Mõistatus lossivaremetes. Reeli Reinaus
Ta oli kindel, et tema kulul püütakse lihtsalt lolli nalja teha.
„See tähendab, et seal on palju õnnetusi juhtunud ja nii mõnigi inimene on seal kadunuks jäänud.”
„Te teete nalja? Need on kindlasti mingid vanad lood.”
„No üks on päris uus. Meie külast üks mees – Kasearu Peeter – läks alles kuus-seitse aastat tagasi sinna, tahtis tõestada, et seal ei kummita, ega tulnud enam kunagi tagasi.”
„Kas teda siis otsima ei mindud?” Marteni näol peegeldus siiras imestus.
„Siin pole ju palju noori mehi, vanad ja põdurad lihtsalt ei julgenud,” seletas Tanel. „Maakonnast kutsuti päästeteenistus, kuid need ei leidnud sealt midagi. Hiljem politsei ka ei leidnud.”
„Võimalik, et ta kukkus kuhugi auku näiteks,” pakkus Marten.
„Või viisid kummituse ta ära,” ütles Tanel ja jäi Martenile ainiti otsa vaatama.
„Seal ei ole pahatahtlikke kummitusi,” sõnas poiss kindlalt.
„Mida!” hüüdis Laura. „Kuidas sa selliseid asju tead?”
„Ma olen selle kohta lugenud.”
„Jaa, meie teame ka neid lugusid. Üks lugu räägib, kuidas vana krahvi vaim käib öösel ringi ja püüab lossi juurde sattunud inimesi ära kägistada. Ja see on neist veel kõige leebem lugu. Seal kandis on muide ka libahunti nähtud.” Laura vuristas kogu jutu ühe hingetõmbega Martenile ette ja jäi siis poissi äraootavalt silmitsema.
„Mina tean hoopis teist lugu,” sõnas Marten rahulikult, „see on varandusest.”
„Mis varandusest?” Tanel ja Laura vaatasid talle imestunult otsa.
„Kas teie siis ei tea? Te teete nalja?” Marten ei suutnud uskuda. Isa oli rääkinud, et varandustega seotud muistendid püsivad rahva hulgas kauem kui nii mõnedki muud. Ta ei mõistnud, kuidas siin ei teata, et lossi juurde on varandus peidetud. Poiss silmitses neid tähelepanelikult.
„Mida? Mida me ei tea?” küsis Laura kärsitult.
„Et kuhugi lossi juurde on varandus maetud.”
„Nüüd teed sina nalja!” hüüdis Tanel.
„Ei tee. Sellepärast lossis kummitabki. See kummitus on vana krahv, kes nutab oma varandust taga. Ta olevat surnud mingitel salapärastel asjaoludel just pärast seda, kui oli rikkaks saanud. Mina olen lossi kohta sellist lugu lugenud.”
„Ja kuidas selle varanduse siis kätte saab, palun väga?” uuris Laura.
„Väidetavalt näitab täiskuu neljapäeval vana krahvi vaim ise peidukoha kätte.”
„Kust sa seda kõike tead?” küsis Tanel.
„Ma lugesin üht muistendit ja siis veel üks vana mees, Kuuse-Mihkel vist, rääkis midagi,” seletas poiss.
„Kuuse-Mihklit ei saa alati uskuda,” ütles Laura.
„Jah, aga sellised lood ei teki niisama,” õigustas Marten ennast.
„Ja mida sa nüüd teha kavatsed?” küsis Tanel.
„Lossi valvata.”
„Kas sa oled hull?” hüüdis Laura.
„Kummitus tuleb täiskuuööl.”
„Sa ei saa sinna minna,” ütles tüdruk kategooriliselt.
„Miks? Ma olen seal kolm korda käinud ja midagi pole juhtunud. Seal pole midagi karta.”
„Jaa, aga kas sa nüüd ikka ei karda?” küsis Tanel.
„Mida see peaks tähendama?”
„No et kui sa oled neid lugusid kuulnud – kas sa siis ikka ei karda? Pealegi on päeval seal kindlasti tunduvalt ohutum kui öösel, mõistad?”
Marten kehitas õlgu.
„No võimalus leida sealt selle teie Kaseoru Peetri skelett on pisut õudne, aga sellest saab üle.”
„Kasearu!” parandas Laura. „Aga seda pole seal enam. See on ära viidud.”
„Mida?”
Marten vaatas neid jahmunult.
„Kas te tõesti usute seda jama?”
„Jah,” vastas Tanel talle kindlalt silma vaadates. „Tahad, ma tõestan sulle? Tahad, läheme sinna kas või täna öösel?”
„Tanel, kas sa oled hull?” hüüdis Laura. „Te ei tohi sinna minna!”
„Ei ole hull. Ma tahan tõestada, et see, mida ma räägin, on tõsi. Muidu see tarkpea siin arvab, et me oleme mingid peast põrunud maakad.”
„Me pole ju maakad. Me ainult suvitame siin,” sõnas Laura nördinult.
„Vahet pole. Kas lähme täna öösel?” küsis Tanel uuesti.
Marten kehitas õlgu.
„Lähme, kui tahad. Ainult et täna pole mõtet. Täiskuu on alles neljapäeval.”
„Mis iganes. Näeme siis siinsamas kell üksteist. Kas sa saad välja hiilida?” küsis Tanel.
„Ma loodan küll,” arvas Marten. „Ma pean nüüd minema. Näeme siis kell üksteist.” Ta heitis neile veel ühe pilgu ja läks siis tagasi vaatamata oma teed.
4. Kõhklused
„Sa usud, mida ta rääkis?” küsis viimaks Laura, kui vaikus oli juba mõnda aega kestnud.
„Miks ma ei peaks?” küsis Tanel vastu.
„Ta võib olla üks nende seast. Vaata, kui kiiresti ta sinuga nõusse jäi.”
„Sa oled põrunud. Kes nüüd ebausklik on?” naeris poiss.
„Ma tean, aga selline võimalus on olemas.”
„Eh, ta on lihtsalt üks tüüp, kes usub kõike, mida raamatutest lugenud on. Ja ma tahan näha ta nägu, kui ta tunnistab, et meil oli õigus.”
„Palun ära mine!” sõnas tüdruk. „Ma saan aru, et siin on mängus mingi mehelik uhkus ja jumal teab mis veel, aga unusta see ära. Palun ära mine!”
„Kuule, esiteks ei saa ma enam taganeda ja teiseks ega me siis sinna lähedale ei lähe. Me luurame eemalt,” kinnitas Tanel.
„Jah, sa saad taganeda. Sa võid öelda, et midagi tuli vahele. Mõtle midagi välja, issand küll! Ja teiseks – kust sa tead, kui kaugel need inimesed on käinud, kes pole enam kunagi tagasi tulnud?” Laura vaatas sõjakalt Tanelile otsa. „No äkki see ongi lihtsalt ainult jutt? Äkki on tal õigus? Tema ju teadis hoopis teistsugust lugu.”
„Jah, aga Kasearu Peeter?” küsis Tanel.
„No Marten ütles, et ta võis kuhugi kukkuda, kust enam välja ei saanud.”
„Tal olevat telefon kaasas olnud! Pealegi oleks teda siis nähtud seal, kuhu iganes ta ka kukkus.”
„No see telefon võis tal ju katki minna või lõi ta pea ära ega tulnud enam teadvusele. Võimalusi on palju. Ja tegelikult võis ta ka hoopiski põgeneda,” arvas Laura.
„Mida? Millest sa räägid?”
„Räägitakse, et ta oli mingi kuriteo eest tagaotsitav. See oleks andnud talle ju hea võimaluse põgeneda. Keegi ju ei hakkaks teda enam otsima, kui teatakse, et ta on surnud.”
„Mis kuritegu see siis oli?” uuris poiss.
„Ma ei tea. Mingi suurem vargus vist. Keegi ei tundnud ju ta vastu tegelikult pärast enam huvi. Isegi ta oma isa mitte.”
„Ta isa oli ju joodik ja ta ise pätt.”
„Seda enam on põhjust arvata, et ta tahtis kaduda,” leidis Laura. „Ma tulen siis ka kaasa,” ütles ta pärast väikest pausi.
„Kuhu?”