Võit viha ja ärrituvuse üle. William Davies
mis talle ei kuulu. Miks ta siis nüüd, kui nooruk oli tema võimuses siruli maas, teda ära ei kägistanud või ta pead vastu kõnniteed puruks ei löönud? Siingi on tegemist pidurdusega, aga kas sisemise või välisega? Kas see oli hirm, et ta ise satub kohtu alla palju tõsisema süüdistusega kui vargus, või oli see sügavasti juurdunud reegel, mis ütles, et teise inimese pead ei peksta vastu kõnniteed, ükskõik mida ta ka teinud ei oleks.
Kes teab? Võimalik, et nii üks kui ka teine. Igatahes illustreerib kirjeldatud juhtum taolise pidurduse jõudu, sest David oli oma kirjelduse järgi raevust meeletu.
Teine näide sisemise pidurduse jõust – neist lihtsatest reeglitest, mida me endale kehtestame – pärineb kõrtsmikult, kellega hiljuti jutlesin. Kõrtsmik kirjeldas, kuidas üks tema klientidest teisega kõvasti vaidles ja lööma tikkus. Mees, kellele see hoop mõeldud oli, astus sammu tagasi, tõstis rahumärgiks käed ja ütles: „Kuule, kuule… ma olen juba üle neljakümne.” Kõrtsmiku sõnutsi peatas see ütlemine kähmluse juba eos, sest kallalekippuja üritas oma mälusoppides sobrades välja selgitada, kas tõesti mõni reegel keelab löömast üle neljakümne aastast inimest. Huvitav küll, aga selleks ajaks, kui ründaja leidis, et taolist reeglit ei ole tegelikult olemas, oli suurem viha lahtunud ja – suureks kergenduseks obaduse saajale – astus ta lihtsalt eemale.
Niisiis on pidurdused tegelikult suurepärased – nagu autopidurid, mis hoiavad meid liiga kiiresti liiga kaugele minemast. Selles raamatus vaatame edaspidi, kuidas pidureid oma huvides ära kasutada. Seega võiks kohe harjuda mõttega, et pidurid pole mitte üksnes vajalikud, vaid ka äärmiselt kasulikud mehhanismid, mis on inimese ajju sisse ehitatud. Tuleb rõhutada, et „piduritel”, millest siinkohal juttu, ei ole midagi ühist pärsitud või endassesulgunud olekuga. Pärsitud ehk inhibeeritud inimesel on takistusi mitte üksnes viha, vaid ka igasuguste muude emotsioonide väljendamisel, nii et ta võib paista külm, eraklik, endassesulgunud ega suuda „end lõdvaks lasta”. Aga oma viha vaoshoidmiseks on pidurid – nii sisemised kui ka välised – just need, mida vajame. Vaadakem näiteks inimest, kel pole pidurid piisavalt arenenud ning kes seetõttu sattus lõpuks vanglasse, kus minagi temaga vestlesin. Brian jutustas, kuidas ta ühel ööl baaris seisis ja sõbraga napsitas. Ta oli joonud neli või viis pinti õlut, kui see juhtus. Brian tõstis õllekruusi parasjagu suu juurde, kui keegi tema küünarnukki müksas, nii et suur osa õlut läks mitte suhu, vaid ka näkku ja rinnale. Järgmine, mida Brian mäletas, oli see, et ta lõi kruusi vastu baariletti puruks ja siis mehele näkku – millega tekitas mõistagi väga raskeid vigastusi. Brianile läks see vihahetk maksma viis aastat vanglat. Ründaja pidurdusmehhanismid ei olnud piisavalt arenenud ja selle tõttu kannatasid mõlemad mehed. Need pidurid võinuksid olla nii välised (lõpetan vanglas, mind visatakse baarist välja, kutsutakse politsei) kui ka sisemised (pole õige inimesi rünnata). Muidugi pole enamiku inimeste jaoks vähearenenud pidurdusprotsesside tagajärjed nii rasked kui kirjeldatud juhtumil: tagajärjeks võib olla elu, mida päevast päeva mürgitatakse teiste inimeste närvidel mängimisega. Seega on ülimalt kasulik lähemalt tutvuda pidurduste ja muude võtetega, mida käsitletakse selles raamatus edaspidi. Esialgu piisab teadmisest, et nad on olemas ja et neil on meie elus oluline osa.
Nüüd, mil oleme näinud, kuidas pidurid toimivad, peaksime aru pidama, mis inimesi vaadeldud olukordades on tagasi hoidnud. Miks ei söösta inimene, kes naabrite juurest valju muusikat kuuleb, kohe nende juurde vihaselt õiendama? Vastus: sisemised pidurid: „Naabritega peab kannatlik olema”; välised pidurid: „Kui ma nii teen, tuleb ka tema kohe õiendama, kui minu juurest mingit lärmi kostab, ja kindlasti hakkab ta mööda naabreid käima ja mind mustama.”
Miks Pam oma matsutavale mehele midagi ei ütle? Vastus: sisemised pidurid: „Ma pean vähem nurisema, see on lõpuks tühine asi”; välised pidurid: „Eks mul ole ka halbu harjumusi. Kui ma tema söömise kallal närin, hakkab tema hädaldama kõigi asjade üle, mis teda minu juures häirivad.”
Kui mind pahandas, et inimesed minu loengu ajal köhivad, miks ma siis ei vihastanud nende peale ega käskinud neil vait jääda või ära minna? Vastus: sisemised pidurid: „Ma ei tohi olla jäme inimestega, kes on tulnud mind kuulama”; välised pidurid: „Kui ma seda teen, valitseb siin järgmisel kolmel päeval nii jäine õhkkond, kuna kõik teised on surmani hirmul, et võivad kogemata köhatada.”
Miks Nigel naisele vastu ei nähvanud, kui naine teiste ees talle vastu vaidles? Vastus: sisemised pidurid: „Oma musta pesu ei pesta teiste ees”; välised pidurid: „Inimesed hakkavad sel juhul minust veel halvemini mõtlema.”
Miks elektrik Alan, kellele anti liiga palju tööd, ei öelnud oma ülemusele otse ära? Vastus: sisemised pidurid: ülemus oleks võinud hakata temasse halvasti suhtuma, ja kui kedagi peaks olema vaja koondada…
• On äärmiselt oluline, et õpiksime oma viha kontrollima ja vaos hoidma. Ei ole üldse hea olla vaba ja sundimatu, kui asi puudutab oma viha väljavalamist.
• See ei tähenda sugugi, et inimene ei tohiks kunagi vihastada, pigem tuleks osata oma viha kontrollida. Nagu esimeses peatükis nägime, ärrituvad ja ülivihased on need inimesed, kelle reaktsioon ei ole tasakaalus sellist reaktsiooni põhjustanud olukorraga.
• Pidurid toimivad nagu autopidurid: mõnikord peatavad auto liikumise, aga sageli lihtsalt kannavad hoolt õige sõidukiiruse eest.
• On kaks peamist liiki pidureid: sisemised ja välised.
• Sisemised pidurid on meie endi mõtted ja eetilised suunised.
• Välised pidurid tulenevad sellest, et teadvustame endale oma mõõdutundetu reageerimise tagajärgi.
4.
Ärritumist ja viha selgitav skeem
Kui koostaksime diagrammi kõige kohta, mida oleme siiani välja selgitanud, aitaks see meil ette näha, millal me ärritume või vihastame, ja mis veel olulisem, aitaks sellest hoiduda. Vaadakem joonist 4.1, mis võtab kokku kõik, mida me Judy juhtumi kohta öelnud oleme.
Joonis 4.1 Arsti ukse taga ootamine
See on iseäranis huvitav näide, sest paljud inimesed küsivad: „Mis vihaga juhtub?” Teisisõnu, paljud oletavad, et kui inimene ei saa oma viha välja elada, hakkab see tema sisse kuhjuma. Tegelikult on asi vastupidi: viha hakkab tasapisi lahtuma. Parim analoogia on vett triiki täis katkine pang. Vaadeldaval juhul oligi pang täis – Judy oli maruvihane. Siiski hakkas viha aja jooksul hajuma, nagu vesi immitseb lekkivast pangest välja, ja nüüd igapäevaelus ta enam sellele ei mõtlegi. (Ometi, kui meenutada Judyle tollast sündmust, oleks see sama mis pange vett juurde valada!) Põhiline on teha seda, mis teie arvates olukorraga sobib. Käesoleval juhul otsustas ema, et tema käitumine oli õige, sest tema laps ei oleks pruukinud sobivat ravi saada, kui ta oleks teinud asjast suure numbri. Ta arvab siiamaani, et käitus õigesti. Samamoodi saame ka tagantjärele enda peale vihaseks, kui arvame, et me ei ole käitunud õigesti. Taas, oluline on käituda olukorrale vastavalt ja teha seda, mida peate konkreetses olukorras õigeks. (Edaspidi vaatame, miks meie otsus mõnikord viltu läheb, mistõttu sel juhul raskelt eksime.) Joonis 4.2 näitab sama mudeli rakendamist teises olukorras. Peamine erinevus on selles, et siin polnud pidurid piisavalt tugevad, et hoida vaos viha, mida Sue tundis. Seepärast sai viha piduritest lihtsalt võitu ja pani Sue vahutama ning märatsema. Tegelikult tegi see Suele karuteene. Nii ta seda olukorda kirjeldas – ta läks lihtsalt endast välja, teiste sõnadega, kaotas kontrolli. Aga kui see oli tõesti nii, miks ei võtnud ta siis lihanuga (olid nad ju ikkagi köögis!) ega pussitanud oma poega? Tema pidurid töötasid teatava piirini, aga suhteliselt nõrgal tasemel; või toimisid pidurid suhteliselt hästi, aga kruusi lõhkumine tekitas nii suure viha, et see blokeeris kõik pidurid.
Joonis 4.2 Kruus kukub katki
Jälgigem sama mõttekäiku Steve’i juhtumi ja