Moll Flanders, II osa. Daniel Defoe
päästis haagi lahti ja ta ei tundnudki seda. Lahkusin otsekohe ja jätsin oma õpetaja pikkamööda hirmust toibumist teesklema, ja leedi toibus samuti ning vaatas viimaks, et ta kell on läinud. „Jah,” ütles mu kaaslane, „need on need kelmid, kes mu maha tõukasid. Kahju, et proua ei märganud enne kella puudumist, siis oleksime võinud nad kinni võtta.”
Ta rääkis nii hästi, et keegi ei kahtlustanudki teda, ja ma jõudsin koju temast tund aega varem. See oli mu esimene seiklus koos temaga. Kell oli tõesti väga kena ja ohtrasti kaunistatud ja mu perenaine lubas meile selle eest kakskümmend naela, millest mina sain poole. Ja nii sai minust professionaalne varas, kalgistunud südametunnistuse ja jultunud, olin jõudnud piirini, mis ma olin arvanud, et on minu jaoks võimatult kaugel.
Nii lükkas kurat, keda aitas tungiv vaesus, mind kurjusesse, isegi kui mu vajadused polnud nii suured või väljavaated nii hirmutavad, sest mul oli nüüd pisut tööd ja ma polnud kaotanud oma õmblemisoskust ning oli väga tõenäoline, et kui mul tuttavaid juurde tekib, siis saan ka ausalt oma leiba teenida.
Pean ütlema, et kui oleksin kohe leidnud selle töö, kui mu raha otsa lõppes, siis poleks ma kunagi alustanud seda vastikut tegevust või jõudnud niisugusse kriminaalsesse seltskonda, milles ma praegu olin, kuid mu elu oli juba mind kalgiks muutnud ja ma olin nüüd viimse piirini hulljulge, ja seda enam, et ma olin juba nii kaua selle äriga tegelenud ja mind polnud kunagi kinni võetud. Lühidalt, mu uus partner kurjuses ja mina jätkasime nii kaua takistamatult, et me ei muutunud mitte ainult julgeiks, vaid ka rikkaiks, ja kord oli meie käes kakskümmend üks kuldkella.
Mäletan, et ühel päeval olin tõsisem kui tavaliselt ja leidsin, et mul oli päris palju raha, sest mul oli peaaegu kakssada naela, ja ma hakkasin äkki mõtlema, nagu mõni hea vaim oli mind mõtlema pannud, et alguses varastasin ma vaesuse tõttu ja häda oli mind niisuguse kohutava tegevuseni ajanud, kuid nüüd oli see häda kadunud ja ma võisin raha saada ka ausa tööga, nii et miks ei võiks ma nüüd lõpetada, kui kõik oli veel hästi? Ma ei saanud ju oodata, et mind kunagi kinni ei võeta, ja kui mind kord üllatatakse ja asi luhta läheb, siis olen omadega läbi.
See oli kahtlemata õnnelik hetk, sest kui ma oleks seda õnnistatud vihjet kuulda võtnud, kellelt iganes see ka tuli, oleksin võinud veel elada ausat elu. Kuid mu saatus oli teisiti otsustatud. Teguvõimas kurat, kes oli mind nii kavalalt ahvatlenud, hoidis mind liiga kõvasti kinni, et oleksin saanud ümber mõelda, kuid nagu vaesus oli mind soomülkasse toonud, hoidis saamahimu mind seal kinni, kuni polnud enam tagasiteed. Kui mõistus püüdis mind tagasi hoida, lükkas saamahimu mind edasi ja ütles: „Jätka, jätka, sul on väga hea õnn; jätka, kuni oled saanud neli- või viissada naela, ja lõpeta siis, ning siis võid kenasti ära elada ka üldse tööd tegemata.”
Nii olin ma kord juba kuradi haardes, mind hoiti seal kinni ning mul polnud jõudu ringist välja murdmiseks, kuni olin eksinud liiga keerulistesse labürintidesse, et sealt üldse välja saada.
Kuid need mõtted avaldasid mulle siiski muljet ja sundisid mind tegutsema ettevaatlikumalt kui varem, ja isegi ettevaatlikumalt kui mu õpetajad. Mu kaaslane, nagu ma teda kutsusin, kuigi oleks pidanud teda kutsuma õpetajaks, sattus kord ühe teise oma õpilasega hätta, püüdes töötada Cheapside’i riidepoes, kuid kullipilguga tööline haaras neist kinni koos kahe batistitükiga, mis samuti nende juurest leiti.
Sellest aitas, et nad mõlemad Newgate’i panna, kus õnnetuseks mõned nende varasematest pattudest meelde tuletati. Neile esitati kaks süüdistust ja tõendid olid nende vastu ning nad mõlemad mõisteti surma. Nad mõlemad väitsid, et on rasedad, ja mõlemad tunnistatigi rasedaiks, kuigi mu õpetaja polnud rohkem rase kui mina ise.
Käisin neid sageli vaatamas ja neid lohutamas, arvates, et mina olen järgmine, kuid see paik tekitas minus nii suurt õudust, olles mu õnnetu sünnipaik ja mu ema kurbade juhtumuste toimumiskoht, nii et ma ei suutnud seda taluda ja olin sunnitud need külaskäigud lõpetama.
Ja oh! Kui ma oleks vaid nende õnnetustest õppust võtnud, oleksin ikka veel õnnelik, sest ma olin veel vaba ja minu vastu poldud tõstetud ainsatki süüdistust, kuid nii ei saanud see minna, mu mõõt polnud veel täis.
Mu kaaslane, olles vana seaduserikkuja, hukati, noor seaduserikkuja säästeti sellest, andes talle armu, kuid ta nälgis vanglas kaua, kuni sai viimaks oma nime amnestianimekirja ja niimoodi välja pääses.
See mu kaaslase kohutav kogemus ehmatas mind südamest ja mõnda aega ei varastanud ma enam midagi, kuid ühel ööl mu majaproua maja naabruses hüüti: „Tulekahju!” Majaproua vaatas välja, sest olime kõik üleval, ja hüüdis otsekohe, et ühe leedi maja katus põles, ja nii see ka oli. Majaproua andis mulle tööd. „Nüüd, laps,” ütles ta, „on harukordne võimalus, sest kuna tulekahju on nii lähedal, võid maja juurde jõuda, enne kui tänav on rahvast täis.” Ja ta andis mulle vihje. „Mine, laps,” ütles ta, „maja juurde ja ütle leedile või kellelegi, keda näed, et oled talle appi tulnud, ja et tuled niisuguse proua juurest.” Ja ta ütles tema tuttava nime tänava kaugemast otsast.
Ma lahkusingi ja maja juurde jõudes leidsin kõik suures segaduses olevat. Jooksin sisse ja hüüdsin ühele teenijale: „Taevas hoidku! Kuidas see kohutav õnnetus küll juhtus? Kus on su perenaine? On temaga kõik korras? Ja kus on lapsed? Tulen madam … juurest teile appi.”
Vaene naine, poolsegasena, komps käe all ja kaks väikest last süles, tuli minu poole. „Taevake! Madam,” ütlesin ma, „las ma viin vaesed lapsed proua … juurde, ta võib nad enda juurde võtta, ta hoolitseb vaeste tallekeste eest,” ja võtsin kohe ühe ta käest ja ta tõstis teise mu kätele.
„Jah, tehke seda, jumala nimel,” ütles ta. „Viige nad sinna. Oh! Ma tänan teid väga lahkuse eest.”
„On teil veel midagi kindlasse kohta viia?” küsisin ma. „Ta hoolitseb ka selle eest.”
„Oh, taevake! Jah,” vastas ta. „Jumal õnnistagu teda ja tänagu teda. Võtke see lauahõbedakomps ja viige ka see tema juurde. Oh, ta on hea naine. Oh, jumal, me oleme täiesti laostunud, täiesti omadega läbi!” Ja ta jooksis minu juurest poolsegasena minema, teenijad kannul, ja mina tulin ära kahe lapse ja kompsuga.
Niipea, kui olin temast eemal, nägin teist naist mulle lähenemas. „Oh!” ütles ta haletseval toonil. „Te lasete lapsel kukkuda. Tulge, ajad on rasked, las ma aitan teid,” ja haaras otsekohe mu kompsu järele, et seda enda kätte võtta.
„Ei,” vastasin, „kui tahate mind aidata, võtke laps ja viige ta tänava teise otsa, ma tulen koos teiega ja tänan teid teie mure eest.”
Ta pidi seda tegema, kuid ta oli sama asja peal väljas, mis minagi, ega tahtnud midagi peale kompsu; siiski läks ta koos minuga ukse juurde, sest ta ei saanud sinna midagi parata. Kui me kohale jõudsime, sosistasin talle: „Mine, laps. Ma mõistan, mida sa tahad, küllap on mujal küllalt saaki.”
Ta mõistis mind ja lahkus. Kopsisin uksele koos lastega, ja kuna inimesed olid ärganud tulekahju lärmist, lasti mind peagi sisse, ning ma ütlesin: „Kas proua on üleval? Palun, öelge, et Mrs … palub temalt teenet, et ta võtaks need kaks last enda juurde; vaene leedi, ta on omadega läbi, nende maja on kõik leekides.” Nad võtsid lapsed väga viisakalt sisse, tundsid perekonnale nende mures kaasa ja ma tulin oma kompsuga ära. Üks teenijaist küsis, kas ma jätan ka kompsu sinna. Vastasin: „Ei, see läheb teise kohta; see ei ole nende oma.”
Nüüd oli mul väga kiire ja ma kõndisin edasi, et keegi pärima ei hakkaks, ja tõin lauahõbeda kompsu, mis oli väga suur, otse koju ja andsin selle oma vanale perenaisele. Ta ütles mulle, et ta ei vaata sinna sisse, kuid palus, et ma läheksin jälle välja uue saagi järele.
Ta andis mulle samasuguse vihje proua kohta tulekahju kõrvalmajas ja ma püüdsin tagasi minna, kuid selleks ajaks oli lärm juba nii suur ja nii palju pumpasid töötasid ja tänav oli nii rahvast täis, et ma ei suutnud maja juurde jõuda, kuidas ma ka ei püüdnud; seepärast tulin tagasi oma majaproua juurde, viisin kompsu oma tuppa ja hakkasin seda uurima. Suure õudusega räägin, mis aarde ma sealt leidsin. Peale perekonna lauahõbeda, mis oli märkimisväärne, leidsin sealt kuldketi, vanamoodsa asja, mille kinniti oli katki, nii et arvan, et seda