Külma lapsed. Jack London
murdsid varjust välja üheaegselt. Mets ärkas ootamatult ellu. Üldine sõjakisa tõusis taevasse ja vintpüssid vastasid sellele ägedas trotsis haukudes. Sõdalased kohtusid surmaga poolel hüppel ja nende langedes sööstsid hõimuvennad ohjeldamatu ja vastupandamatu lainena üle nende kehade. Tormijooksu esirinnas tuli Thom, juuksed lendlemas ja käsivarred vabalt pendeldamas, sööstes mööda puutüvedest ja hüpates üle takistavate palkide. Fairfax märkas teda ja oleks äärepealt päästikule vajutanud, enne kui naise ära tundis.
«Naine! Ärge laske!» hüüdis ta. «Vaadake! Ta on relvitu!»
Kuid ei kriid, Michael, tema karusnahavedajast vend ega Van Brunt, kes hoolitses selle eest, et üks kuul kogu aeg õhus oleks, kuulnud teda. Thom tormas siiski vigastamatult otse edasi, joostes ootamatult tema ette keeranud nahkadesse riietatud küti kannul. Fairfax tühjendas salve meeste pihta, kes jäid naisest vasakule ja paremale, ning valmistus võitluseks suurekasvulise kütiga. Ent too näis teda ära tundvat ning põikas ootamatult kõrvale ja torkas oma oda Michaeli kehasse. Hetkegi kaotamata pani Thom käe abikaasa kaela ümber ning lõi end pooleldi ümber keerates ja hääle ning käeviipega märku andes ründavate sõdalaste massi kaheks. Suur hulk mehi möödus neist kahelt poolt ning lühikese viivu seisis sügavalt liigutatud Fairfax naist ja tema pronksjat, erutavat, juubeldama ajavat ilu vaadates, manades silme ette kummalisi asju, unistades ja uneledes. Tema peas keerlesid vana maailma filosoofiate katked ja riismed, uue maailma eetika ning uskumatult selgepiirilised ja kahetsusväärselt kokkusobimatud mälupildid – jahipidamine, laiuvad sünged metsad, hääletu lumevälja ääretus, ballisaali tulede sära, suured galeriid ja loengusaalid, läikivate katseklaaside põgus helk, raamaturiiulite pikad read, masinate tukse ja liikluse lärm, ammu unustatud laulu katke, armastatud naise ja sõprade näod, kesk väärikaid kaljusid voolav üksildane jõgi, katkine paat klibusel rannal, kuuvalgusega üle kallatud vaiksed väljad, viljakad orud, lõhnav hein…
Vintpüssi kuulist silme vahele tabatud kütt kukkus elutult maha, libisedes rünnakuinertsist mööda maad edasi. Fairfax sai enesekontrolli tagasi. Tema seltsilised, need, kes veel elus, olid tõrjutud kaugemal seisvate puude vahele. Ta kuulis küttide metsikut hiiaa-hiiaahüüdu, kui nood ellujäänud sisse piirasid ning luudest relvadega torkasid ja raiusid. Alistatud meeste karjed tabasid Fairfaxi kui löögid. Ta mõistis, et lahing oli läbi ja üritus nurjunud, kuid ometi sundisid tema rahva traditsioonid ja lojaalsus teda segadikku sööstma, et vähemalt omade seas surra.
«Minu mees! Minu mees!» karjus Thom. «Sa oled pääsenud!»
Fairfax püüdis edasi tungida, kuid naise raskus kammitses ta samme.
«Pole mõtet! Nad on surnud ja elu on jälle hea!»
Thom hoidis mehel kaela ümbert tugevalt kinni ja põimis jalad tolle jalgade ümber, kuni Fairfax komistas ja vääratas, püüdis siis meeleheitlikult tasakaalu tagasi saada, kuid komistas uuesti ning kukkus selili maha. Ta lõi pea vastu väljaulatuvat puujuurikat ära, kaotas pooleldi teadvuse ja suutis seepeale vaid jõuetult vastu rabeleda. Kukkudes kuulis Thom mööda sööstva noole sulgede vihinat ning kattis mehe keha enda kehaga nagu kilbiga, hoides kätega kõvasti mehe ümbert kinni ja surudes näo ja huuled tolle kaelale.
Mõni jalg eemal tõusis Keen sasitud tihnikust püsti. Ta vaatas tähelepanelikult ringi. Võitlus oli edasi kandunud ja viimase mehe karje oli hääbumas. Kedagi ei olnud näha. Keen sättis noole nöörile ja heitis pilgu mehele ja naisele. Thomi rinna ja käsivarre vahelt paistis mehe valge ihu. Keen langetas vibu ja tõmbas noole kuni peani vinna. Ta tegi seda kaks korda, rahulikult ja kindlameelselt, ning saatis siis luukidalise surmatooja otse heledasse ihusse, mis tumeda käsivarre ja tumeda rinna embuses veelgi valevam tundus.
ELU SEADUS
Vana Koskoosh kuulatas ahnelt. Kuigi ta nägemine oli ammu kadunud, oli ta kuulmine siiski veel terav, ja väikseimgi hääl jõudis särava mõistuseni, mis ikka veel elutses krimpsus lauba taga, kui silmad ei saanud enam näha maiseid asju. Ah! See oli Sit-cum-to-ha, kes kriiskava häälega koeri needis ja peksu abil neid rakmeisse pani. Sit-cum-to-ha oli ta tütretütar, kuid tal oli liiga palju tegemist, et raisata mõtet oma nõdrale vanaisale, kes istus üksinda lumes, mahajäetult ja abitult. Laager tuli kokku koristada. Ees oli pikk teekond, lühike päev keeldus ootamast. Elu kutsus Sit-cum-to-had, ja elu kohustused, mitte surm. Ja Koskoosh oli praegu surmale väga lähedal.
See mõte muutis vana mehe hetkeks närviliseks, ta sirutas välja vabiseva käe ja kobas enda kõrval väikest kuhja kuivi puid. Veendunud, et need on tõesti seal, tõmbas ta käe tagasi kasukanäru varju ja jäi uuesti kuulatama. Poolkülmunud nahkade sünge krigin ütles talle, et pealiku põdranahkne telk on maha võetud ja praegu just tambitakse ja surutakse seda kokku sobivaks kandamiks. Pealik oli ta poeg, vahva ja tugev, tähtsaim mees sugukonnas ning vägev kütt. Nüüd, kus naised askeldasid laagrikraami kallal, tõstis ta häält, pahandades nende aegluse pärast. Vana Koskoosh teritas kõrvu. See oli viimane kord, kui ta võis seda häält kuulda. Nüüd kukkus Geehow’ telk! Ja Tuskeni! Seitse, kaheksa, üheksa; ainult šamaani oma on veel püsti. Nii! Nüüd hakati seda maha võtma. Ta võis kuulda šamaani uratust, kui ta telki kelgule kuhjas. Üks laps hakkas nutma ja naine lohutas teda vaiksete, kudrutavate kurguhäältega. Väike Koo-tee, mõtles vana mees: rahutu laps ja mitte väga tugev. Võib-olla sureb ta varsti ja nad põletavad augu külmunud tundrasse ja laovad kivid peale, et ahme eemal hoida. Ja mis tähtsust sellel on? Parimal juhul paar aastat, ja sama palju tühja kõhtu kui täit. Ja lõpuks ootas Surm, alati näljane, kõigist näljasem.
Mis see oli? oh, mehed kinnitavad kelke ja tõmbavad rihmu kinni. Ta kuulatas, ta ei kuule neid hääli enam kunagi. Piitsapiud vihisesid ja hammustasid koeri. Kuula loomade vingumist! Kuidas nad vihkasid tööd ja rännakuid! Nad asusid teele! Kelk kelgu järel suhises pikkamisi eemale, vaikusesse. Nad olid läinud. Nad olid lahkunud tema elust, ja ta ootas oma viimast kibedat tundi üksi. Ei. Lumi krudises mokassiini all; mees seisis tema kõrval; kellegi käsi puhkas õrnalt ta pealael. Tema pojast oli hea niimoodi teha. Ta mäletas teisi vanamehi, kelle pojad polnud hõimust maha jäänud. Kuid tema poeg jäi. Mõtted rändasid minevikku, kuni noormehe hääl ta tagasi kutsus.
«Kas sul on küllalt hea?» küsis ta.
Ja vana mees vastas: «on küllalt hea.»
«Su kõrval on puid,» jätkas noorem mees, «ja tuli põleb eredasti. Hommik on hall, ja külm annab järele. Hakkab lund sadama. Juba praegugi sajab.»
«Ah, juba praegugi sajab.»
«Suguharu kiirustab. Nende koormad on rasked ja kõhud napist toidust lamedad. Tee on pikk ja nad rändavad kiiresti. Ma lähen nüüd. Sul on siis küllalt hea?»
«on küllalt hea. olen nagu läinudaastane leht, mis vaevalt veel varre külge klammerdub. Kui puhub esimene tuul, siis kukun. Mu hääl on muutunud nagu vana naise omaks. Mu silmad ei näita mulle enam jalgadele teed, jalad on rasked ja ma olen väsinud. Mul on küllalt hea.»
Ta langetas nõustuvalt pea, kuni viimane krudiseva lume hääl oli kustunud, ja ta teadis, et ta poeg oli hääleulatusest väljas. Siis kobas ta käsi ruttu puude järele. Ainult need seisid tema ja igaviku vahel, mis haigutas tema poole. Viimaks oli tema elu mõõdupuuks peotäis hagu. Üksteise järel lähevad need tuld toitma, ja ühes sellega, samm-sammult, hiilib surm talle lähemale. Kui viimane oksake on oma soojuse ära andnud, hakkab pakane jõudu koguma. Kõigepealt alistuksid jalad, siis käed; ja tuimus rändaks aeglaselt igasse kehasoppi. Ta pea langeks põlvedele ja ta saaks puhata. See oli kerge. Kõik peavad surema.
Ta ei nurisenud. Nii see elu käis ja nii oli õiglane. Ta oli sündinud looduselähedasena, looduselähedasena oli ka elanud, ja seadus polnud seepärast talle uus. See oli kõige liha seadus. Loodus polnud liha vastu armulik. Ta ei hoolinud sellest konkreetsest asjast nimega indiviid. Teda huvitasid ainult liik ja rass. See oli kõige sügavam abstraktsioon, mida suutis haarata vana Koskooshi lihtne mõistus, aga seda tajus ta selgesti. Ta nägi selle tõestust kõikjal, kus oli elu. Mahlade tõusev vool, pajupunga puhkemine roheluseks, koltunud lehe langemine – selles üksi oli räägitud kogu ajalugu. Vaid ühe ülesande pani loodus indiviidile. Kui ta seda ei täitnud, ta suri. Kui ta seda täitis, läks samamoodi,