Solomon Kane’i lood. Robert Ervin Howard
Kane süngelt, “sa teadsid, kes neid tegusid tegi. Sa kartsid hullumeelse vaimu ja seepärast sa otsustasidki jätta ta keha nõmmele, selle asemel, et varjata seda sohu. Sest sa teadsid, et vaim hakkab oma surmapaigas kummitama. Eluajal oli ta hull ja surnult ei teadnud ta, kust oma tapjat leida, muidu oleks ta tulnud sinu juurde hütti. Ta ei vihka kedagi peale sinu, kuid ta segaduses vaim ei suuda üht meest teisest eristada ja ta tapab kõik, et ta tapja ei pääseks. Aga ta tunneks su ära ja saaks rahus puhata, igavesti. Viha muutis ta vaimu nii tugevaks, et ta suutis rebida ja tappa, ja kuigi ta kartis sind eluajal kohutavalt, ei karda ta surnuna sind üldse.”
Kane peatus. Ta vaatas päikese poole.
“Kõike seda kuulsin ma Gideoni vaimult, tema vatramisest, sosinast, karjatustest ja pausidest. Ainult sinu surm võib teda rahuldada.”
Ezra kuulas hingetus vaikuses, kui Kane teatas neid hukatuslikke sõnu.
“On raske,” ütles Kane süngelt, “meest külmavereliselt surma mõista ja niisugusel viisil, nagu mul kavas on, kuid sina pead surema, et teised saaksid elada, ja jumal teab, et sa väärid surma.
Sa ei sure köie, kuuli ega mõõga, vaid tema küüniste läbi – sest miski muu ei rahulda teda.”
Nende sõnade peale lõi Ezra värisema, ta jalad andsid järele ja ta kukkus lömitades ja anudes, et nad teda tapaks, paludes, et nad põletaks teda tuleriidal, et nad teda surnuks piitsutaksid. Kane’i nägu oli otsustav nagu surm ja külaelanikud, keda hirm oli julmaks muutnud, sidusid karjuva armetu olendi tammepuu külge ning üks neist palus, et ta jumalaga rahu teeks. Kuid Ezra ei vastanud, karjudes kõrgel kiledal häälel talumatu monotoonsusega. Siis tahtis üks külamees teda näkku lüüa, kuid Kane peatas ta.
“Las ta teeb oma rahu saatanaga, keda ta tõenäoliselt varsti kohtab,” ütles puritaanlane süngelt. “Päike hakkab loojuma. Lõdvendage tema köisi nii, et ta saaks pimeduseks vabaks, sest on parem surra vabalt ja aheldamatult kui kinniseotult nagu ohver.”
Kui nad pöördusid, et temast lahkuda, vatras ja halises vana Ezra ebainimlikul häälel ja siis jäi vait, vahtides päikest kohutaval ilmel.
Nad kõndisid üle nõmme ja Kane heitis viimase pilgu grotesksele puu külge seotud kogule, kes paistis ebakindlas valguses tüve küljes kasvava suure seenena. Ja äkki karjatas ihnuskoi võikal häälel:
“Surm! Surm! Seal tähtede keskel on kolbad!”
“Ta armastas elada, kuigi ta oli kõver ja ihne ja kuri,” ohkas Kane. “Ehk on jumalal niisuguste hingede jaoks koht, kus tuli ja ohvrid võivad puhastada neid nende jäätmetest, nagu puhastab tuli metsa seentest. Kuid mu süda on raske.”
“Ei, sir,” ütles üks külameestest, “sa tegid seda jumala tahtel ja tänaöisest teost võib tulla ainult head.”
“Ei,” vastas Kane raskelt. “Ma ei tea – ma ei tea.”
Päike oli loojunud ja öö saabus hämmastava kiirusega, nagu oleksid suured varjud saabunud tundmatutest sügavikest, et katta maa pimedusega. Läbi öö kostis kummalist häält ja mehed peatusid ja vaatasid tuldud teed tagasi.
Midagi polnud näha. Nõmm oli varjude ookean ja rohi nende ümber kummardus pikkade lainetena nõrga tuule käes, muutes surmavaikuse vaikseks sosinaks.
Siis kerkis kuu kauge punane ketas nõmme kohale, ning hetkeks joonistus sellele mustalt üks sünge kogu. Too põgenes üle kuu näo – kõver, groteskne olend, kelle jalad paistsid vaevalt maad puudutavat, ja tihedalt tema kannul tuli olend, nagu lendav vari – nimetu, vormitu õudus.
Hetkeks paistsid nad selgelt kuu taustal, siis ühinesid kirjeldamatuks, vormituks koguks ja kadusid varjudesse.
Kaugele üle nõmme kostis korraks kohutavat, kriiskavat naeru.
Sammud hauakambris
Solomon Kane vahtis süngelt pärismaalasest naist, kes lebas surnult ta jalge ees. Too oli vaid pisut rohkem kui tüdruk, kuid ta vigastatud jäsemed ja vahtivad silmad näitasid, et ta oli kannatanud palju rohkem, enne kui surm tõi talle halastava kergenduse. Kane märkas ta kätel ja jalgadel ahelate jälgi, sügavaid ristirästi arme ta seljal, ikkemärke ta kaelal. Mehe külmad silmad suurenesid kummaliselt, helkides jahedalt ja valgelt, nagu oleksid pilved ületanud jäiseid sügavikke.
“Nad tulevad isegi siia üksildasele maale,” pomises ta. “Mul polnud aimugi…”
Ta tõstis pea ja vaatas ida poole. Mustad täpid sinise taustal keerlesid ja ringlesid.
“Raisakullid näitavad nende teed,” pomises pikk inglane. “Häving käib nende ees ja surm järgneb neile. Häda tulgu teile kaela, õeluse pojad, sest jumala raev langeb teile peale. Köidikud lõdvenevad viha hagijate raudsete kaelte ümber ja kättemaksuvibu on pingule tõmmatud. Te olete uhked ja tugevad ja inimesed karjuvad teie jalge all, kuid karistus on tulemas kesköö pimeduses ja koidupunas.” Ta nihutas vööd, millel olid ta rasked püstolid ja terav pistoda, puudutas vaistlikult puusal oma pikka rapiiri ja kõndis vargsi, kuid kiiresti ida poole. Julm viha lõõmas ta sügavais silmis nagu sinised vulkaanitulukesed jäämägede all, ja käsi, mis surus ta pikka kassipeaga keppi, valgenes raudses haardes.
Pärast paari tundi järjekindlat astumist jõudis ta kuuldekaugusele orjakaravanist, mis suundus vaevarikkalt läbi džungli. Orjade haledad karjed, juhtide hüüded ja vanded ning piitsade plaksumine olid talle selgesti kuulda. Veel üks tund tõi ta nende kõrvale ja kõrvalteed pidi kõndides jälgis ta neid ohutust kaugusest.
Kane oli võidelnud Darienis moslemitega ja teadis, kui osavad nad olid puutöös. Rohkem kui sada pärismaalast, noored mehed ja naised, tuikusid mööda teed, ihualasti ja tugevalt kokku kinnitatud julmade ikkesarnaste puust riistadega. Need ikked, rohmakad ja rasked, käisid neile kaela ja ühendasid nad kahekaupa kokku. Ikked olid omakorda kokku köidetud, moodustades ühe pika ahela. Ajajate hulgas oli viisteist araablast ja umbes seitsekümmend neegersõdalast, kelle relvad ja fantastiline rõivastus näitasid nende kuuluvust mõnda idapoolsesse suguharru – ühte neist hõimudest, kelle olid alistanud, moslemi usku pööranud ja kellest liitlased teinud vallutavad araablased.
Viis araablast kõndisid rongkäigu eesotsas koos umbes kolmekümne sõjamehega, ja viis kõndisid tagapool koos ülejäänud neegersõdalastega. Ülejäänud marssisid tuikuvate orjade kõrval, sundides neid tagant hüüete, vannete ja pikkade, julmade piitsadega, mis tekitasid verepurskeid peaaegu iga löögiga.
„Need orjapidajad on samapalju lollid kui kelmid,” mõtles Kane. „Rannikule ei jõua sel viisil mitte rohkem kui pooled neist.”
Ta imestas, et orjapüüdjad olid seal, sest see piirkond asus kaugel lõunas neist paikadest, mida nad tavaliselt külastasid. Kuid ahnus võib mehi kaugele viia, nagu inglane teadis. Ta oli juba kaua niisuguste tegelastega asju ajanud. Vaadates hakkasid vanad armid ta seljal põletama – armid, mida olid teinud türgi galeeril moslemite piitsad. Ja kustumatu viha põletas Kane’i veel tugevamini.
Puritaanlane järgnes oma vaenlastele nagu vari ja ragistas läbi džungli hiilides ajusid plaani välja mõtlemiseks. Kuidas nii paljudest korraga jagu saada? Kõik araablased ja paljud nende liitlased olid relvastatud püssidega – tõsi küll, pikkade, kohmakate tulelukuga riistadega, kuid siiski püssidega, mis tekitaksid aukartust igas pärismaalaste suguharus, kes võiks neile vastu hakata. Mõned kandsid oma laiadel vöödel pikki hõbedaga kaunistatud püstoleid pisut tõhusamast sordist – ränikivilukkudega, mauri ja türgi päritolu.
Kane järgnes neile nagu mõtlik vari ja ta raev ning viha sõid ta hinge nagu vähk. Iga piitsaplaks oli nagu löök tema enda õlgadele. Troopika kuumus ja julmus mängivad kummalisi trikke. Tavalised kired muutuvad koletuiks asjadeks; berserkerlikuks raevuks, viha leegitseb ootamatuks hulluseks ja mehed tapavad punases kireudus ja imestavad hiljem ehmunult. Raevust, mida Solomon Kane tundis, oleks igal ajal ja igas kohas piisanud, et inimest hingepõhjani vapustada. Nüüd saavutas see koletud mõõtmed, nii et Kane värises nagu külmetushoos; raudsed küünised kratsisid ta aju ja ta nägi orje ja orjapidajaid läbi tumepunase udu. Kuid ta poleks siiski oma vihast sündinud hullumeelsuse tõttu tegutsema asunud, kui