Saa minu kuningannaks. Cindy Rinthal
smaragdsilmade ja punaste plekkidega põskedel. Alexil tekkis kiusatus teda pisut norida, kuid kortsud Loreni silmanurkades peatasid ta.
“Minult ei kuule sellest keegi.”
Mees kannatas välja talle heidetud pilgu.
“Kui teie sõbrad nii konservatiivsed on, nagu te räägite, siis kuidas nad meie kooselamisse suhtuvad?” küsis Alex.
“Asi ei ole selles,” hakkas Loren rääkima, “mõistsin isegi, et see idee ei ole hea. Kuidas ma saan teiega ühe katuse all elada?”
Samasugune mõte oli ka mehe peast läbi lipsanud. Alexil oli tööd vaja. Miks ta Sarah ees end halvas valguses peab näitama? Kui ta elab koos ülemuse sõbrannaga, siis ebameeldivused tulemata juba ei jää.
Arukas inimene oleks selle idee unustanud ja läinud lugema korteriüürimise kuulutusi. Alex ei olnud kunagi arukas olnud. Talle ei ole kunagi meeldinud mõte võõra inimesega koos elada.
Loren ei olnud võõras …
Alates ööst hotellis on Loren pidevalt mehe mõtetes.
Alex needis ennast, et oli lasknud mööda juhuse saada teada neiu aadress ja telefoninumber. Ta arvas, et neid leida on kerge. Ta tuleb Saint-Louisi, leiab ta nime telefoniraamatust ja helistab. Häda oli vaid selles, et kui palju ta ka raamatut ei lehitsenud, Loren Carleyit selles ei leidunud. Alex pidi leppima faktiga, et ei näe neiut enam kunagi. Siin ristusid nende teed ikkagi uuesti. Saatus viis neid jälle kokku.
“Ma ei näe probleemi,” ütles mees kõige leplikuma tooniga, “see on lihtsalt tööalane leping. Teil on raha vaja, minul jälle vaja kusagil elada.”
“Mõistan! Ehk on teil raske uskuda, eriti just peale seda ööd, aga harilikult ei tekita mulle raskusi meestest eemale hoida,” ohkas Loren, “teiega kahjuks nii ei ole.”
Alex tundis selles kummalises märkuses mingit varjatud saladust ja kaalus selle tähtsust.
“Väidate siis, et mõne teise mehega võiksite ühe katuse all elada ja kõik oleks korras. Minuga nii ei saaks?”
“Meil olid intiimsuhted.”
Puna Loreni näol muutus tumedamaks.
“Mõistan seda,” Alex pidas Loreni pilgule vastu, “oleme ju vaba tahtega täiskasvanud inimesed.”
“See juhtus üks kord,” Loren sirutas end toolileenile, “ma ei taha selle kordumist.”
Üldiselt, oleks Alex tahtnud talle meelde tuletada, et see ei juhtunud mitte üks kord, vaid hoopis … kaks korda. Probleem oli selles, et ta tookord tahtis selle kordumist.
“Ma tõotan, et peale sissekolimist hoian distantsi.”
Mees naeratas rahustavalt.
Kuigi Alex uskus siiralt oma sõnadesse, piinasid teda siiski kahtlused. Suudab ta kaua antud lubadust pidada? Juba praegu on raske distantsi hoida. Loren on ju nii kenake: suured rohelised silmad, tumedad, õlgu katvad juuksed, sile elevandiluu värvi nahk. Mitte mingeid defekte. Kõigele lisaks veetlev kalduvus iga provokatsiooni peale punastada.
Veeta temaga järgnevad kuus kuud – see on nauding.
“Isegi kui selle privileegi eest maksta tuleb,” mõtles mees rõõmutu naeratusega.
“Võiksite mulle oma ridamajas ühe ringkäigu teha,” tegi Alex ettepaneku, “pärast räägime rahast.”
Kuni selle aastani oli Alexil puudunud vajadus mõelda palju mingi asi maksab. Praegu ta muud ei teegi, kui mõtleb rahast. See on kohutavalt ebameeldiv. Talle tundus halva toonina rääkida dollaritest ja sentidest, kuid samas puudus tal valik.
“Sellest ei tule midagi välja,” porises Loren.
“Millest ei tule välja,” küsis Alex süngelt, “tänasest ekskursioonist? Või rääkimine rahast?”
“Ei üks ega teine,” ütles Loren, “räägin teile viimast korda. Teie kolimine minu juurde on täiesti vastunäidustatud.”
4. peatükk
LÄINUD KOHVIKUS ALEXIGA lahku, suundus Loren koju. Postkastis oli hunnik arveid. Hetkeks haaras teda kiusatus võtta vastu ema filosoofia: midagi ei näe, midagi ei kuule, millestki ei saa aru ja visata arved lihtsalt prügikorvi. Selle asemel asetas ta arved lauale, kus asusid teised tasumist ootavad arved.
Lorenit haaras valulik tunne. Broadway Akadeemia maksis oma õpetajatele kord kuus. Tšekk, mille ta sai, oli juba täielikult kulutatud.
Kui ta Alexil enda juurde kolida lubab, saab ta vajaliku raha. Ehk jätkub siis raha ka kašmiirist kampsuni jaoks, mida ta Nordstormis nägi.
Loren loobus sellest hullumeelsest mõttest ja tuletas endale reaalset asjade seisu meelde. Alex ei ole ju ainus variant. Saint-Louis on suur linn ja elukohta otsivad siin kindlasti paljud mehed ning naised. Tuleb vaid üks nende hulgast üles leida.
Kaks tundi olid Loreni optimismi kahandanud, kuid oma kavatsusest ta ei loobunud. Ta helistas läbi kõik, kes talle vaid meenusid. Kõigile esitas ta ühe ja sama küsimuse – kas keegi teab inimest, kes oleks temaga koos nõus korterit üürima?
Probleem seisnes selles, et Loren ei saanud oodata – hulk arveid ootas maksmist.
Ootamatust telefonihelinast hakkas süda hüppama ja tärkas lootus. Loren tõstis toru, samal ajal saatust anudes, et keegi sõpradest oleks talle valmis teatama inimesest, kes korterit otsib. Laenukompanii saab õnnelikuks. Loren tundis juba praegu kašmiiri puudutust oma nahal.
“Loren,” ema hääles kostis imestus, “ei lootnud sind kodust leida.”
Loren surus oige alla. See oleks võinud parem reklaamiagent olla.
“Mul oli plaanis jätta teade automaatvastajale.”
“Võin toru ära panna ja automaatvastaja sisse lülitada. Siis saad mulle oma teate jätta,” tegi Loren ettepaneku.
Clarisse hakkas naerma, ilmselt mõistmata, et tütar ei naljata.
“Meie isaga tahame sind täna lõunale kutsuda.”
Loren vaikis ohtu tunnetades.
“Täna on laupäev, arvasin, et teile tulevad külalised,” vastas ta lõpuks.
“Nad tulevadki,” jätkas ema rõõmsalt, “kuid see ei tähenda seda, et meie tütar ei võiks tulla.”
“Aitäh kutse eest, kuid mul on juba õhtuks plaanid,” ütles Loren.
“Kohting?” küsis ema.
Ema hääles kostis selge imestus.
“Kavatsen Sarah juurde lõunale minna.”
“Ütle talle, et tuled teine kord,” ema ütles seda nii, nagu oleks asi juba otsustatud, “ma ei rääkinud sulle, et isa kohtus eile klubis ühe väga meeldiva mehega. Ta arvab teid teineteisega hästi sobivat.”
Ootamatult asusid kõik mosaiigitükikesed oma kohale.
“Luba mul ära arvata,” rääkis Loren, “see meeldiv noormees tuleb täiesti juhuslikult meie juurde lõunale?”
“Loomulikult ta tuleb,” ema sõnades kostis ilmne rahulolu, “see on suurepärane saak: kolmekümne kolme aastane, tagasihoidlik, köitev, juhib isiklikku äri. Ja pean lisama, et väga edukalt. Kõige tähtsam, ta ei ole abielus.”
“Ei ole abielus,” ei suutnud ema Loreni kahtlusi hajutada.
“Varsti ei ole,” täpsustas ema, “ta ajab lahutuse asju.”
“Ta on ju siis abielus?”
Kuidas ka Loren püüdis emotsioonideta rääkida, kostis tema hääles ikkagi pettumus.
“Sa ei kuule mind,” konstateeris ema muretult, “ta kohtus juba advokaadiga. Paremat aega tutvumiseks on raske leida. Rääkisin sulle, et ta on ettevõtja?”
“Jah, sa rääkisid.”
Loren