Printsess. Kiera Cass
järele. Aga kõik tundus banaalne, nii et libistasin vaid vaikselt oma käe tema pihku. Istusime vaikides ja vaatasime oma käsi. Ta mängis mu kahe käevõruga ja paistis nendega üsna hõivatud. Siis masseeris ta üsna tükk aega pöidlaga mu käeselga. Meile kahele kuuluv vaikushetk tundus nii mõnus.
„Kas me ei võiks homset päeva koos veeta?” küsis ta.
Naeratasin. „See meeldiks mulle väga.”
10. PEATÜKK
„Nii paari sõnaga – rohkem valvureid?”
„Jah, isa. Kõvasti rohkem.” Naersin telefoni, ehkki asi oli naljast kaugel. Aga isa omas erilist oskust ka kõige raskematesse olukordadesse kergust tuua. „Me jääme kõik siia. Vähemalt praegu. Ja ehkki räägitakse, et nad alustavad Kahtedest, ära luba kellelgi ettevaatamatu olla. Hoiata ka Turnereid ja Canvasse’id.”
„Oi, kullake, siin oskavad kõik ise enda eest seista. Ja pärast sinu sõnavõttu „Reporteris” on nad vapramad, kui aimatagi oskad.”
„Loodetavasti.” Lõin pilgu maha ja mind tabas naljakas mälestuskild. Praegu olid mu jalad pistetud kalliskividega kaetud kontsakingadesse, viis kuud tagasi katsid neid viletsad ja räbaldunud sandaalid.
„Ma olin su üle nii uhke, America. Aeg-ajalt ütled sa ootamatuid asju, kuid ma ei mõista, miks ma selle üle imestan. Sa oled alati olnud tugevam, kui ise arvad.”
Tema sõnulseletamatu hell hääl tegi hingele pai. Kellegi teise arvamus ei läinud mulle nii kangesti korda.
„Aitäh, issi.”
„Mõtlen seda tõsiselt. Mitte kõik printsessid ei suudaks midagi sellist öelda.”
Pööritasin silmi. „Issi, kuule, ma pole mingi printsess.”
„See on vaid aja küsimus,” viskas ta nalja. „Kui see juba jutuks tuli, siis kuidas Maxonil läheb?”
„Hästi,” vastasin kleidiserva krudides. Vaikus venis. „Ta tõesti meeldib mulle, isa.”
„Jah?”
„Jah.”
„Mispärast siis?”
Mõtlesin minutikese. „Ma pole päris kindel. Osaliselt vist sellepärast, et ta paneb mind end kuidagi iseendana tundma.”
„Oled sa kunagi ennast mitte iseendana tundnud?” naljatles isa vastu.
„Ei, see pole… Meie number on mul alati hinge peal olnud. Isegi paleesse tulles ei andnud see mulle tükk aega rahu. Olin ma siis Viis või Kolm? Ja tahtsin ma saada Üheks? Aga nüüd ei tule see kõik mulle meeldegi. Ma arvan, et tema pärast.”
„Ära mõista mind nüüd valesti, ta keerab palju asju tuksi.” Isa itsitas toru teises otsas. „Aga temaga koos olles olen ma lihtsalt America. Ma ei ole mingi kast ega projekt. Ma ei mõtle ka temast kui kõrgema klassi poisist. Mina olen lihtsalt mina ja tema on tema.”
Isa oli sekundi väga vaikne. „See kõlab väga kenasti, kiisu.”
Isaga tundus pentsik pisut poistejuttu ajada, kuid ta oli mu peres ainus, kes nägi Maxonit rohkem inimese kui kuulsusena. Keegi teine ei mõistaks seda.
„Nojah. Ehkki kõik pole kaugeltki ideaalne,” märkisin, kui Silvia pea ukse vahelt sisse pistis. „Mul on tunne, et kogu aeg läheb midagi nihu.”
Ta viipas mulle ja maalis suuga sõna: hommikusöök. Noogutasin.
„See on normaalne. Eksimused näitavad, et tunded on päris.”
„Püüan seda meeles pidada. Kuule, isa, pean nüüd jooksma. Olengi juba hiljaks jäämas.”
„Seda ei tohi sa küll endale lubada. Ole tubli, kiisu, ja kirjuta oma õele peagi.”
„Kirjutan. Armastan sind, issi.”
„Armastan sind ka.”
Teised tüdrukud olid hommikusöögilauast juba lahkunud, aga meie Maxoniga venitasime, kuis jaksasime. Kuninganna lahkus samuti ja tegi mulle möödaminnes silma. Tundsin, kuidas mu põsed üleni punaseks värvusid. Aga kohe tema kannul marssis kuningas, kelle pilk koristas sealt viimsegi roosatuse.
Olles kahekesi jäänud tuli Maxon minu juurde ja hakkas mu sõrmedega mängima. „Ma küsiksin, mida sa täna teha tahaksid, kuid meie võimalused on üsna piiratud. Ei mingit vibulaskmist, jahti, ratsutamist. Ühesõnaga, ei mingit viibimist värskes õhus.”
Ohkasin. „Isegi, kui terve hunniku valvureid kaasa võtame?”
„Mul on kahju, America.” Ta naeratas mulle kurvalt. „Äkki mõni film? Võime vaadata mõnda, kus on suurepärased loodusvaated.”
„See pole päris sama.” Sikutasin teda varrukast. „Tule! Püüame sellest viimast võtta.”
„Nii juba läheb!” Miski selles plaanis – see, et olime kahekesi koos – pani mind end automaatselt paremini tundma. See tunne hakkas juba meelest minema.
Astusime koridori, võtsime suuna trepi ja kino poole. Järsku kostis akendel kerge krabin.
Pöörasin pilgu akna poole ja ahmisin õhku. „Sajab!”
Lasin Maxonist lahti ja surusin käe vastu akent. Palees veedetud aja jooksul polnud kordagi vihma kallanud, nii et hakkasin juba kahtlema, kas see iial juhtub. Nüüd sain aru, kui väga ma olin sellest puudust tundnud. Mulle meeldis aastaaegade tulemine ja kadumine, pidev muutumine ajas.
„Võrratu,” sosistasin.
Maxon seisis selja taha ja põimis käed mu piha ümber. „Muidugi leiad sina ilu seal, kus teised ütleksid, et nüüd on päev rikutud.”
„Ma tahaksin seda nii väga puudutada.”
Ta ohkas. „Ma tean, et sa tahad, aga see on…”
Pöörasin end Maxoni poole, et näha, miks ta vait jäi. Ta vaatas ühte ja teise koridori otsa. Kui paar valvurit välja arvata, olime üksi.
„Tule,” sikutas ta mind käest. „Loodame, et keegi ei märka.”
Naeratasin, valmis igaks seikluseks. Maxon meeldis mulle sellisena nii väga. Hiilisime trepist üles neljandale korrusele. Hakkasin juba muretsema, et ta näitab mulle midagi sama salajast nagu peidetud raamatukogu. Mäletatavasti ei lõppenud see minu jaoks kuigi roosiliselt.
Meist möödus vaid üks valvur. Maxon tõmbas mu suurde salongi ja tüüris kasutuna seisva kamina juurde. Ta torkas käe simsi alla ja leidis kähku salajase lingi. See avas ühe seinaorva ning paljastas järjekordse salatrepi.
„Võta mu käest,” pakkus ta. Ma ei lasknud seda kaks korda öelda. Rajasime endale hämaras trepikäigus teed. Viimaks jõudsime ukseni. Maxon avas lihtsa haagi, tõmbas ukse lahti ja… meie ees laius veteväli.
„Katus?” karjusin üle vihmapladina.
Ta noogutas. Sissekäiku varjasid igast suunast kõrged müürid, jättes katusel ringi käimiseks minu magamistoa suuruse ala. Aga ma ei hoolinud, et nägin vaid müüre ja taevast. Vähemalt seisin ma õues.
Tegin keksleva sammu ja sirutasin käe välja. Paksud ja soojad vihmapiisad langesid mu käele ning voolasid sealt edasi kleidile. Maxonist pääses valla naeruturtsatus ja järgmisel hetkel lükkas ta mu paduka kätte.
Ahmisin õhku ja olin paari sekundiga läbimärg. Pöörasin end ringi ja haarasin tal käest. Ta üksnes teeskles vastupanu. Juuksesalgud langesid ta silmile, kohe tilkus temagi vihmast. Katuse serva poole astudes tõmbas ta mu enda käte vahele.
„Vaata,” sosistas ta mulle kõrva sisse.
Keerasin end ringi, märgates esimest korda meie ees laiuvat vaadet. Silmitsesin eemal laiali laotuvat linna aukartusega. Tänavatevõrk, hoonete geomeetria, värvide mäng – isegi läbi halli vihmaloori võttis see ilu hingetuks.
Конец