Õdusad õhtujutud. Jerome Klapka Jerome
hirmunud, et minestab sealsamas ja ta leitakse hommikul ukse najalt kägarast, ikka veel sõnatuna, hoidmas kramplikult peos oma ustavat välisuksevõtit.
Kõik need sündmused juhtuvad jõululaupäeval, kõiki neid räägitakse jõululaupäeval. Praeguse korralduse juures oleks Briti ühiskonnas tondijuttude rääkimine ükskõik mis muul õhtul peale kahekümne neljanda detsembri mõeldamatu. Seetõttu pean ma järgnevate kurbade, kuid ehtsate tondijuttude tutvustamisel ebavajalikuks anglosaksi kirjanduse tudengitele mainida, et kuupäev, mil neid räägiti ja mil juhtumid aset leidsid, oli jõululaupäev.
Ma teen seda siiski.
Oli jõululaupäev! Jõululaupäev minu onu Johni juures, jõululaupäev Laburnham Grove’il number 47, Tootingis! (Siin raamatus on liiga palju „jõululaupäeva”. Ma näen seda ise ka. Isegi mulle hakkab see juba üksluiseks muutuma. Aga ma ei tea, kuidas seda praegu vältida.) Jõululaupäev hämaralt valgustatud (parajasti toimus gaasistreik) eesmises võõrastetoas, kus hubisev kaminatuli heitis kummalisi varje väga värvilisele tapeedile, samal ajal kui üksildane torm raevutses metsikul tänaval halastamatult ning tuul lendas kui rahutu hing oiates üle väljaku ja pööras ulguva vaevatud kriiskega ümber piimapoe nurga.
Me olime õhtust söönud ja istusime nüüd juttu ajades ning suitsetades.
Me olime söönud väga hea õhtusöögi – tõepoolest, lausa suurepärase. Kuid pärast seda pidu tuli meie pere ringis juhtunuga seoses ette palju ebameeldivusi. Räägiti kuulujutte nii asjast üldiselt kui ka iseäranis palju minu osast antud loos ning tehti märkusi, mis ei üllatanud mind, sest ma tean, milline meie pere on, ja mis tegid mulle kõvasti haiget. Ma ei tea, millal ma oma tädi Mariat jälle näha tahan. Ma oleksin arvanud, et tädi Maria tunneb mind paremini.
Ja ehkki mind koheldi ebaõiglaselt – väga ebaõiglaselt, nagu ma hiljem selgitan – , ei takista see mind teisi õiglaselt kohtlemast, isegi mitte neid, kes on teinud südametuid vihjeid. Ma kohtlen õiglaselt tädi Maria kuumi vasikalihapirukaid ja grillitud homaare, millele järgnevad tema enda erilise retsepti järgi valmistatud kohupiimakoogid, mis on soojad (minu arvates pole külmadel kohupiimakookidel mingit mõtet, need kaotavad igasuguse maitse) ning mis loputatakse alla onu Johni erilise vana õllega, ja tunnistan, et need olid erakordselt maitsvad. Ma kohtlen neid sööke õiglaselt, isegi tädi Marial ei jää muud üle, kui seda tunnistada.
Pärast õhtusööki valmistas onu John viskist punši. Ma pidasin ka sellest lugu, onu John ise ütles nii. Ta ütles, et tal oli väga hea meel, et see mulle maitses.
Pärast õhtusööki läks tädi magama, jättes kohaliku abikirikuõpetaja vana doktor Scrubblesi, maakonna nõukogu liikme Mr Samuel Coombesi, Teddy Bifflesi ja minu onule seltsiks. Me kõik olime nõus, et on veel liiga vara õhtut lõpetada, ja onu valmistas veel ühe kausi punši ning me kõik pidasime sellest lugu, vähemalt mina küll pidasin. Asjadest lugu pidamine on minu kirg.
Me istusime kaua üleval ning hiljem keetis doktor vahelduseks džinnist punši, ehkki mina küll mingit maitseerinevust ei tundnud. Aga kõik oli hästi ja me olime väga rõõmsad – kõik olid nii heasüdamlikud.
Õhtu jooksul rääkis onu John meile ühe väga lõbusa loo. Küll see lugu OLI alles lõbus! Praeguseks olen küll unustanud, millest lugu rääkis, kuid ma tean, et see lõbustas mind väga, ma ei ole vist iial elus nii palju naernud. Et ma lugu meenutada ei suuda, on kummaline, sest ta rääkis seda meile neli korda. Ning oli puhtalt meie endi süü, et ta seda meile viiendat korda ei rääkinud. Pärast seda laulis doktor väga targa laulu, mille käigus ta jäljendas erinevate taluõue loomade hääli. Ta küll ajas neid natuke segi. Kääbuskukest rääkides tegi ta eeslikisa ja seast rääkides kires kuke moodi, aga küll ta teadis, mida ta teeb.
Mina hakkasin jutustama väga huvitavat anekdooti, aga jutu käigus märkasin üllatusega, et keegi ei pööra mulle vähimatki tähelepanu. Algul pidasin ma neid üpris ebaviisakaiks, siis aga taipasin, et olen kogu selle aja valjult kõnelemise asemel rääkinud iseendaga ning seetõttu nad loomulikult ei teadnudki, et ma neile lugu räägin, vaid pidid küllaltki segaduses olema, püüdes aru saada minu ilmekast miimikast ja väljendusrikastest žestidest. See oli äärmiselt kummaline viga ükskõik kelle jaoks. Minuga ei olnud sellist asja varem juhtunud.
Hiljem tegi abikirikuõpetaja kaarditrikke. Ta küsis, kas me oleme kunagi näinud „Kolme Kaardi Trikki”. Ta ütles, et see on petlik võte, mille abil alatu hingega, südametunnistuseta mehed, kes on võiduajamiste ja muude sarnaste kohtade püsikliendid, rumalatelt noortelt meestelt raha välja petavad. Ta ütles, et see on väga lihtne trikk, kõik sõltub käte kiirusest. Käte kiirus ongi see, mis petab silmad ära.
Ta lubas meile seda pettust näidata, et meid selle eest hoiatada ja hoida selle ohvriks langemast, ning tõi teetoosist onu kaardipaki, valis siis pakist kolm kaarti, kaks tavalist ja ühe pildiga, istus kaminavaibale ja seletas, mida ta tegema hakkab. Ta lausus: „Ma võtan kõik kolm kaart kätte, niiviisi, ja näitan neid teile, seejärel asetan need vaikselt vaibale, seljad ülespoole, ning palun teil valida pildiga kaardi. Ja teie arvate end teadvat milline see on.” Siis ta tegigi seda.
Vana Mr. Coombes, kes on ühtlasi üks meie vöörmündritest, ütles, et see on keskmine kaart.
„Te arvate, et nägite seda,” ütles meie abikirikuõpetaja naeratades.
„Ma ei „arva” siin midagi.” vastas Mr. Coombes. „Ma ütlen teile, et see on keskmine kaart. Ma vean poole dollari peale kihla, et see on keskmine kaart.”
„Näete nüüd, seda ma teile selgitada tahtsingi,” ütles abikirikuõpetaja ülejäänutele, „nii need rumalad noored mehed, kellest ma rääkisin, meelitataksegi oma raha kaotama. Nad on kindlad, et teavad õiget kaarti, arvavad, et nägid seda. Nad ei taju, et käte kiirus on silmad ära petnud.”
Ta väitis end tundvat noormehi, kes läksid sõudevõistlustele või kriketimatšile, naelad taskus, ning jõudsid õhtuhakul koju purupaljalt, olles kaotanud kogu oma raha selles kõlbeliselt laostavas mängus.
Ta lubas Mr. Coombesi pool krooni vastu võtta, kuna see annaks Mr. Coombesile väga kasuliku õppetunni ning tõenäoliselt säästaks Mr. Coombesile tulevikus raha, ja ta paneks need kaks ja pool šillingit altarikatte fondi.
„Ära sa sellepärast muretse” vastas vana Mr. Coombes. „Ära ainult oma poolt krooni altarikatte fondist välja võta.”
Nii tegi ta panuse keskmisele kaardile ja pööras selle ümber.
Ning tõepoolest, see oli emand!
Me kõik olime ülimalt üllatunud, abikirikuõpetaja üle kõige.
Aga ta ütles vahel, et juhtub ka nii, et inimene teeb kogemata panuse valele kaardile.
Samas, ütles meie abikirikuõpetaja, on see üks õnnetumaid asju, mis inimene endale tema arvates teha saab, sest kui inimene proovib ja võidab, saab ta niinimetatud spordist maigu suhu ning see meelitab teda ikka uuesti riskima, kuni ta peab mängust lahkuma murtud ja laostunud mehena.
Seejärel proovis ta trikki veel kord. Mr. Coombes valis seekord söekorvipoolse kaardi ja tahtis selle peale viis šillingit panustada.
Me naersime tema üle ning proovisime teda ümber veenda. Ta ei kuulanud ühtki nõuannet, vaid jäi oma riskantse sammu juurde kindlaks.
Abikirikuõpetaja leidis, et mis teha: ta oli teda hoiatanud ning rohkemat ta teha ei saanud. Kui tema (Mr. Coombes) oli otsustanud end narriks teha siis tema (Mr. Coombes) peab seda ka teha saama.
Abikirikuõpetaja lubas viis šillingit vastu võtta ja sellega altarikatte fondis jälle korra majja luua.
Nii panigi Mr. Coombes kaks ja pool krooni panuseks söekorvipoolsele kaardile ning pööras selle ümber.
Ja tõesti, see oli jälle emand!
Pärast seda pani onu John floriini panuseks ja temagi võitis.
Siis proovisime kõik kätt ning me kõik võitsime. Kõik peale abikirikuõpetaja. Tema veetis väga kehva veerandtunni. Ma ei ole iial tundnud meest, kel kaartidega