeglaselt jälle välja. Seda tehes imen ja lutsin, kuidas jaksan, et keelele jääks võimalikult palju limamaitset.
Ei ole ometi võimalik, et ajan mingile tüübile jalad seksiks laiali, et näiteks lasta ennast korralikult lakkuda, ja endal pole mul aimugi, kuidas ma seal all välja näen, kuidas lõhnan ja maitsen.
Meie vannitoas on palju kasulikke peegleid, mille abil saan endale ise päris hästi altpoolt vittu sisse vaadata. Naine näeb nimelt oma vittu ülevalt kõhu poolt hoopis teisiti kui mees, kui ta voodis peadpidi naise jalgevahel kõõlub.
Naine näeb vaid väikest karvatupsu esile kerkimas ja vahest ka kahte muhku, mis vihjavad välimistele häbememokkadele.
Mees näeb kuuma pärani suud, mida ümbritsevad igast küljest liharäbalad. Tahan näha ennast kõikjalt nagu mees; too näeb lihtsalt naist paremini kui naine ise, sest viimase alumine ots on kuidagi veidralt peidus ümber nurga ehitusega. Täpselt samamoodi tahan esimesena teada, kuidas mu lima välja näeb, lõhnab ja maitseb. Ja mitte lebada ja loota, et kõik läheb peale.
Katsun