Seitse maailma. Berit Renser
tuli lauale ceviche. Vaagnatäis toorest vürtsitatud kala sidrunimahlas ujumas. Hipi mu vastas haaras sellest nagu näljane hunt. Ta nägu tõmbus hetkega vesiseks ja higi voolas aeglaselt mööda ta kaela särgikrae vahele, jättes särgile märja laigu.
„Ja kõige parem osa on vedelik, mis ceviche’st üle jääb,“ õpetas Ray, „see on tiigripiim. Meie kohalik afrodisiaakum.“
„Kuidas ta mõjub siis?“
„Teeb tugevaks, noh,“ vastas Ray muheledes.
Kühveldasin endale mitu lusikatäit tiigripiima ega pööranud vanarahvatarkusele erilist tähelepanu. Kogu lauapealne oli täis luid ja kõõluseid, mida kordamööda suust välja sülitasime. Kärbsed tiirlesid närviliselt jäänuste ümber. Märkasin, et see jube chicha oli teinud olemise kergeks. Istusime kõik nõrgas alkoholivines.
Kõrvuti erinevas suurusjärgus hotellidega seisavad Lõuna-Ameerika turistilinnades nurgatagused hurtsikud, milles peatuvad vaid kohalikku verd rändajad. Nendel kohtadel puudub igasugune hotellile viitav nimi, sissepääs asub mõnel kahtlasel kõrvaltänaval. Selliseid teisiti üles ei leiagi, kui ainult kohapeal tegutsevatelt hipidelt uurides. Siin rannas aga ainult sellised olidki.
Ray juhtimisel keerasime peatänavalt tolmusesse sisehoovi. Maapind jalge all oli konarlik. Koperdasin vedeleva telliskivi otsa. Ray avas oma paremal käel oleva ukse. Ronisime sellest sisse, ukerdasime mööda lagunenud puujuppidest kokku löödud astmeid ülakorrusele, kõndisime mööda katuseräästale asetatud laudu edasi ja jõudsime ühe hinge küljes rippuva toaukse ette. Siit-sealt ilmus aeg-ajalt välja kellegi peanupp, kes hüüdis Hola! või Qué pasa?. Kassid kräunusid, kui hämaruses nende sabadele peale astuti.
Üks põrandalaud nihkus kolinaga paigast. Veel teinegi liikus. Nägin läbi augu alumisele korrusele. Minu jalge all istus laudkond inimesi. Kolumblased, pomises Ray. Jim Morrisoni näoga mees istus laua taha ja pani enda ette pikali peegli. Ta vasakus käes oli kanepisuits, võisin seda lõhna järgi öelda. Tema parem käsi liikus kiirete ja konkreetsete liigutustega väiksesse kilekotti, laotas peeglile valget pulbrit, kraapis selle telefonikaardiga viieks-kuueks ühtlaseks jooneks. Ta vaatas rahulolevalt oma meistriteost. Sealsamas aias, kus vanatädi oma lilli kastis ja majaelanikud tubadest sisse-välja voorisid, võttis mees kõrre ja tõmbas kogu kraami endale sügavale ninasõõrmetesse. Kuulsin lurinat teisele korrusele. Ta ohkas rahulolevalt ja naeratas nagu Jim Morrison oma ilusamatel päevadel. Ta tõstis laualt pudeli konjakit, kallas endale klaasi poolenisti täis ja imes sõõmu kanepisuitsu peale. Kogu tema meeskond tegi sama. Seisin ülakorrusel ja ei julgenud liigutadagi. Viimased sõnad, mis Eestist kaasa saime, olid konkreetselt selle kohta: „Jumala eest, hoidke kokaiinisõltlastest eemale. Need tapavad seal halastamatult!“ Ja nüüd seisin mina nende halastamatult tapvate tarbijate kohal, kes küll üldse ei näinud mõrtsuka moodi välja – pigem vastupidi –, kuid kelle ninasõõrmeid katsid valged jahused sõõrid.
Ray sai lõpuks ukse lahti. Ta oli selles ruumis elanud viimased kaks kuud. Toa otsas oli nari, kus ka meie pidime öö veetma, põrandal madal laud ja kaks kasti, mida võis kasutada istumisalustena. Nurgas vedelesid ehetekotid, kõikjalt võis leida niidirulle, kivikesi, tange, kääre ja teisi elukutselisele käsitöölisele vajalikke riistu.
Ray sättis end mugavalt põrandale istuma ja kallas enda ette maha hunniku rohelist puru. Ta mudis seda mõnuga ja keeras sellest lõpuks ühe jämeda pläru.
„Meie Peruus suitsetame alati puhtalt,“ teatas ta asjatundlikult, enne kui lasi keelega üle liimise paberiserva. Frida lappas Ray plaadikogu. Süütasime mõned küünlad ning kustutasime tule.
„Avardades oma taju…“ lausus Ray endamisi kui märgiks, et rituaal võib alata.
„…et võiksime reisida seespidiselt,“ jätkas ta ja ulatas põleva koni järgmisele.
„Reisida seespidiselt,“ kordas Ray, kui savu taas temani jõudis. Hõõguva sigareti valguses nägin ta rõngastatud kõrvu, tumedat kitsehabet ja tõmmut nahka, mis ei tundunudki enam nii eksootiline, vaid mõjus koduselt ja soojalt. Toas hõljuv raske suits, mida küünla valgusvihus võis jälgida, muutis olemise eriti õdusaks. Kuulasime Andide muusikat ja lasime mõistusel reisida.
Atahualpa jõudis alles vastu ööd. Ta oli tavalisest veidi halvemas tujus. Ma ei julgenud selle kohta märkust teha, aimasin isegi, et tööpäev ei läinud hästi. Ta tassis endaga kaasas oma suuri müügiplaate, mis kurnasid ta selga. Ometi pingutas ta meid nähes näole naeratuse.
„Sõbrad, ma kuulsin, et te jõite chicha’t,“ naeris ta nagu jõuluvana.
Frida tundis end silmnähtavalt rahulolevana. Me tõepoolest jõime ära selle kollase solgi ja tellisime ka uue ämbri. Samuti ei olnud meie kõhud pärast ülevürtsitatud ceviche’t lahti. Meil oli mitmeid põhjuseid, et enda üle uhke olla. Kõige olulisem põhjus oli aga see, mille vaikides vastu võtsime: me ei vingu, me ei virise. Me sööme ära kõik rõvedused, mis meile ette antakse, teeme järele iga nööri, mis meile ette näidatakse, ja suitsetame ära iga suitsu, mis suhu pistetakse.
Üldsegi, kõik hipid vist suitsetasid. Nad olid justkui elupõletajalikum versioon rastafaridest. Mul oli tunne, nagu USA lillelapsed oleksid taassündinud Lõuna-Ameerikas. Ainult et ühtegi peruulasest naishipit ei näinud ma kunagi ja rock’n’roll’i asendas popmuusika.
Atahualpa vajutas lülitile. Lambipirn laes särises korraks ja kustus aeglaselt. Muusika vaikis.
„Täna vist elektrit enam ei ole,“ vaatas Atahualpa Ray poole.
„Täna ei ole jah, äkki on homme.“
„Ja kui homme ei ole, siis ülehomme ehk…“
„Võib-olla on pirn katki?“
„Kui ülehomme ei ole elektrit, siis äkki tõesti on katki.“
Ma ei tea, miks nad sellest üldse rääkisid. Tundus, et neile ei olnud oluline, kas see elekter kunagi üldse tuleb. Toa keskel tsementpõrandal põles küünal. Istusime selle ümber. See heitis leeke pimedatele seintele. Nii ei näinud me nurkadest rippuvaid ämblikuvõrke või roomavaid putukaid.
„Kuidas teile siin meeldib, muide?“ küsis Ray.
„Väga mõnus, siin on väga hubane,“ vastas Frida.
„Jaa, mõnus, hubane,“ lisasin ma. „Aga need kolumblased seal allkorrusel,“ võtsin jututeema tasakesi üles. „Kas teil nii need asjad siin tõesti käivadki?“
„Kolumblased on need kõige hullemad,“ vastas Atahualpa. Talle paistis meie naiivsus jälle nalja tegevat.
„Kas nad on ohtlikud ka?“ uuris Frida.
„Nemad, ja ohtlikud?“ Atahualpa naeris laginal. See naer venis jälle liiga pikaks, tema lõputut helisemist kuulates tundsin, et see muutub kummituslikuks. Õnneks Atahualpa lõpuks siiski vaikis ja jätkas jälle normaalsel toonil: „Need seal all on väga toredad poisid. Neil, tõepoolest, on omad patud, aga nad on väga toredad. Saavad oma kraami otse Kolumbiast, kus see on väga odav. Neist ühe vennal on kodus vabrik. Seega, ohtlikud nad ei ole.“
Atahualpa vaikis jälle korraks ja jätkas tõsisemalt. „Ohtlikud on nad seal Kolumbias. Sõitsin ükskord seal bussiga. Mõelge, päise päeva ajal. Mul oli kaasas üks Jaapani tüdruk, kes oli just käsitööliseks hakanud. Neid on ikka siin palju, kes pärast sarnast kogemust otsustavad oma endised eluviisid hüljata. Nooh, olime bussis kusagil džungliteedel, kui sõiduk peatus. Peale hüppasid kuus meest, kõigil mustad mütsid peas, vaid silmaaugud neist välja paistmas, käes hiiglaslikud automaadid. Karjusid, et kõik kotid, rahakotid, ehted siia! Üks neist tuli mu jaapanlasest sõbranna kotti võtma. Mulle meeldis väga see tüdruk. Oi, ta oli lihtsalt nii armas tüdruk. Sain nii vihaseks, et andsin terroristile rusikahoobi kõhtu. Lihtsalt, tema tuli siia ja mina virutasin: pahh… Tema võttis oma automaadi ja tulistas.“
Vaatasin Frida poole, kes seisis, suu lahti, silmad täis õudust, ja kuulas Atahualpa sõnu. Atahualpa tõstis peast oma indiaanimärke täis tikitud nokatsi. Ta tõmbas hõredaid juukseid pealaelt eemale ja