Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe
penni,” ütlesin, „kui ma ketran, ja neli penni, kui teen õmblustööd.”
„Ah! Vaene daam,” ütles ta jälle naerdes, „mida sa siis selle rahaga peale hakkad?”
„Annan sulle,” ütlesin, „kui sa mu siia jätad.” Ja seda ma ütlesin nii anuval toonil, et see pani vaese naise mulle kaasa tundma, nagu ta mulle hiljem ütles.
„Kuid,” ütles ta, „kust sa saaksid siis raha nii toidu kui riiete jaoks, ja kes ostaks sulle väikese daami rõivaid?” ütles ta ja naeratas mulle kogu aeg.
„Siis töötan veel rohkem,” ütlesin, „ja sina saad selle kõik.”
„Vaene laps! Sellest ei aita,” ütles ta, „see annab sulle vaevalt toiduraha.”
„Siis ma ei vaja toiduraha,” ütlesin jälle väga süütult, „kui ma vaid saan koos sinuga elada.”
„Kas sa saad siis toiduta elada?” küsis ta.
„Jah,” vastasin jälle väga lapselikult ja nutsin ikka veel südamest.
See polnud mul mingi teadlik kavalus, vaid täiesti loomulik käitumine, nagu te näha võite, kuid selles oli nii palju süütust ja kirge, et varsti hakkas see hea emalik olend samuti nutma ja viimaks nuttis ta sama lahinal kui minagi ja siis võttis ta mul käest ja viis õpitoast välja. „Tule,” ütles ta, „sa ei pea teenijaks hakkama, sa jääd minu juurde elama,” ja see rahustas mind viimaks maha.
Mõni aeg pärast seda käis ta meeril külas oma kooli asjadest rääkimas, viimaks tulin jutuks mina ja mu hea hoidja rääkis härra meerile kõik ära. Linnapeale meeldis see lugu nii väga, et ta kutsus oma leedi ja kaks tütart seda kuulama ja neil oli väga lõbus, selles võite kindlad olla.
Polnud veel möödas nädalatki, kui linnapea proua ja ta kaks tütart tulid mu vana hoidja kooli lapsi vaatama. Kui nad olid pisut ringi käinud, ütles linnapea proua mu hoidjale: „Ja kus on siis see väike tüdruk, kes tahab saada peeneks daamiks?” Kuulsin seda ja olin alguses kohutavalt hirmunud, kuigi ma ei teadnud, miks, kuni linnapea proua minu juurde tuli. „Noh, miss,” ütles ta, „ja mis tööd sa siin teed?”
Sõna „miss” oli meie koolis harva kuulda olnud ja ma imestasin, et mis kurva nimega ta mind küll kutsub. Siiski tõusin püsti ja tegin kniksu, ta võttis mu töö mul peost, vaatas seda ja ütles, et see on hästi tehtud, siis võttis mu käe pihku. „Ei,” ütles ta, „kes teab, ehk võibki sellest lapsest saada peen daam; tal on suursugune käsi.” See meeldis mulle väga, võite kindlad olla, kuid linnapea proua ei piirdunud sellega, vaid võttis mulle tööd tagasi ulatades taskust šillingi ja palus, et ma oma tööst hooliksin ja õpiksin seda hästi tegema, siis võib ehk minust saada peen daam, niipalju kui tema seda teab.
Kuid kogu selle aja ei mõistnud mu hea vana hoidja, linnapea proua ja kõik teised mind üldse, sest nemad mõtlesid peene daami all üht asja ja mina üsna teistsugust. Minu arust oli peen daam see, kes suudab end ära toita ise tööd tehes, nii et ta ei peaks muretsema sellise kohutavalt koleda asja pärast nagu teenijaksminek, nemad aga mõtlesid rikast, kõrgest seisusest naist ja ma ei tea veel mida.
Kui linnapea proua oli läinud, tulid ta kaks tütart sisse ja ka nemad kutsusid mind peeneks daamiks ja rääkisid minuga kaua ja ma vastasin neile oma süütul viisil, kuid alati, kui nad küsisid minult, kas olen otsustanud saada peeneks daamiks, vastasin ma „jah”. Viimaks küsis üks neist minult, mida tähendab peen daam. See ajas mind segadusse, kuid siiski ma selgitasin, et see on keegi, kes ei pea olema teenija ega tegema majapidamistöid. Neile meeldis minu jutuvadin, seda oli näha, ja ka nemad andsid mulle raha.
Mis puutub rahasse, siis andsin selle proua hoidjale, nagu ma teda kutsusin, ja ütlesin talle, et ta saab ka kõik, mida ma teenin, kui ma kord olen peen daam. Selle ja mõne teise asja järgi hakkas mu vana õpetajanna mõistma, mida ma mõtlen selle peene daamiga, ja et ma tahan vaid endale ise leiba teenida, ja viimaks küsis ta mult, kas see on nii.
Vastasin talle, et see on nii ja et niisugune tegevus tähendaks peent daami. „Sest,” ütlesin, „on üks niisugune,” ja nimetasin üht naist, kes parandas pitsi ja pesi daamide pitssalle. „Tema,” ütlesin ma, „on peen daam ja nad kutsuvad teda madamiks.”
„Vaene laps,” ütles mu hea vana hoidja, „sinust võiks küll saada niisugune peen daam, sest ta on halva kuulsusega naine ja tal on kaks või kolm sohilast.”
Sellest ei saanud ma midagi aru, kuid vastasin: „Olen kindel, et nad nimetavad teda madamiks ja ta ei pea tegema teenijatöid ega koristama,” ja seepeale väitsin, et ta pidi olema peen daam ja et minust saab samasugune peen daam.
Leedidele räägiti sellest jälle, see on kindel, ja nad lõbutsesid minu kulul tublisti, ja aeg-ajalt tuli üks meeri tütardest, noortest leedidest, mind vaatama ja küsima, kuidas läheb väikesel peenel daamil, mis ei teinud mind mitte vähe uhkeks enda üle.
See kestis päris kaua ja need noored leedid külastasid mind sageli ja vahel tõid ka teisi endaga kaasa, nii et mind tunti peaaegu terves linnas.
Olin nüüd umbes kümme aastat vana ja hakkasin pisut naise moodi välja nägema, sest olin üsna väärikas, tagasihoidlik ja väga viisakas, ja olin sageli kuulnud, et olin leedide arust ilus ja et minust saab väga kena naine, nii et võite olla kindlad, et nende kuulamine ei teinud mind mitte vähe uhkeks. Siiski polnud sellel uhkusel mulle veel mingit halba mõju, ainult see, et kuna nad andsid sageli mulle raha ja mina andsin selle oma vanale hoidjale, kulutas tema, aus naine, selle kõik minu peale ära ja laskis mulle teha häid soenguid ja ostis pesu ja kindaid ja linte ja ma olin väga maitsekas ja alati puhas, seda ma tahtsin. Ja isegi kui mul olid räbalad seljas, olin siiski alati puhas ja viskasin need ise pesukaussi, kuid tõepoolest, mu hea hoidja kulutas alati minu antud raha ära minu enda peale ja võis alati öelda leedidele, et see või teine asi oli ostetud nende raha eest, ja see pani neid sageli mulle veel rohkem raha andma.
Ja kui viimaks linnaisad, nagu mina neid nimetan, tõesti käskisid mul tööle minna, siis suutsin olla nii hea käsitööline ja leedid olid minu vastu nii lahked, et sain kergesti hakkama – see tähendab, suutsin oma hoidja jaoks nii palju teenida, et ta suutis selle abil mind ülal pidada, nii et ta ütles linnaisadele, et kui nood lubavad, hoiab ta selle peene daami oma abiõpetajaks, millega ma ka väga hästi hakkama sain, ja käsitööabiliseks, sest ma olin selles töös väga osav ja mul oli hea nõelakäsi, kuigi olin veel väga noor.
Kuid linna leedide lahkus ei lõppenud siin, sest kui nad mõistsid, et ma pole enam linna ülalpidamisel nagu varem, hakkasid nad mulle sagedamini raha andma, ja kui ma suuremaks kasvasin, tõid nad mulle töid teha, nagu linasid palistada, pitse parandada ja soenguid teha, ja mitte ainult ei maksnud mulle nende tegemise eest, vaid isegi õpetasid mulle, kuidas neid teha, nii et nüüd olin ma tõesti peen daam, nagu mina neist sõnadest aru sain, sest ma hakkasin ise maksma hoidjale oma riiete ja ülalpidamise eest.
Leedid annetasid mulle sageli omaenda või oma laste riideid, sukki ja alusseelikuid, mõned andsid seda, mõned teist, ja neid puhastas ja kohendas mu vana hooldaja minu jaoks ümber nagu ema ise, sundides mind neid parandama ja ümber pöörama nii hästi, kui võimalik, sest ta oli kokkuhoidlik perenaine.
Viimaks hakkasin ühele neist leedidest nii väga meeldima, et ta tahtis mu kuuks ajaks enda juurde koju võtta, et ma elaksin koos tema tütardega.
Kuigi see oli temast eriti lahke, ütles mu hea hoidja talle, et kui ta just ei kavatse mind päriselt enda juurde võtta, võib see teha väikesele peenele daamile rohkem halba kui head.
„Ah,” ütles leedi, „see on tõsi, ja sellepärast pakun talle kodu vaid üheks nädalaks, et näha, kuidas ta mu tütardega läbi saab ja kuidas mulle meeldib ta iseloom, ja siis räägin teiega edasi, ja vahepeal, kui keegi tuleb teda vaatama, nagu nad ikka teevad, võite neile öelda, et olete ta minu majja saatnud.”
See oli küllalt mõistlikult korraldatud ja ma läksin leedi majja, kuid ma olin seal noorte leedidega nii rahul ja nemad olid minuga nii rahul, et mul oli üsna raske sealt ära tulla ja nemad ei tahtnud minust lahkuda.
Ma