Õnn autasuks. Sarah Deever
>
1. peatükk
LEITNANT MICHAEL GALLAHER ärkas kellahelina peale. Uni ei olnud teda reipamaks teinud ja seepärast ei tahtnud ta ärgata. Telefon jätkas nõudlikult helisemist. Suuri vaevu suutis Michael käe teki alt välja pista.
Ta võttis telefonitoru ja möirgas sinna:
“Loodan, et teil asja ka on, muidu läheb kehvasti!”
“Gallaher, siin kapten Mackenna!”
“Teie?”
Michael virgus momentaanselt.
“Gallaher, kas sina päästsid eile pärastlõunal ühe lapse?”
“Eile? Pärastlõunal?”
Kuidas saab keset ööd meenuda, mis oli eile, kui isegi oma nime meenutamine raskusi tekitab? Viimased kuus kuud tööl olid olnud nii pingelised, et praegune keskendumiskatse tõi kaasa tugeva peavalu. Mis siis ikkagi eile oli juhtunud?
Eile lõpetas ta juurdluse. Võttis kahtlusalused vahi alla, kirjutas aruanded lõpuni ja tuli koju, et korralikult välja magada.
“Täpselt nii, härra. Kui lapse ema mobiiltelefoniga rääkis, pööras ta hetkeks tähelepanu kõrvale. Laps jooksis pallile järele ja sattus sõiduteele. Olin just seal kõrval, sain tast õigel ajal kinni ja andsin lapsukese emale üle. Mitte midagi erilist!”
“Eksid, Gallaher. Press tunnistas sinu teo eriliseks. Sinust on kirjutatud artikkel ja su pilt on kõigis Chicago ajalehtedes.”
“Mida?”
Michael hüppas püsti.
“Sinu fotod on kõigis ajalehtedes, Michael,” vastas šeff kannatlikult. “Üks reporter oli juhuslikult sinu kõrval ja pildistas sind, kui laps su süles oli. Praegu istub minu juures üks pealetükkiv ajakirjanik, kes tahab kangelasega eksklusiivintervjuu teha. Muide, Michael, sinust on saanud meie linna seksikaim politseinik.”
“Kurat küll!” vandus Michael, sõrmedega nii tugevasti telefonitoru pigistades, et oli lausa valus.
“Väga kahju, leitnant Gallaher,” muheles šeff, “kardan, et mul pole valikut – pean sind kuuks ajaks puhkusele saatma.”
Jättes Michaeli segased vastuväited tähele panemata, jätkas šeff:
“Loodan, et ajakirjandus su selle aja jooksul unustab. Ma ei saa lubada, et minu kõige parema salapolitseiniku fotod ripuksid igal tänavanurgal. See on sulle ja sinu edaspidisele tööle ohtlik.”
“Aga…”
“Kolmkümmend päeva, tänane kaasa arvatud. Kas kõik on selge, leitnant Gallaher?”
“Jah, härra,” porises Michael.
“Gallaher, palun sind, sõida mõneks ajaks linnast ära. See ajakirjanik enne järele ei jäta, kui on oma tahtmise saanud. Sul on kolm-nelikümmend minutit aega, enne kui ta kohale jõuab. Kuni kõik korda saab, ei tohi sa tema silma alla sattuda. Kuuled sa mind?”
“Kuulen, kuulen,” vastas Michael voodist tõustes.
“Näeme siis kuu aja pärast.”
“Jah, härra!”
Juba tõmbas Michael oma kortsunud teksasid jalga.
“Ja veel, Gallaher, katsu selle aja jooksul end igasugustest sekeldustest eemale hoida!”
Endamisi Chicago ajakirjandust kirudes pani Michael oma kõige vajalikumad asjad kotti, pakkis sülearvuti ning oli juba kümne minuti pärast ärasõiduks valmis. Enne veel aga tahtis ta helistada lähedastele, et teatada neile oma ootamatust puhkusest.
Ent küllap olid nad juba niigi kõigega kursis, sest Michaeli üks vend töötas samuti politseis, teine tuletõrjes. Nende peres olid väga lähedased suhted ja seetõttu tuleks ilmselt taluda omaste norimist, kui ta end õigeaegselt linnast ei korista.
Niisiis, sõit on otsustatud, mõtles Michael kotti ja sülearvutit oma klassikalise Mustangi tagaistmele visates.
Kõige seksikam politseinik linnas, mmm-jaa, pomises ta vastikustundega.
Kuni Michael autosse istus ja teele keeras, hakkas lund sadama. Kuhu ta sõidab, ei teadnud ta isegi. Varsti jäi linn selja taha.
Kusagil Illinoisi ja Wisconsini osariigi vahel puhus tugev tuul, taevas kattus pilvedega. Hakkas sadama üha tihedamat lund. Raadiost tuli kuuekümnendate aastate muusikat, akna taga vilksatasid külamaastikud. Süvenedes ümbritsevasse võlumaailma, Michael lõdvestus ja hakkas tasapisi toibuma.
Talle usaldatud juurdluste ajal oli ta pideva pinge all, tal tuli jälgida iga oma sammu. Iga minut võis ta end kogemata välja anda ja kuuli selga saada. Igal sõnal oli tähtsus, mitte midagi ei tohtinud kahe silma vahele jätta.
Michaelile meeldis politseinik olla. Gallaheri peres anti seda ametit edasi isalt pojale. Juba tema vanaisa oli olnud politseinik, isa seni, kuni ta tulevahetuses tapeti. Michael oli siis vaid üksteist ja oli vanima pojana sunnitud perekonna traditsiooni jätkama.
Samal ajal aga hellitas ta hingesügavustes unistust, millest ta ei olnud kellelegi rääkinud – kümne aasta jooksul oli ta kogunud juhtumeid politseielust ja lootis kunagi sellest raamatu kirjutada.
Aega ei olnud tal kunagi. Kuni tänase päevani ei olnud Michaelil olnud isegi korralist puhkust, mille ajal ta oleks võinud teha kõike, mis pähe tuleb.
Mõtetesse süvenenud, sõitis Michael Chicagost ning suurlinna askeldustest aina kaugemale ja kaugemale. Magistraal muutus kitsamaks, lisaks sellele oli unustatud teele soola puistata. Autos magada oli liiga külm ja ebamugav, bensiini oli ka vähe järele jäänud. Michael otsustas peatuda esimeses teele jäävas väikelinnas. Teemärke uskudes jäi pisikese, Chester Lake nimelise linnakeseni veel vaid viisteist kilomeetrit.
Nahktagis oli Michaelil üsna jahe, seda enam, et tema ümber möllas tõeline torm. Nähes kurvi taga linna esimesi maju, oleks Michael õnnest lausa nutma puhkenud. Käänakul rippus kohaliku võõrastemaja reklaam.
Aeglaselt üritas Michael peateelt maha keerata, kuid stopp-märgi juures peatuda ei suutnud. Auto libises mööda jääd, laskmata pööret sooritada. Ent kuidagimoodi suutis ta siiski masina üle võimust saada. Michael pööras rooli vasakule, kuspool vilkusid linna tuled. Ta lülitas raadio välja ja kütteseadme tugevamini tööle.
Muretsedes mõrva pärast bensiinipaagis, heitis Michael sekundiks pilgu kütusemõõdikule ega pannud seetõttu tähele, et põdravasikas talle tee peale ette hüppas.
Tõstnud pea ja looma märganud, vajutas Michael järsult piduripedaalile. Auto laternavalgusest ehmunud, hüppas põder teelt ja tormas tihnikusse. Ja jälle oli Michaelil autoga väga raske toime tulla. See sik-sakitas mööda libedat teed, kuni täiest jõust lumehange sööstis.
Kulmu kortsutades rebis Angela Dirosa pilgu registreerimisžurnaalist lahti ja käratas koertele:
“Mackensi ja Mahoni! Fu!”
Naine silmitses kaht tohutu suurt kamina juures lebavat laikat.
“Kõik on korras, see on vaid tuul.”
Koeri rahustada üritades lisas ta:
“Torm. Sellist te, poisid, küll veel näinud ei ole, ent sellegipoolest aitab haukumisest!”
“Ilm on tõepoolest närune, Angi,” andis mängulaua tagant endast märku onu Jimmy, kes iseendaga kabet mängis, “see on kõige jubedam talv kõigist, mida mul näha on õnnestunud.”
Mees tõstis pea ja vaatas kamina vastas asetsevatesse akendesse. Lumi oli need nii täis tuisanud, et tänaval toimuv ei paistnud üldse ära.
“Usun, et sajab terve öö,” lisas onu.
“Arvatavasti küll,” vastas Angela.
Ta tuli registreerimispuldi tagant välja ja läks koerte rahustamiseks nende juurde.
“Raadios öeldi, et lumi ulatub juba seitsmekümne sentimeetrini,” lisas ta ärevalt.
Angela kontrollis, kas puid ikka jätkub terveks ööks. Sellisel ööl võidi elekter välja lülitada, nii et selleks tuli valmis olla. Nende kaheteistkümne numbritoaga hotelli kamin ei olnud mitte mingisugune luksusasi – see oli lihtsalt suurepärane soojus- ja erijuhtudel ka valgusallikas.
Koerad