Kuningas Kull ja Bran Mak Morn. Robert Ervin Howard
ringi. Hetkeks ta peatus ja vaatas tühjana tunduvas, ühestainsast küünlast ähmaselt valgustatud toas ringi. Siis läks ta ettevaatlikult edasi, ilmselgelt segaduses selle üle, et kuningat polnudki seal. Ta seisis täpselt nende peidupaiga ees, kui pikt sisistas: „Edasi!”
Kull kargas suure hüppega tuppa. Tu keeras ümber, kuid kuninga pimestav ja tiigrikiirusel ettevõetud rünnak ei andnud talle mingit võimalust ei enesekaitseks ega vastulöögiks. Mõõgatera välgatas hämaras valguses ja maandus Tu kontide vahel. Tu langes maha, Kulli mõõk õlgade vahel. Kull kummardus tema kohale, hambad tapjaliku lõrina saatel paljastatud, suured kortsus kulmud silmade kohal, mis olid nagu külma merd kattev hall jää. Siis lasi ta käepidemel langeda ja põrkas tagasi, värisedes, uimasena, tundes surmakätt oma selgroogu silitamas. Ta nägi, kuidas Tu nägu muutus imelikult ähmaseks ja ebamääraseks ning kuidas tema näojooned tõmbusid kokku ja moodustasid peaaegu et võimatuna tunduva ilme. Siis vajus ta näole nagu mingi udune mask, nägu kadus äkitselt ja selle asemele ilmus hiiglasliku mao pea.
„Valka!” ahmis Kull õhku, higi laubalt alla voolamas. „Valka!”
Brule tuli ettepoole, nägu liikumatu, kuid miski tema pilgus peegeldas Kulli õudust.
„Võta mõõk kätte, isand kuningas,” ütles ta. „Meil on veel palju vaja teha.”
Kõhklevalt tõmbas Kull mõõga tagasi. Veri temas kees, kui ta astus selle õuduse poole, mis nende jalge ees lebas, ning kui mingi närvitõmblus pani selle hirmsa suu äkitselt avanema, hüppas ta tagasi, peapööritusest nõrk. Siis, suures raevuhoos, tõmbas ta mõõga tagasi ja uuris lähemalt seda nimetut asja, mida ta seni oli teadnud Tu, peanõunikuna, kuid kellel nüüd oli roomaja pea – täielik vastand inimesele.
„Inimene mao peaga!” pomises Kull. „See siis ongi madude jumala preester?”
„Just nimelt. Tu magab praegu teadmatuses. Need olendid võivad võtta iga kuju, mida tahavad. See tähendab, et nad saavad võlusõnade abil nõiutud maski üle oma nägude tõmmata, nagu näitleja teatris paneb maski ette, nii et nad võivad sarnaneda kellele iganes soovivad.”
„Siis need vanad legendid ei valetagi,” jahmatas kuningas. „Need vanad sünged jutud, mida vaid vähesed julgevad sosinal rääkida, kui nad just pühaduserüvetajatena surma minna ei taha, ei olegi mingid väljamõeldised. Valka! Mina veel mõtlesin, et… Ma olin küll arvanud, aga see tundus alati olevat reaalsuse piiridest väljaspool. Hah! Need valvurid teisel pool ust…”
„Nemad on ka madumehed. Oota! Mida sa teed?”
„Tapan nad ära!” sisistas Kull hammaste vahelt.
„Neid tuleb otse kolpa tabada,” ütles Brule, „kaheksateist ootavad ukse juures ja võib-olla mõned veel koridoride peal. Kuula nüüd, kuningas, Ka-nu teadis seda saladust. Tema spioonid on madupreestrite kõige salajasemate asjade juurde pääsenud ja nad on nende plaanist aimu saanud. Juba ammu avastas ta lossi salakäigud ja tema juhendamisel õppisin ma selgeks kaardi ja tulin täna öösel siia, et sind aidata, kui sa ei taha surra nii, nagu teised Valuusia kuningad on surnud. Üksi tulin ma sellepärast, et suurem salk oleks kahtlane tundunud. Pealegi, ega kõik ei oska niimoodi paleesse sisse murda nagu mina. Üht-teist sellest koledast vandenõust oled sa nüüd näinud. Madumehed valvavad sinu ust, ja samasugused kui see, kes esines Tu’na, võivad igal pool palees takistamatult ringi käia. Hommikul, kui preestrite plaan on luhta läinud, võtavad tõelised valvurid oma kohad jälle üle, ei midagi teades, ei midagi mäletades, ja kui preestritel oleks nende plaan õnneks läinud, peaksid õiged mehed toimunu eest vastutama. Aga oota nüüd siin, kuni ma selle raipe ära koristan.”
Seda öeldes võttis pikt selle hirmsa asja oma õlgadele ja kadus sellega läbi ühe salakäigu. Kull seisis üksi, torm mõtetes möllamas. Seni madudest midagi teadmata, mõtles ta, kui palju selliseid veel võis linnades ringi luurata? Kuidas neid ära tunda? Ja kui palju tema usaldatud nõunikest ja kindralitest olid üldse inimesed? Kuidas ta vahet teeb? Kes on kes?
Salapaneel avanes ja Brule sisenes.
„Sa olid kiire.”
„Jah!” sõdalane astus edasi ja silmitses põrandat. „Vaibal on verd. Näed?”
Kull kummardus ettepoole, kuid nägi silmanurgast liikumist ja mõõgatera välgatust. Nagu vabaks lastud vibunöör kargas ta püsti ja torkas mõõga ründajasse. Mõõk kukkus sõdalase lõtvunud käest kolisedes maha. Sel hetkel adus Kull süngelt, et reeturile on sobilik surra samamoodi, selja taha löödud alt üles torke läbi, mida tema rahvas nii sageli kasutanud oli. Siis, kui Brule liikumatult põrandale varises, hakkas nägu moonduma ja kaduma ja kui Kull, karvad turris ja hingeldades seda vaatas, kadusid Brule inimlikud näojooned ja nende asemele ilmusid võimsa mao rõvedalt laiali olevad lõuad ning isegi tema surnud näole ilmusid kohutavad, õelad, verehimulised silmad.
„Kogu aeg oli ka tema madude preester!” ohkas kuningas. „Valka! Milline peen plaan, et mu valvsust nõrgestada. Ja Ka-nu ise, on ta üldse inimene? Kas see oli üldse Ka-nu, kellega ma aias rääkisin? Kõikvõimas Valka!” Ja talle tuli pähe kohutav mõte: „Kas kogu Valuusia elanikud on üldse inimesed või on nad kõik maod?”
Segaduses seisis ta, loiult silmitsedes seda asja, mis varem oli olnud Brule, ning märkas siis, et see ei kandnud enam draakoniga käevõru. Mingi heli pani ta pöörduma. Brule tuli parajasti läbi salajase ukse tagasi.
„Pea kinni!” Kuninga mõõgatera valgustas mehe üles tõstetud käe ümber hõljuvat draakoniga käevõru.
„Valka!” ütles pikt napilt. Siis ilmus tusane naeratus tema huultele.
„Merejumalate nimel! Need deemonid on osavad jäljendajad. Mõni pidi koridorides hiilima ja nägema, et ma seda laipa vedasin, ning võtma minu välimuse. Nii et ma pean veel ühe raipe ära koristama.”
„Oota!” Kulli hääles kostis surmaähvardus. „Ma nägin, kuidas kaks meest mu enda silme ees madudeks muutusid. Kuidas ma tean, et sina oled tõeline inimene?”
Brule naeris. „Kahel põhjusel, kuningas Kull. Ükski madumees ei kanna seda,” osutas ta draakoniga käeketile. “Samuti ei suuda keegi öelda neid sõnu,” ja jällegi kuulis Kull seda veidrat lauset: „Ka nama kaa lajerama.”
„Ka nama kaa lajerama,” kordas Kull automaatselt, „ütle nüüd, kus kohas, Valka nimel, olen ma seda varem kuulnud? Ei meenu, et oleks! Aga ometi, ometigi…”
„Sa mäletad, Kull,” ütles Brule, „need sõnad on peidus meie mälestuste hämarais koridorides; kuigi sa pole neid varem oma elus kuulnud, olid ammuläinud aegadel need sõnad meile ometi nii tähtsad, et nad ei kadunudki meil meelest, ning sa mäletad neid isegi siis, kui on määratud, et sa sünnid alles miljoni aasta pärast. Sest et need sõnad on tänapäevani sellest süngest ja verisest minevikust salaja edasi kandunud. Loendamatu hulk sajandeid tagasi olid need sõnad märgusõnaks neile, kes pidasid võitlusi jubedate olenditega Vanemast Universumist. Vaid tõeline mees või mehed, kelle lõuad ja suu on igasuguste teiste olendite suudest erineva ehitusega, suudavad neid sõnu öelda. On unustatud küll nende tähendus, kuid mitte sõnad ise.”
„Tõsi,” ütles Kull. „Ma mäletan veel neid Valka legende!” Ta peatus äkki, sest sel hetkel oleks nagu tema teadvuses vaikselt avanenud salajane uks udustesse, põhjatutesse sügavustesse, mis ulatusid kaugemale kui inimeste elud, ja läbi ähmase ja ebamäärase udu hakkasid sajanditevanused varjud uuesti elama – sõdurid võitlesid jõledate elukatega, et päästa maailma hirmsate olendite käest. Liikuval hallil taustal elustusid imelikud õudusunenäod, hullud ja kohutavad fantaasiad, ja nende kõrval oli inimene kui jumalate naljanumber – pime, rumal, püüdlemas tagasi mullaks saamise poole, järgimas oma saatuse pikka verist rada, teadmata selle kõige põhjust, loomalik, valelik, nagu võimas mõrvarlik laps, ja ometigi kõige selle juures tundes kusagil jumaliku tule sädemeid end juhtimas… Kull tõmbas käega üle lauba ja värises: need äkilised pilguheited mälestuste kuristikku ehmatasid teda alati.
„Nad kõik on läinud,” ütles Brule, justkui tema salajasi mõtteid lugedes. „Lindnaised, nahkhiirmehed, harpüiad, libahundid,