Õnn autasuks. Sarah Deever
on arvuti ka. On ju, et kirjutad hirmsaid jutte? On ju, Michael?”
Michael noogutas.
Emma sõnade õigsuses kaheldes tõmbas Angela kulmu kortsu. Tüdruk oli alles eelmisel aastal lasteaeda läinud ja selle aja jooksul ei olnud Angela kordagi mõelnud, et ta võiks tunda puudust isalikust tähelepanust. Lasteaias aga tundis Emma end teistest erinevana, sest tal ei olnud isa. Angela endine mees oli tüdruku oma elust maha kriipsutanud. Onu Jimmy tegi küll kõik võimaliku, kuid pärast infarkti ei jätkunud tal rübliku jaoks enam jõudu.
“Emma, ma kahtlen…”
“Lubasin tõepoolest, et õpetan su tütrele, kuidas arvutit kasutada,” kinnitas Michael Emma suureks rõõmuks.
Mees tahtis kustutada kahtlust, mis peegeldus suurtes sinistes silmades.
Huvitav, miks ta nii umbusklik on?
“Ütlesin Emmale veel, et kirjutame tingimata koos ühe loo,” lisas ta.
“Väga armas sinust, kuid see ei ole kohustuslik,” ütles Angela.
Michael kehitas õlgu.
“See oli minu idee,” ütles mees rõhutatult, et kummutada vastupidist arvamust. “Mulle tundub, et Emma elav ettekujutusvõime on nii vahva!”
“Sul on kerge rääkida,” muigas Angela ja krimpsutas nagu tütargi naljakalt nägu. Michael naeris lõbusalt.
“Emme, see ei ole veel kõik,” hüüatas Emma.
“Noh, mis siis veel, kallike?”
Emma naeratas emale.
“Michaelil ei ole lapsi, sest tal ei ole naist. Ütlesin talle, et võiksid tema naiseks saada ja siis tuleb teil veel lapsi. Mina saan endale siis venna ja õe.”
Emma vaatas lootusrikkalt emale otsa. “Mida sa sellest arvad?”
Angela ei osanud midagi öelda. Segaduses olles vaatas ta Michaeli poole, too aga vältis tema pilku. Seejärel sulges ta sekundiks silmad, püüdes kohmetusega toime tulla.
“See… on lihtsalt suurepärane idee,” pobises Angela Michaeli pilku vältides.
“Kallike,” alustas ta käsi tütre õlgadele asetades, et tema sõnavalingut hetkekski peatada.
“Mäletad, rääkisime sinuga sellest eelmine kord,” naise pilk libises Michaelile, “siis, kui sa mister Pearsonil minuga abielluda palusid?”
Emma muutus kurvaks ja noogutas aeglaselt.
“Jah, ema, aga see on hoopis midagi muud. Mister Pearson on vana, väga-väga vana,” ütles tüdruk. “Peale selle on ta vahel nii õel,” lisas ta veel kord emale otsa vaadates, “kes siis sellise vastiku mehega veel lapsi tahab?”
Angela oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda.
“Emma!” püüdis ta last taltsutada, üritades samal ajal mitte punastada.
Üksainus pilk Michaelile andis märku, et see kõik paistis meest lõbustavat.
“Sul on aeg hakata kodutöödega tegelema,” jätkas Angela.
“Aga, ema…”
“Otsekohe,” käratas Angela tütrele ja andis talle manitseva laksu pepu pihta, “tuleb koertele süüa anda ja nad seejärel õue lasta. Ning laud on siiamaani katmata.”
“Aga…”
“Ei mingeid agasid. Ja kes lubas aidata mul šokolaadiküpsiseid valmistada?” lisas ta vastuvaidlemist mittekannataval toonil.
“Juba jooksen!” hüüatas Emma, vaatas vandeseltslaslikult Michaeli poole ning lippas toast välja.
“Mul on väga kahju,” ütles Angela murelikult pead vangutades, “üldiselt on tal külaliste tülitamine keelatud.”
Angela tundis, et on kohustatud lapse käitumist selgitama.
“Viimasel paaril kuul ta muudkui unistab õest või vennast. Ma ei osanud arvatagi, et ta hakkab mind igale ettejuhtuvale pakkuma.”
Michael naeratas.
“Ära muretse, kõik on korras,” ütles ta, vallatu välgatus silmis, “me jõudsime juba meie pulmade arutamiseni.”
Kuigi Angela tundis end pisut rumalalt, oli ta Michaelile heasoovlikkuse eest tänulik.
“Mul on tõepoolest väga kahju, Michael!”
“Kõik on korras,” ei pannud mees pahaks, mõeldes ise samal ajal sellele, kes on härra Pearson ja millised suhted on tal Michaeli “ingliga”. Oli küll totter, aga ta tundis midagi armukadeduse taolist.
Otsustades teemat vahetada, küsis Angela, kuidas Michael end tunneb.
“Päris hästi,” vastas too ja sügas kukalt. “Pea veel valutab veidi, kuid sellega tulen toime. Ma ei tea, kuidas sind eilse eest tänada. Sõitsin siia Chicagost. Olin pikast teest väsinud ja ilmselt ei suutnud enam piisavalt keskenduda, seetõttu ei märganudki, et olin tormi keskmesse jõudnud. Kui aru sain, oli juba hilja. Harilikult ma nii taipamatu ei ole, kuid eile oli mul kahe aasta jooksul esimene puhkusepäev.”
“Mõistan,” noogutas Angela, “ning olen rõõmus, et sa meie võõrastemaja üles leidsid. Chester Lake on väike linn ning teine võõrastemaja on siit umbes kaheteistkümne miili kaugusel. Muide, helistasin Andyle garaaži, et ta sinu auto teenindusse viiks. Ütlesid, et sattusid kiirteelt maha sõites avariisse.”
Michael noogutas. Angela läks akna juurde ja jätkas:
“Lund on tänaval lausa vööni ja meteoroloogid lubavad homseks veel samapalju, nii et meid kaevatakse siit välja alles paari päeva pärast. Kõik teed on kinni. Kardan, et pead siin päris mitu päeva olema.”
See uudis ei kurvastanud Michaelit mitte põrmugi, pigem rõõmustas. Lõppude lõpuks otsiski ta eraldatud kohta, mis ei oleks võõraste silmade vaateväljas, kus ei oleks ajakirjanikke ja ükski tuttav ka otsida ei oskaks. Kui tema siit välja ei pääse, ei pääse tuttavad ka siia.
Angelat vaadates otsustas ta veeta siin päris mitu päeva. Koos selle uskumatult veetleva naisega peaks see väga meeldiv olema.
Selles naises meeldis talle kõik. Naine oli meikimata, kuid nägi sellegipoolest suurepärane välja. Vaatamata lapsele tuletas Angela kehaehitus meelde habrast teismelist, kuigi kõik, mis olema pidi, oli piisavalt kumer ja ahvatlev.
Mitte ainult Angela välimus ei võlunud Michaelit. Temas oli midagi sellist, mida mees enne üheski naisterahvas ei olnud kohanud. Mis see oli, ei osanud ta seletada.
“Mulle anti puhkust kogu järgnevaks kuuks, kuid mul puuduvad igasugused plaanid edaspidiseks. Ma ei kiirusta kuhugi. Kui see tuba on vaba, eelistaksin oma puhkuse siin veeta.”
See mõte tekkis Michaelil täiesti ootamatult. Angela ja tema väike rüblik Emma nagu tõmbasid teda enda poole. Mees ei tahtnud seda endale tunnistada, seepärast põhjendas ta oma otsust suurepärase rahu ja vaikusega, millest ta Chicagos suurt puudust tundis.
Michaeli ootamatu avaldus üllatas Angelat. Mõte meeldis naisele väga, kuid ta püüdis rõõmu varjata.
“Meil on selle üle väga hea meel. Ja luban Emmat sinust kaugemale hoida,” ütles naine naeratades. “Emma on hea tüdruk, aga vahel on ta mõttelennul kiirrongi kiirus ning siis on raske teda rahustada.”
“Mulle tundub, et ta on suurepärane,” lausus Michael siiralt. “Sul on väga vedanud. Kevadel peaks mu õde kaksikud sünnitama ja ausalt öeldes ei suuda ma onuks saamist ära oodata.”
Öelnud seda, vaatas Michael Angelale otsa ja nägi ta silmis kahtlust. Meest ärritas ja ühtaegu hämmastas naise usaldamatus.
“Kas sul on tõesti vennad ja õde?” tundis Angela huvi.
Ta on väga ettevaatlik, mõtles Michael, huvitav, kas ta käitub niimoodi kõigi meestega?
“Arvad sa tõesti, et hakkan lapsele valetama?”