Mis teha, Ann?. Aidi Vallik
suurtele alt lisatoitu tuua, siis nad lihtsalt võtavad selle ära kelleltki veel väiksemalt.
Lastekodu kõige väiksemal ja kõige suuremate kõrvadega poisil on hirm, kole hirm isegi määrdunud peeglisse vaadata, sest sealt paistab ka pesuruumi uks ja ta teab: nüüd ei lähe enam kaua, varsti nad tulevad mind siia otsima. Nad teevad mulle haiget, väga haiget, kuigi ma ei taha, kuigi ma olen neist nii palju väiksem. Poiss ronib kraanikausi alla sõlmelise toru juurde kägarasse ja tihub seal tasakesi suurest hirmust.
Siinne hirm on palju hirmsam isegi sellest hommikust, mille pärast poiss pidi lastekodusse tulema. Eelmine õhtu olid neil jälle külalised olnud, nagu tihti juhtus, näost punetavad kõva hääle ja imeliku jutuga mehed lärmitsesid emaga eestoas, isa polnud juba mitu päeva kodus olnud. Vahepeal käis ema teda voodisse panemas, andis talle musi ja pani karupoja kaissu teki alla, siis kiirustas tagasi külaliste juurde. Emal tuli suust viinalõhna, aga muud ei olnud tal midagi viga, mitte midagi. Nii et hommikul üles tõustes ei saanudki poiss aru, miks ema lamab hoopis eestoa diivani peal, kittel eest täitsa verine, ega ärkagi, kui tema pisikene poja teda hüüab ja raputab. Alles natukese aja pärast sai poiss aru, et ema on vist surnud. Ta ei teadnud ise ka, kust ta seda äkki teadis, igatahes siis haaras teda selline õudus ja paanika, et poiss puhkes valju häälega nutma ja jooksis majast välja, jooksis üle kartulivagude pehmesse mulda vajudes naabrite maja poole. Õues toimetas naabritädi, kelle ette poiss karjudes sööstis ja siis ainult meeleheitlikult nutta luksudes kummuli rohtu vajus. Tädi surus käed korraks suu ette, silmad ehmunult suured ja ümmargused, haaras lapse sülle, jooksis temaga kööki ja käskis oma vanemal tütrel talle suhkruvett teha, ise jooksis edasi, muudkui jälle uksest välja ja samamoodi nagu tema üle kartulivagude nende maja poole. Tundus, et terve see päev kõik aina jooksid, jooksid ja pärisid poisilt igasuguseid asju: kus isa on, millal ära läks, kes neil eile õhtul külas olid, millal ta magama läks ja kas ta öösel siis midagi ei kuulnud või kordagi üles ei ärganud… Mis te sellest küsite, mu ema on surnud, kas te siis aru ei saa, karjus poiss, aga küsiti ja joosti ikka edasi.
Naabrite juures oli poiss ema matusteni. Tädi Olga lohutas, et küll isa tuleb siis ja viib ta ära, aga isa ei tulnudki. Siis viis tädi Olga poisi päristädi juurde, kes elas natuke kaugemal, linnatee ääres, ja sinna tuli bussiga sõita. See tädi pidi olema tema isa õde ja poisi eest edasi hoolitsema. Tal oli suure lageda õuega maja, mees, suur valge koer ja kaks last, mõlemad poisist tublisti vanemad. Üks neist, tädipoeg, lasi õues püssiga vareseid ning nalja pärast pani paar pauku ka maasse poisi jalgade lähedal. Tema ehmunud kisa peale hakkas keti otsas rabelema ja täiest kõrist haukuma suur valge koer, tundus, nagu tahaks ta poisile kohe kallale tormata, kui aga mõni lüli järele annaks. Tädi tuli seepeale õuele, vihane ja kuri, andis mõlemale poisile võmmu kuklasse, üldse küsimatagi, mis siis tegelikult juhtus, miks tädipoeg on võmmust hoolimata naeru kätte suremas ja miks ta väike vennapoeg nii kõvasti röökides ja nuttes maas lebab, käed kõrvadel.
Kui tädi Olga tagasi bussi peale läks, vaatas väike suurte kõrvadega poiss talle koridoriakna peal kaua järele, siis ta enam nutta ei julgenudki, vähemalt mitte valjusti, sest see tädi siin oli nii kuri. Nii et ta nohises lihtsalt ägedamalt kui muidu ja pühkis pluusivarrukaga üha märjaks tilkuvaid põski.
Kuu aja pärast tõi tädi ta siia suurde koledasse majja, kus ta elama pidi hakkama, lubas vahel vaatama tulla, aga nüüd oli sellest möödas peaaegu aasta ja keegi polnud tulnud, ei isa, ei tädi. Aga poiss ootas ikka. Eriti isa. Talle tundus, et kui tuleks tema, oleks kõik teisiti: kes sind löönud on, küsiks ta ja annaks kõigile rihma, kes teda siin puudutada on julgenud. Ka kasvatajatele. Ja siis viiks isa ta koju tagasi, nad teeksid tule pliidi alla, isa jooks õlut ja teeks praekartuleid ning nad ajaksid meestejuttu. Siis ei tulekski võib-olla nii väga see meelde, et ema päriselt surnud on. Aga võib-olla ei olegi? Matustele ju poissi ei viidud, isegi hiljem surnuaiale mitte. Jah, kindlasti on siis ema ka elus, nad lihtsalt elavadki edasi oma väikeses majas metsaserval, vanemad käivad laudas ja põllul tööl nagu varem ja tema ootab neid kodus ja on niiiiii hea laps. Jah, ta on nõus isegi ema asemel siga söötma, kuigi ta varem seda suurt räpast looma natuke pelgas… Nüüd ta seda siga küll enam ei kardaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.