Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

      1

      TELEFONIKÕNED ON SAANUD MEIE ELUS NII IGAPÄEVASEKS NÄHTUSEKS, et näib, nagu poleks kellelegi helistamisest midagi lihtsamat ja loomulikumat. See käib nii kergelt ja spontaanselt, et enamasti me isegi ei mõtle selle peale. Iga kord ei ole see kahjuks aga niisama lihtne.Vahel võib ühest ainsast telefonikõnest sõltuda terve edasine elu.

      Enne seda õnnetut esmaspäeva, kahekümne üheksandat maid 2009. aastal, polnud ma veel kunagi sääraste asjade peale mõelnud. Seepärast tundsin end lapsiku ja tobedana, leiutades selle kõne edasilükkamiseks üha uusi ja uusi vabandusi. Ühel hetkel said need kõik aga otsa – hommikusöögijärgsed nõud olid pestud ja kappidesse ära pandud, Rolandi autod maast kokku korjatud ning Samuel söödetud ja magama pandud.Või kas ta ikka magas? Kuulatasin teravalt, kuid lapse toa poolt ei kostnud vähimatki heli. Igaks juhuks otsustasin siiski kontrollida. Polnud vaja, et ta hakkab nutma just siis, kui olen numbri ära valinud…

      Samuel magas oma võrevoodis justkui pisike inglike.Ta oli selili, mõlemad käed üle pea ning lutsutas läbi une rahulolevalt sinist lutti, oma lahutamatut kaaslast.Tõmbasin ukse koomale ja lahkusin kikivarvul.

      Uuesti kööki jõudnuna kiikasin aknast välja – ega Ada äkki tuppa ole tulemas? Ei. Memm istus ikka veel punutud toolis keset aeda ja kudus. Nägin aknast tema küürus kogu ning päikese käes vilksatavaid vardaid. Oma vanuse ja hädise oleku kohta kudus Ada hämmastavalt nobedasti.Tema jaoks polnud mingi probleem näiteks lapse sokid või kindad ainsa päevaga valmis vehkida.

      Istusin laua taha ja võtsin telefoni otsustavalt pihku. Numbri olin juba tükk aega varem oma rahakoti vahelt välja otsinud ning nüüd vedeles see väike kollane märkmepaber puuviljakausi kõrval keset köögilauda. Paberil seisis seitse hooletu käekirjaga kritseldatud numbrit. Need numbrid olid pealtnäha nii tavalised ja ohutud, aga…

      Kõik, otsustasin.Aitab sellest venitamisest. Ütleb ju vanasõnagi, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ma lihtsalt pidin teada saama, olgu see sõnum siis milline tahes.Teadmatus ja närveerimine oli kokkuvõttes siiski kõige hullem.

      Esimesel korral vajutasid mu järsku kohmakaks tõmbunud sõrmed number kuute kogemata topelt ning olin sunnitud otsast peale hakkama.Teine katse läks õnneks korda. Kui telefon kutsuma hakkas, tõmbus mu suu kuivaks ja süda hakkas peksma nii kõvasti, et ma kartsin end ära minestavat. Hingasin sügavalt sisse, surusin oma jaheda vasaku käe otsmikule ja sundisin end rahulikumaks.

      Vastati kolmanda kutsungi peale. „Doktor Kutrini kabinet,” kõlas telefonitorust keskealise naisterahva käredavõitu ning kerge vene aktsendiga hääl.

      „Tere, pidin täna biopsia vastused teada saama. Enola Kirsimäe on mu nimi.”

      Mu hääl kõlas endalegi üllatuseks hämmastavalt normaalselt ja rahulikult.

      „Kuidas? Noora…?”

      Ohkasin. Praegu oli küll viimane aeg, kui ma oleksin tahtnud jälle oma nime sada korda selgitama hakata, kuid mis muud mul üle jäi.

      „E-n-o-l-a. Kirsimäe.”

      „Selge. Üks hetk.” Kuulsin, kuidas telefonitoru kerge kolksatusega lauale asetati. Järgnes vaikus. Ma pigistasin toru kõvasti vastu kõrva, hingasin veel kord sügavalt sisse-välja ning hammustasin valusasti oma krõbekuivaks tõmbunud huuli. Mõtlesin, kui veider ja pahaendeline on selline täielik vaikus – tavaliselt on seesuguses olukorras torust siiski kosta arsti ja õe omavahelist jutlemist, sahtlite lahtitõmbamist või mis iganes muud heli. Nüüd aga võisin kuulda üksnes köögi avatud aknast sisse lennanud suure porikärbse pinisemist ning eemalt tänavalt kostvat kauget automüra. Jumal küll! Mida nad seal nii kaua teevad?

      Ma ei tea, kui kaua ma sel kombel seal toru otsas sain oodata. Igatahes ei mäletanud ma oma senisest elust ainsatki korda, kus ootus sedavõrd jube ja pingeline oleks olnud.Tundsin, et olin seal köögilaua taga toolil üleni värisema hakanud.

      „Halloo?”Torust kostis nüüd Helle Kutrini enda hääl, tuttavlikult tasane ja leebe, kuid seekord kuidagi murelik. „Proua Kirsimäe, me peame teiega uue visiidi aja kokku leppima.Tulemused ei olnud kahjuks head.”

      Kõik. Nende kahe lausega said mu õhkõrnad lootused lõplikult purustatud.Vaikisin hetke ja surusin vaba käe taas tugevasti vastu oma kuumavat nägu.

      „Proua Kirsimäe?” Doktor Kutrini hääl oli nüüd veel ärevam. „Kas te kuulete mind?”

      „Jah,” kostsin vaikselt. „Ma kuulen… Kui hull see asi siis on?”

      „Kasvaja on pahaloomuline ja üsna suur. Kas saaksite vastuvõtule tulla ülehomme, kolmekümne esimesel mail kell kaksteist? Peame rääkima erinevatest ravivõimalustest.”

      „Ma tulen,” kiirustasin kohe vastama. Nutt nööris kurku. „Palun öelge veel ainult, kui palju mul lootust on. Kas ma võin… surra?”

      „Selle peale ei maksa praegu küll mõelda,” lohutas arst. „Avastasime selle siiski suhteliselt varajases järgus.Tänapäeval on nii palju ravimeetodeid ja seega paranemise väljavaated head, eriti võrreldes aastatetaguse ajaga.”

      „Mul on kolm väikest last,” ütlesin nutuselt ning kordasin siis, justkui poleks arsti äsjaseid lootusrikkaid sõnu kuulnudki: „Ma ei saa ometi surra!”

      „Palun rahunege, te ei hakka veel kuskile surema!”Arst püüdis ilmselt kõlada naljatlevalt, kuid murelik ja võõras noot tema hääles ei jäänud mulle märkamatuks. Ilmselt oli asi ikkagi väga tõsine.

      „Kohtume siis kolmapäeval kell kaksteist,” lisas doktor Kutrin hetke pärast, kui ma tema viimasele märkusele sõnakestki ei vastanud. „Seniks kõike head.”

      „Nägemist,” sõnasin nii tasa, et ta seda võib-olla üldse ei kuulnudki. Seejärel vajutasin kõne kinni ning pillasin telefoni käest keset lauda.

      Istusin sel moel kaua ja jõllitasin midagi nägemata enda ette. Vähk! Siis ikkagi ei olnud mu eelaimus mind petnud! See kummaline, kõva tükk mu rinnas oligi siis pahaloomuline… Jah, mingil moel olin seda uudist ette aimanud, kuid siiski rabas lõplik tõde mu nüüd täielikult jalust.

      Ta ütles, et ma ei sure.Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud.

      Ühtäkki hakkas Samuel oma toas valjusti nutma, justkui oleks ta ärgates aimanud, mis kohutavad mõtted sel hetkel mu peas keerlesid ja millises šokiseisundis ma parajasti olin. Kiirustasin lapse juurde, kahmasin ta sülle ja istusin temaga võrevoodi kõrvale nurka maha. Samuel nuttis lohutamatult, justkui oleks miski talle kõvasti haiget teinud. Surusin ta endale kõvasti vastu rinda ja nutsin koos temaga. Mis saab temast, mis saab Rolandist ja mis saab Krislinist, kui ma tõesti väga haige peaksin olema? Kui pean äkki kauaks haiglasse minema? Ja kui… Ei, ma ei mõtle selle peale.Arst ju ütles, et on nii palju võimalusi! Kindlasti saab mind kuidagi ravida…

      Samuel oli vait jäänud ja tukkus mu käte vahel, mina aga ei raatsinud teda ikka veel voodisse tagasi panna.Võbisesin endiselt üle terve keha ja kõigutasin ennast koos lapsega edasi-tagasi. Enesesisendusele vaatamata kippusid igasugused halvad mõtted vägisi pähe. Olin küll alles kolmkümmend neli aastat vana, ent kui palju olin kuulnud endast noorematestki, kes olid üht või teist tüüpi vähki põdenud ning sugugi mitte alati sellest võitjana väljunud! Ja kui kohutavad olid need katsumused tavaliselt – operatsioonid, kiiritus- ja keemiaravi ja mis kõik veel… Sulgesin silmad, justkui aitaks see eesseisva õuduse eest mingil moel peitu pugeda.

      Ukse kolksatus sundis mind lõpuks püsti tõusma – Ada oli aiast tuppa tulnud. Asetasin nüüd juba taas rahulikult magava Samueli voodisse tagasi ja heitsin kiire pilgu tema toa seinal rippuvasse autode ja karumõmmidega raamis ümmargusse peeglisse. Silmad olid veel kergelt punased ja nägu kahvatu, kuid uskusin, et rahulikult käitudes õnnestub mul vanamemm ehk ära petta, silmanägemine