Otsa uus perenaine. Jüri V. Grauberg
endise taluaida saunapoolsest otsast sirgelt edasi minna suure viljapõllu ääres oleva masinakuuri poole. Sealt, aia nurgas kasvava suure vahtra juurest pöördus aed täisnurga all paremale ja suundus eemal paistva tiheda kuusemetsa poole, et siis jälle mõnekümne meetri pärast pöörata paremale ning siis juba tiheda sireliheki sees minna uuesti tagasi elumaja juurde ja kinnituda selle tagumise seina külge, otse sahvriakna kõrvale. Sellesse aeda mahtusid mitu rida marjapõõsaid ja ka poolteisttosinat erineva vanusega õunapuud. Sireliheki ääres marjapõõsaste vahel seisid maasse taotud vaiadel ka kuus-seitse mesitaru.
Marjaaia saunapoolses servas olevad pikad porgandipeenrad ja pikk rida hernekeppe ning väikeste klaasidega madalavõitu, kuid pikk kasvuhoone andsid tunnistust, et Kristjani ema oli majas, vaatamata oma vanusele, õige hakkaja perenaine olnud. Nüüd pidi kõike seda hakkama hooldama see siniseks pekstud silmadega, ei tea kust tulnud noor naine. See võõras inimene hakkab nüüd tegema kõike seda mida oli enne pikki aastaid teinud Kristjani ema, Otsa Milde, ja see mõte ei tahtnud mehele kuidagi pähe mahtuda. Liiga järsku tulid kõik need muutused tema jaoks. Samas pidi ta endale aru andma, et ilma kindla abiliseta läheb tal talupidamine õige raskeks, kui mitte päris võimatuks. Kaarlit ei saanud isegi kõige parema tahtmise juures pidada kindlaks abiliseks ja tahes tahtmata pidi ta leppima selle võhivõõra tüdrukuga kelle naabrinaine oli talle sokutanud. Oli see tüdruk aga see inimene, keda võis usaldada ja kes oli just see “kindel”?
“On ikka kuradi jama küll!” vandus Kristjan ja popsis kombaini ümber jalutades ning masina tööd kuulates närviliselt piipu. “Ja kurat, midagi pole teha ka, vägisi tuli see nuhtlus majja võtta…”
Juhuslikult marjaaia poole vaadates märkas ta kuidas maja uks äkki lahti lükati ja sealt tuli trepile Pille, sinised teksad jalas ning hele pluus seljas. Hetke seisatanud ja ringi vaadanud, läks tüdruk kindlal sammul mööda teed kaevu juurde ning pööras siis sealt edasi masinakuuri poole.
“Mida see nuhtlus siit tahab?” imestas Kristjan ja kohendas masinlikult kombinesooni oma jändriku keha ümber.
“Nuhtlus” tuli otsejoones töötava kombaini juurde ja ulatas sõnagi lausumata Kristjanile kulunud väljanägemisega kirjaümbriku.
“Mis see on?” küsis Kristjan ümbrikku vastu võttes imestunult.
“Raha!” vastas Pille. “Ma leidsin selle riidekapist voodilinade vahelt!”
“Mida te sealt otsisite?”
“Peremees ju käskis riidekapi korda teha…” kehitas Pille oma kandilisevõitu õlgu.
“Ah, soo, jah… See on vist ema raha. Temal oli ikka kombeks oma raha riiete vahele peita.” taipas Kristjan ja küsis ümbrikku pikkamööda lahti tehes: “Kui palju siin on?”
“Ma ei tea! Ma ei loe võõrast raha!”
Kristjan tõmbas sõnagi lausumata ümbrikust õhukese rahapataka välja ja luges sõrmede vahel sajalisi lapates selle kähku üle: “Siin on ligi kolm tuhat krooni!”
“Võimalik… Ma siis lähen?”
“Oota!” Kristjan mõtles hetke ja lausus siis: “Viige palun see raha jälle sinnasamasse tagasi kus ta oli.”
“See pole ehk kõige parem koht nii suure summa hoidmiseks ja …” vaevumärgatav muie mängles Pille veidi allapoole hoidvates suunurkades: “Raha peaks olema ikka vist peremehe käes?!”
“Talu raha on loomulikult minu käes, kuid see on ema raha ja kuivõrd te olete siin tema asemel, siis pange see raha sinna tagasi, või… Või sinna, kuhu te ise arvate heaks seda panna.”
“Kas nii suurel mehel on enam ema vaja?” Pille hääles võis aimata vaevumärgatavaid pilkenoote.
“Ma pole seda niimoodi mõelnud!” porises Kristjan, kellele ei jäänud märkamatuks tüdruku pilkav toon ja seletas vastumeelselt: “Ma saan niimoodi aru, et te teete siin kõiki neid töid, mida minu emagi tegi?!”
“Mina teen siin vaid neid töid mis on meie lepingus kirjas!” väitis Pille. “Võõra raha hoidmisest või valvamisest pole seal ridagi!”
“Meie lepingus on kirjas niimoodi: “Kohustun tegema kõiki talule vajalikke töid vastavalt minu oskustele ja võimalustele.”” tsiteeris Kristjan lepingu teksti peast ja küsis: “On mul õigus?”
“On küll…”
“Vaat niimoodi!” lausus Kristjan rahulolevalt ja lisas: “Pange see raha siis sinna, kus te arvate sel olema kõige turvalisem ja kasutage seda raha vaid talu vajadusteks ilma raiskamiseta ja tühja-tähja ostmiseta! Teeme nii?”
“Mina ei taha nii suurt raha oma kätte!” punnis Pille vastu. “Teenijatüdrukul pole talu rahaga mingisugust pistmist!”
“Teie olete siin teenijatüdruk perenaise ülesannetes nagu ma teile vist juba selgitasin ja palun teid siin ka niimoodi elada ja tööd teha!” ütles Kristjan, surus ühe liigutusega ümbriku Pillele püksitasku ja küsis pahaselt: “Mitu korda ma pean ühte ja sama asja teile seletama? Mis? Ah?”
Pille tõstis oma tumedad, kaarjad kulmud hetkeks imestunult üles, viskas siis pea järsult selga, pööras Kristjanile solvunult selja ja sammus sõnagi lausumata minema.
“Kuradi nuhtlus niisugune!” porises Kristjan tüdrukule pahaselt järele vaadates ja ei saanud samal ajal jätta imetlemata selle “nuhtluse” kerget sammu ning kaunist puusajoont.
“Kui ta hakkab mulle kogu aeg vastu vaidlema, siis näeb selle kuradiga siin veel igasugust tirelit!” arvas Kristjan, kui oli lasknud kombainil mõnda aega töötada, selle mootori välja lülitas ja piipu popsides mööda marjaaia äärt pikkamööda maja poole läks.
Kristjan teadis, et emal oli kusagile veidi raha peidetud, kuid ta ei olnud ealeski selle vastu huvi tundnud, sest olgugi, et talus juhatas ja kamandas ema, oli talu ikkagi Kristjani nimel ning ka rahaasju ajas tema. Ema raha ei olnud Kristjanil “bilansis” ja selle usaldamisega Pille kätte tahtis ta ka ühtlasi välja uurida, kui palju võis oma uut teenijatüdrukut usaldada ning kui palju temale loota. Kristjan arvas nimelt, et kui Pillel on midagi halba mõttes, siis kaob ta lähemail päevil koos tema kätte usaldatud rahaga ja siis oleks ta “nuhtlusest” kohe lahti, olgugi, et võib-olla ehk liiga soolase hinnaga. Samas oli ta aga südamapõhjas millegipärast kindel, et Pille ei lähe selle rahaga kuhugile ja ta võib selle võrra oma teenijatüdrukut rohkem usaldada.
Kristjan läks riietusruumi ja vahetas üks-kaks-kolm riided ära, pesi duširuumis käed puhtaks ning läks kööki. Võttis külmikust õllepudeli, pani valge köögikapi nurga peal oleva väikese raadio mängima ja istus akna äärde köögilaua taha õlut jooma. Ta ei jõudnud oma õllekannu veel täiski valada, kui kööki tuli Pille:
“Ah teie… Ma mõtlesin, et kes siin köögis toimetab…”
“Kas te leidsite ema riiete hulgast omale midagi sobivat, mis kõlbaks lauta selga panna?” küsis Kristjan vastuse asemel, “Tunni-pooleteise pärast on juba vaja lehmad karjamaalt koju ajada!”
“Seal on kõik ainult uued kleidid.” ütles Pille, “Neid ei saa ju ometi lauta selga panna!”
“Minu ema kleidid ei kõlba teile isegi lauta selga panna?” küsis Kristjan imestunult.
“Ei, ma ei mõelnud niimoodi! Need kleidid on lauda jaoks liiga ilusad!” pareeris Pille ja küsis: “Äkki on teil mõni vana kombinesoon, mis mulle kõlbaks selga anda?”
“Kombinesoon? Teie tahate omale lauta töökleidi või – kitli asemel hoopis kombinesooni selga panna?” küsis Kristjan üllatunult, jõi kannust pika sõõmu õlut ja ütles siis peale vähest mõtlemist: “Mul on küll üks tutt-uus kombinesoon olemas… Aga see on vist teile liiga suur selga panna.”
“Ma ehk jõuan seda enne lauta minekut veidi kohendada…” arvas Pille.
“Kas kleit poleks siiski parem ja mugavam laudariie kui minu suur kombinesoon?” küsis Kristjan, kes oli enesele pahane selle üle, et ta oli kogemata oma uue, olgugi, et talle väikesevõitu