Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees
mida sa mul teha palud?”
„Rhinodondilt üks teade saata, HSD-võrku.”
„Ja kuidas ma sinna peaks saama? Palun seda, kes Ogalise Päikesega lendama läheb?”
„Ei, lendad ise.”
„Mina ei ole piloodiks määratud.”
„Kas sa tahad lennata?”
Öäk heitis pilgu kõrvale ja turtsatas. „Loomulikult. Esimene selline lend pea saja aasta jooksul. Esimene oma laev, ime et me selle valmis saime, siiamaani ei tea, kust osa raha tuli…”
„Mõned valitsusest toetasid salajastest fondidest. Sealhulgas mina.”
„Ah nii.” Öäk jäi mõttesse ja hakkas vist alles sel hetkel päriselt taipama, et ta on suuremasse mängu sattunud. „Miks mina?”
„Sa oled hea juht. Võib esineda ootamatusi – rünnakuid, sabotaaže. Sa oskad tulistada. Ja nagu ma ütlesin, ma usaldan sind.” Säilitades sõbraliku alatooni, oli Aligo kõne muutunud samas ka kuivaks ja asjalikuks.
„Tänan. Jääb ainult see kurb fakt, et ma olen pilootide reas alles teises valikukolmikus, ja kuigi praegu on veel teoreetiliselt lahti, kes kolmest esimesest läheb, teavad kõik, et see on Emile Sepota.”
„Ma võtsin kaks kõnet. Kohe koidupäeval tuleb veel täiendav hädamaandumistest. Sa oled seal parim. Sa oleksid tõenäoliselt niikuinii, aga me kohandasime tingimusi – test toimub nõrga mootoriga Igrikaridel, mis tähendab, et tervelt allajõudmiseks tuleb palju enne õiget aega kiirus maha võtta ja väga terava nurga all, peaaegu horisontaalselt maanduda.”
Öäk noogutas aeglaselt. „Selle peale oleksin ma tõenäoliselt ise tulnud, aga teised mitte. Ei ole vist erilist mõtet küsida, kellega sa rääkisid ja mida, et nad nõusse jäid?”
„Siiski.” Ta ulatas piloodile mälumooduli. „Siin on see kirjas, ja ka palju muud huvitavat. Sellest kardetavasti ei piisa, et sa piloodiks saaksid.”
„Ma tahtsin just sama küsimuse esitada.”
„Moodulis on muudki huvitavat. Asju õigete nimedega nimetades tuleb sul tegelda väljapressimisega. Vaata, ma loodan, et Emile ja need teised ei saa viga. Eesmärk ei ole neid kõrvaldada. Aga räägi professor Vanvetoldiga, et sa lihtsalt tead, et sa oled parim, et me eksime kõik, ja et ilmselt pani ta osa Tsatunnedalt laekunud rahast vasakule selleks, et see lennule kuidagi teisiti kaasa aitaks…”
Öäk vaikis taas, seekord mitmeid minuteid, siis sirutas end istmes ja kehitas õlgu.
„Räpane mäng – poliitikaks nimetatakse vist. Aga kui ma hakkasin mõtlema, et kogu see suhete pundar on nii võiduajamistes kui meie sädelaevaprojektis samasugune – kes on kelle sõber või sugulane, kes käib kellega koos söömas või magamas, kes kelle sigadusi teab… Mina hakkan flirtima valitsusega ja minu haamer on nüüd pikem ja raskem. Mis ma tegema pean?”
Aligo ulatas talle teise mälumooduli. „Saadad selle ära.”
„Täisautomaatne?” küsis Öäk seda sõrmede vahel keerutades. „Siinne side käib läbi Onixi, seda ma tean, aga miks sa ise kusagilt teiselt planeedilt ei saada?”
„Kõigepealt saaksin ma kardetavasti mütaka juba hetkel, kui söandan terminali poole vaid piiludagi, ja sellest hetkest, kui Hoidjate Kogu suudab tõestada, et ma kasutasin Föderatsiooni eriprotseduure nende teadmata, ma enam ei ole Hoidja.”
Ta tekitas nende vahele konsoolile kaks numbririda. „Õpi need pähe. Esimene, nagu sa aru saad, on aadress, teine on teade. Kui sa mooduli kaotad või on saatmine võimatu, saada ülemisel – aadressil – teade – alumine rida. Ajab ka loodetavasti asja ära.”
„Kellele ja milleks? Ja minu arust on üsna selge, kust ma need sain?”
„Jaa, aga katsu tõestada… Teate saaja nimi on Zätereit. Loodetavasti otsib ta su kohe kiiresti üles. Edasi, palun, aita teda, kuidas oskad; igal juhul oota ta seal ära ja siis vaadake edasi… loodetavasti tuleb ta siia. Rohkem ära küsi. Kas sul relv on? Ma mõtlen korralik, võimas ja millega sa harjutanud oled?”
„Noh…” Öäk vaatas vilksamisi kaaslase poole. „Mul on üks muistne lahingupüstol. Selle padrunitega on raskusi, aga ma olen teinekord kõrbes harjutanud. Nozilal ei ole seda iial võimalik kasutada – liiga võimas ja lärmakas.”
„Ma lootsin, et see nii on. Sa kasutasid seda Manda korporatsioonipeol tolle vana dirižaabli allatoomiseks. Me kõik olime väga purjus, aga ma ei uskunud mingi hinna eest seda juttu kuhugi selle müraka korpusesse peidetud lõhkelaengutest – kuidas ja millal sa neid sinna üles paigaldanud oleks?”
„Hm…” tegi Öäk, ta suunurgad hakkasid tõmblema, Aligo vaatas teda, ja korraga purskasid mõlemad naerma. See oli vabastav ja sõbralik naer, mis pühkis pinge nende vahelt.
„Me olime väga noored,” vangutas Öäk pead. „Mul oli siis meeletu tahtmine relvaga eputada. Kas Vanem või teised õpetajad said aru, et see polnud mingi tsirkuse-juhtpult, vaid ma tõesti lasin dirižaabli alla?”
„Ogaline seda teab. Aga selleks ajaks olid kõik juba harjunud… ei see oli lausa kõikeseletav omadussõna – ütled „öäk” ja rohkem polegi tarvis, kõigil on kõik selge, kõik naeravad.”
„Kusjuures see tuli tahtmatult…”
„Räägi nüüd! Tahtmatult murdsime lasteaeda sisse…”
„See oli hädaolukord! Ma ei tea, kuidas sina, aga mina vajasin voodit. Nii paha, metsik pohmakas, seisin vaevu jalul ja pilt virvendas, ja siis see tobe poolkurt politseinik, kes ei vaevunud kordagi vaatama, mida ta kõnesalvestaja kirjutab…”
„Aga sa ju pidid talle „öäk” tegema, kui ta su nime küsis…”
„Ma arvatavasti lihtsalt oksendasin. Ja politsei saadab sihukese raporti lugemata kooli…”
„Ja rektor loeb selle ka täpselt samamoodi ette: „Eile sigatsesid linnas meie üliõpilased Messin, Kert, Valle ja Öäk…”
„Tippmölkusest rektorivana oma veidra huumorimeelega. Ma teadsin juba sel hetkel, et nüüd ma olengi eluaeg Öäk.”
„Ähh, ega sul selle vastu pole ka midagi olnud…”
Mõlemad naersid pisarateni.
„Igatahes seesama Kert küsis mult paar aastat tagasi, et kes see Tonat seal meie grupi nimekirjas oli – ja tagus endale tükk aega vastu pead, kui ma ütlesin.” Aligo tõmbas hinge ja otsis tooli alt pudeli ja topsid, valas need täis.
Öäki naer taltus samuti mõnusaks puginaks, ta võttis topsi ja viipas käega ekraanile. „Võid kustutada, need on mul peas. Tegelikult on mul röögatult hea meel – vana sõber ilmus välja, me teeme megasigaduse ja ma saan lennule, millest isegi unistada ei julgenud.”
Nad jõid.
„Ka mul tuli parem tunne. Mõni asi läheb vähemalt korda.” Aligo kallas topsid uuesti täis ja lisas kallamise ajal veel tõsisemalt: „Aga sellest lennust võib tõesti Nozila tulevik sõltuda. Mis tähendab, et väga suured jõud võivad tahta sind peatada. Ole ettevaatlik.”
Nad lõid kokku ja jõid taas.
„Sellest ma sain juba aru.
Tead, ma arvasin, et sa oled päris „pereliseks” hakanud ja ei taha meid enam tunda…
Aga olgu. Onixile ei meeldi? Avalikult nad laeva saboteerida ei julge, aga vaikne vastutegutsemine on kogu aeg täiesti tuntav. See on neil ju lihtne ka, sest te müüsite avaliku halduse neile maha.”
„Esiteks mitte „meie”. Mina olin vastu, ja enamik, kellega suhtlen. Ja mitte avalikku haldust, ainult teatud funktsioonid laekumiste jälgimise, pettuste avastamise ja rahapesu osas – pangandus on niigi nende käes.”
„Nad ostavad planeeti vaikselt üles. Seda pole mulle vaja rääkida. Ainult et miks te müüte? Olgu, miks nad müüvad?”
„Mugavus.