Sasassa oru mõistatus. Arthur Conan Doyle

      53nda aasta alguses oli meil Jackmani mäekurus kindlasti tarvis ülessoojendajat. Siis oli aeg rikas kogu koloonias, kuid kusagil poldud rikkamad kui siin. Meie materiaalsel jõukusel oli meie kõlbelisusele halb mõju olnud. Laager oli väike ning asus rohkem kui sada kakskümmend miili Ballaratist põhjas, kohas, kus mägioja leiab tee läbi kaljuse kuristiku, liitumaks Arrowsmithi jõega. Ajalugu ei jutusta, kes see esimene Jackman olla võis, kuid ajal, millest ma räägin, oli laagris umbes sada täiskasvanut, kellest paljud olid mehed, kes olid seal pelgupaika otsinud pärast seda, kui olid tsiviliseeritumad kaevanduskeskused liiga kuumaks kütnud, et neid seal tahetud oleks. See oli üks tahumatu, verejanuline kamp, keda vaevu mõjutasid vähesed nende hulka puistatud lugupeetud ühiskonnaliikmed.

      Ühendus Jackmani mäekuru ja välismaailma vahel oli keeruline ning ebakindel. Osa võsastikust, mis jäi mäekuru ja Ballarati vahele, oli hõivatud nuhtluseks oleva kardetud bandiidi, Conky Jimi poolt, kes koos väikese jõuguga, mis oli sama pöörane nagu ta ise, tegi reisimise ohtlikuks ettevõtmiseks. Seepärast oli tavaline, et mäekurus talletati kaevandustest saadud kullakamakaid ja – tolmu spetsiaalses laos, kus iga mehe saak pandi eraldi kotti, millele oli märgitud tema nimi. Usaldusväärsele mehele nimega Woburn anti volitused selle algelise panga valvamiseks. Kui hoiuleantud kogus juba märkimisväärseks muutus, üüriti veovanker ning kogu varandus toimetati politsei ning teatud hulga kordamööda seda tööd tegevate kaevurite valve all edasi Ballaratti. Ballaratti jõutud, saadeti see harilike kullavagunitega edasi Melbourne'i. Sel moel hoiti kulda sageli kuude kaupa mäekurus, enne kui see edasi saadeti, kuid Conky Jim matistati tõhusalt, kuna eskordimeeskond oli tema ja tema jõugu jaoks kaugelt liiga tugev. Ajal, millest ma kirjutan, paistis, et ta oli vastikustundega oma lemmikpaigad hüljanud ning teed oli võimalik väikeste seltskondadega karistamatult läbida.

      Päevaajal valitses Jackmani mäekurus suhteline kord, sest enamik elanikke olid raudkangi ning kirkaga kvartsikaljude juures või siis uhtusid väikese oja kallastel oma künades savi ning liiva. Kuid kui päike looja läks, jäid maatükid tasapisi tühjaks ning nende sugemata omanikud, savist ülepritsitud ning sagrised, tulid lonkides laagrisse, valmis igasugusteks pahategudeks. Nende esimene külaskäik oli Woburni kullalattu, kus päeva jooksul saadud tulu korrakohaselt hoiule anti, kogus laopidaja raamatusse sisestati ning iga kaevur oma õhtuste kulude katmiseks piisavalt kulda ka enda kätte jättis. Pärast seda oli kogu vaoshoitus kadunud ning igaüks asus tööle, et üleliigsest tolmust nii kiiresti kui võimalik lahti saada. Lõbutsemise tulipunktiks oli tahumatu baar, mille moodustasid paar laudadega kaetud aami ning mille tegi väärikaks nimi "Britannia joogitrahter". Siin jagas tüse baaripidaja Nat Adams halba viskit hinnaga kaks šillingit väike kruusitäis või gini pudeli eest, samal ajal kui tema vend Ben tegutses krupjeena taga robustses puust ubrikus, mis oli muudetud hasartmängupõrguks ning oli igal õhtul rahvast täis. Oli olnud ka kolmas vend, kuid õnnetu arusaamatus kliendiga oli tema elu lühendanud. "Ta oli liiga leebe, et kaua elada," täheldas ta vend Nathaniel matusel tundeküllaselt. "Mitu korda olin talle öelnud: 'Kui sa vaidled võõraga ühe pindi pärast, pead alati kõigepealt raha võtma, siis vaidlema ja seejärel tulistama, kui arvad, et ta on tulistamise peal väljas.' Bill oli liiga viisakas. Temal oli tarvis kõigepealt vaielda ning siis raha võtta, kui ta oleks sama hästi võinud selle mehe sihikule võtta enne temaga läbi rääkimist." See kadunud Billi armastusväärne nõrkus oli Adamsi firmale löök, ning tekkis nii suur tööjõu nappus, et sellest sai vaevu üle ilma partneri lisamiseta, mis oleks aga tähendanud märkimisväärset kasumi vähenemist.