Solomon Kane’i lood. Robert Ervin Howard
just sama läbitungimatu. Äkki jäi ta liikumatult seisma. Kusagilt koopapimedusest kostis kummalist kirjeldamatut sahinat. Ootamatult tabas teda miski näkku ja hakkas metsikult laperdama. Kõikjal ümberringi kostis paljude väikeste tiibade kummalist sahinat ja äkki naeratas Kane lõbustatult, kergendatult ja tusaselt.
Muidugi nahkhiired. Koobas kubises neist. Siiski oli see hirmutav kogemus, ja kui ta edasi läks, sahisesid tiivad tohutu koopa põhjatuis sügavustes, ning Kane mõlgutas kummalisi mõtteid, kas oli ta kuidagi veidral kombel põrgusse juhtunud ja need nahkhiired olid kadunud hinged, kes lendlesid läbi igavese öö? Siis, mõtles Solomon Kane, kohtun varsti saatana endaga, ja nii mõeldes tundis ta nina kohutavat haisu, jäledat ja eemaletõukavat. Hais tugevnes, kui ta edasi läks, ja Kane vandus vaikselt, kuigi tal polnud see kombeks. Ta tunnetas, et lõhn andis märku varjatud ohust, mõnest ennenägematust õelusest, ebainimlikust ja surmavast, ja ta sünged mõtted jõudsid üleloomulike olenditeni. Siiski uskus ta end hakkama saavat igasuguse põrgulise või deemoniga, võttes abiks oma kõigutamatud tõekspidamised ja usu oma eesmärgi õigusesse. Järgnev juhtus ootamatult. Ta oli kobamisi edasi astumas, kui pimedusest ilmusid nähtavale kaks kollast silma, külmad ja ilmetud, liiga võikalt lähestikku, et olla inimese silmad, ja liiga kõrgel, et need võiksid kuuluda neljajalgseile olendeile. Mis õudus oli end niimoodi tema ees püsti ajanud?
See on Saatan, mõtles Kane, kui silmad tema kohal kõikusid, ja järgmisel hetkel võitles oma elu eest pimedusega, mis paistis olevat võtnud kombatava kuju ja heitnud end ümber ta keha ja jäsemete suurte libedate rõngastena. Need rõngad köitsid ta mõõgakäe ja muutsid selle kasutuks; teise käega kobas ta pistoda või püstoli järele, vastikust tundes, kui ta sõrmed libisesid limastel soomustel.
Seal mustas pimeduses nahkhiirte tiibade kahina saatel võitles Kane nagu rott mao haardes ja ta võis tunda, kuidas ta ribid järele andsid ja hingeõhk kadus, enne kui ta meeleheitlik vasak käsi haaras pistoda käepidemest.
Siis tegi ta tohutu jõupingutuse, rebis oma vasaku käe osaliselt vabaks ning torkas pistodatera ikka ja jälle käepidemeni looklevasse, väänlevasse õudusse, mis teda ümbritses, tundes viimaks, kuidas võbisevad ringid lõdvenesid, libisesid ta jäsemeilt ja jäid ta jalge ette lebama nagu tohutud köidikud.
Võimas madu peksles metsikult oma surmaheitluses ja Kane, vältides ta kontepurustavaid lööke, vaarus raskelt hingeldades pimedusse. Kui ta vastane polnudki just Saatan ise, oli see ta lähim käsilane, mõtles Solomon, lootes südamest, et ta ei pea enam pimeduses uut võitlust pidama.
Talle paistis, et ta oli juba terve igaviku pimeduses kõndinud, ja ta hakkas mõtlema, et kas see koobas üldse kusagil lõpeb, kui pimedust lõhestas valgushelk. Ta pidas seda kaugel asuvaks väljapääsuks ja kiirustas selle poole, kuid tema üllatuseks jõudis ta paari sammu järel tühja seinani.
Siis ta märkas, et valgus tuli kitsast praost seina sees, ning seina kobades leidis ta, et see oli teistsugusest materjalist kui ülejäänud koobas, koosnedes ilmselt korrapärastest kiviplokkidest, mis olid mingi mördiga kokku ühendatud – vähimagi kahtluseta inimese ehitatud. Valgus hoovas kahe kivi vahelt, kust mört oli maha varisenud. Kane silitas käega üle kivipinna huviga, mis väljus ta praegustest vajadustest. Töö paistis olevat väga vana ja väga palju üle sellest, mida võis oodata harimatute metslaste suguharult. Ta tundis avastaja põnevusjudinaid. Kindlasti polnud ükski valge mees seda paika näinud või ellu jäänud, et sellest rääkida, sest kui ta oli maabunud raskel Läänerannikul paar kuud tagasi, valmistudes retkeks sisemaale, polnud tal niisugusest maast aimugi. Vähesed valged mehed, kes Aafrikast üldse midagi teadsid, kellega ta oli rääkinud, polnud kunagi nimetanud Kolpade Maad või naispõrgulist, kes seda valitses.
Kane tõukas seina ettevaatlikult. See paistis olevat vanusest pudedaks muutunud – raevukas löök, ja see andis märgatavalt järele. Ta viskus kogu oma raskusega vastu seina – ja terve seinaosa andis raksatades järele, kukutades ta hämarasse koridori kivide, tolmu ja mördikuhja keskele.
Ta hüppas üles ja vaatas ringi, oodates, et lärm toob kohale hordi metsikuid odamehi. Valitses täielik vaikus. Koridor, milles ta nüüd seisis, sarnanes väga pika kitsa koopaga, välja arvatud et see oli inimese kätetöö. See oli mõned jalad lai ja katus oli palju jalgu tema pea kohal. Tolm lasus pahkluu sügavusel põrandal, nagu poleks ükski jalg neid lugematuid sajandeid puudutanud, ning Kane otsustas, et ähmane valgus immitses kuidagi koopalaest, sest ta ei näinud kusagil mingeid uksi ega aknaid. Viimaks ta otsustas, et allikas pidi olema lagi ise, mis helendas kuidagi eriliselt.
Ta asus mööda koridori teele, tundes end ebamugavalt nagu hall vaim, kes liigub surma ja kõdunemise hallides eeskodades. Tema ümbruse ilmne iidsus rõhus teda, pannes teda ähmaselt tunnetama inimsoo kiirelt mööduvat ja tühist eksistentsi. Ta arvas end nüüd olevat maapinna lähedal, sest sisse immitses mingisugust valgust, aga kust, ei osanud ta kuidagi mõista. See oli nõiduse maa – õuduse ja hirmuäratavate saladuste maa, olid džungli- ja jõesuguharud ütelnud, ja ta oli kuulnud sosistatavat vihjeid selle saladustele sellest ajast saadik, kui ta oli Orjaranniku seljataha jätnud ja üksi sisemaale teele asunud. Aeg-ajalt kuulis ta vaikset ebaselget pominat, mis paistis tulevat ühe seina tagant, ja viimaks jõudis ta järeldusele, et ta oli leidnud salakäigu mõnda lossi või majja. Pärismaalased, kes olid julgenud rääkida talle Negarist, olid sosistanud kivist ehitatud nõialinnast, mis asus kummituslike mägede süngete mustade kaljude vahele.
Siis, mõtles Kane, võis juhtuda, et olen juhtunud just sellele asjale, mida otsisin, ja ma olen selle õudustelinna keskel. Ta peatus, valis sobiva paiga ja hakkas pistodaga mörti uuristama. Töötades kuulis ta jälle seda vaikset sosinat, mis valjenes, kui ta läbi seina tungis, ja viimaks tungis tera läbi, ning avausest läbi vaadates nägi ta kummalist ja fantastilist stseeni.
Ta nägi suurt kambrit, mille seinad ja põrandad olid kivist ja mille võimsat lage toetasid hiiglaslikud, kummaliselt nikerdatud kivisambad. Sulgedega kaunistatud mustanahaliste sõdalaste read asusid seinte ääres ja nad seisid ka topeltreas nagu kujud trooni ees, mis paiknes kahe kividraakoni vahel, mis olid suuremad kui elevandid. Need mehed, nagu ta meeste oleku ja üldise väljanägemise järgi arvas, olid sõdalaste hõimukaaslased, kellega ta oli kuristiku serval võidelnud. Kuid ta pilk liikus vastupandamatult sellele suurele, groteskselt kaunistatud troonile. Seal, tundudes kääbusena teda ümbritseva tohutu hiilguse keskel, lamaskles üks naine. Ta oli pruunika nahaga, noor ja tiigerlikult nägus. Ta oli alasti, välja arvatud sulgedega kiiver, käe- ja jalavõrud ning värvilistest jaanalinnusulgedest vöö, ja ta lebas siidpatjadel, käed laiali sirutatud, kütkestavas poosis. Isegi sellest kaugusest võis Kane aru saada, et ta näojooned olid kuninglikud, kuid barbaarsed, kõrgid ja käskivad, kuid meelelised, ja ta täidlaste punaste huulte kaares oli julmust. See ei saanud olla keegi teine, kui naine, kelle kuriteod olid muutunud peaaegu müütilisteks – Nakari Negarist, deemonlinna deemonkuninganna, kelle koletu verejanu oli pool maailmajagu värisema pannud. Kuid ta paistis küllalt inimlikuna; hirmunud jõesuguharude jutud olid muutnud ta kuidagi üleloomulikuks. Kane oli peaaegu oodanud nägevat mingit jäledat poolinimlikku koletist mingist kaugest ja deemonlikust ajast.
Inglane vaatas lummatult, kuigi vastikusvärinaga. Isegi mitte Euroopa õukondades polnud ta näinud niisugust hiilgust. Tuba ja kogu selle sisustus, alates nikerdatud madudest, mis väänlesid sambajalamite ümber, kuni ähmaselt nähtavate draakoniteni varjulises laes, olid kujundatud hiiglaslikena. Mulje tekitas aukartust – kõik oli tohutult, üleinimlikult suur ja peaaegu mõistusttuimastav, mis püüdis selle mõõtmeid haarata ja võrrelda. Kane’ile paistis, et need asjad pidid olema pigem jumalate kui inimeste kätetöö, sest seesama ruum üksi jätnuks varju enamuse Euroopa lossidest, mida ta näinud oli.
Sõjamehed, kes tunglesid selles võimsas ruumis, paistsid groteskselt kokkusobimatud. Nemad polnud selle iidse paiga arhitektideks. Kui Kane seda mõistis, vähenes kuninganna Nakari kurjakuulutav tähtsus. Lamaskledes sellel majesteetlikul troonil keset teistsuguse ajastu kohutavat hiilgust, paistis ta omandavat oma õiged proportsioonid, hellitatud, jultunud laps, kes mängis petumängu ja kasutas oma eesmärgiks vanematelt päranduseks saadud mänguasja. Ja samal ajal hakkas Kane mõtlema, et kes olid need esivanemad. Siiski võis see laps oma mängus surmavaks muutuda, nagu inglane varsti nägema pidi. Pikk ja kogukas sõdalane astus trooni