Liblikasonaat. Ketlin Priilinn
oli ta muutunud ise nendesarnaseks ning kui Krislin või Roland tema sõna ei tahtnud kuulata, jonnis ja mossitas Ada täpselt nagu oleks ta ise ka mõneaastane põngerjas. Ta oli vaimustuses muinasjuttudega CD-plaatidest, mille olin lastele ostnud, ja tahtis, et nii poiss kui ka tüdruk iga päev ühes temaga rahulikult paigal istuksid ning neid lugusid kuulaksid. Elavaloomulistele lastele oli säärane ühe koha peal istumine aga piinaks, pealegi olid kõik need plaadid neil juba kordi ja kordi läbi kuulatud ning jutud samahästi kui peas. Ada aga solvus alati, kui lapsed nihelema hakkasid või teatasid, et tahaksid parema meelega midagi muud teha. Enamjaolt õnnestus mul sellistel puhkudel lapsed ära päästa, mõeldes välja mõne töö, mille jaoks mul kindlasti otsekohe nende abi tarvis pidi minema – kas oli vaja prügi välja viia, nõusid kuivatada, toas vedelevad mänguasjad kokku korjata või midagi muud sellesarnast. Otsesõnu Adaga pahandama hakata poleks ma ealeski suutnud, tegelikult tahtis vanainimene ju head.
Vanavanaema ja laste vahelised nääklemised said meie elu tavaliseks ja päris igapäevaseks osaks. Märkasin suure kahjutundega, et kuidagi olid nende suhted väga teravaks muutunud ja vahel näis, et Ada lausa ei salli lapsi ega need teda. Endale püüdsin ma muidugi alati kinnitada, et tegelikult ei ole asjad nii hullud midagi, eks vanainimesed ja lapsed olegi ju paljus sarnased ja sealt ka need lahkhelid. Ka Olavi oli alati veendunud, et küll nad omavahel hakkama saavad. Samas viibis tema kodus märgatavalt vähem kui mina ega näinud pooltki sellest, mille tunnistajaks mina iga päev pidin olema… Pealegi olin tähele pannud, et Olavi kodusoleku ajal toimus nägelusi märgatavalt vähem – siis paistsid end tagasi hoidvat nii lapsed kui ka memm ise.
Üks hullemaid kokkupõrkeid toimus möödunud suvel, enamvähem just aasta tagasi. Mäletan, et üle pika aja oli õues imeliselt ilus ja soe ilm ning ma olin hakanud aias lillepeenart rohima. Ootasin siis viimaseid kuid Samueli ja raamatukogust olin just väheke aega tagasi lapsehoolduspuhkusele jäänud. Kitkusin parajasti saialillede vahelt umbrohtu välja, kui kuulsin ühtäkki toast hirmsat kisa. Hetke pärast paiskus välisuks lahti ning Krislin tormas suure kiljumise saatel välja, väike Roland huilates kohe tema kannul. Lapsed kadusid maja nurga taha ning ma jõudsin näha Ada tigedat nägu ukse vahel, enne kui see mürtsuga kinni tõmmati. Mulle näis ka, justkui oleks ta laste suunas rusikat näidanud.Ajasin end vaevaliselt peenarde vahelt püsti ja läksin uurima, mis toimub.
Selgus, et kogu pahandus oli alguse saanud pealtnäha ilmsüütust ja toredastki asjast – Ada oli tahtnud Krislinile kudumist õpetada. Ilmselt polnud aga tüdrukul käsitöö peale vähimatki annet, nagu ka mul endal, ning kogu üritus oli tundunud talle raske ja tüütu.Ta soovis asja pooleli jätta ja õue mängima minna,Ada aga ei tahtnud sellest kuuldagi. „Ise oled suur tüdruk, juba peaaegu koolilaps,” oli ta Krislinile öelnud. „Mina kudusin sinu vanuses juba ammugi.”
Krislin ei julgenud siis mõnda aega rohkem vastu hakata, kuid memme õpetustest ta siiski aru ei saanud ning töö ei edenenud sugugi. Lõpuks oli ta töö lihtsalt kõrvale heitnud, mispeale Ada teda laisaks ja pahaks tüdrukuks tituleeris. Just see oligi Krislini järgnevale rumalusele õhutanud. Suurest pahameelest oli tüdruk kirjutanud paberilehele musta viltpliiatsiga „OLEN KURI VANAMUTT” ning kinnitanud selle siis vargsi nööpnõelaga Ada selja peale, tema hallikirju kampsuni külge.Tollal nelja-aastane Roland veel lugeda ei mõistnud, kuid muidugi oli Krislin talle sosinal sildi sisu selgeks teinud ja nii nad siis üheskoos itsitasid, kuni Ada lõpuks taipama hakkas, et midagi temaga lahti pidi olema. Ei läinud kaua, kui sildi olemasolu talle selgeks sai ja ta selle oma selja pealt ära rebis.Vanamemme raev oli kirjeldamatu. Krislin rääkis, et ta oli haaranud omal jalast sussi ja oleks teda sellega ilmselt löönud, kui ta eest ära poleks jooksnud. Olin kindel, et Krislin liialdas – ma ei uskunud, et Ada lapsi löönud oleks. Sellegipoolest olin mõlema osapoole käitumisest täiesti jahmunud. Ühelt poolt oli mul Ada ees kohutavalt häbi – ma polnud eluilmaski teda vanamutiks nimetanud, aga just selline mulje talle tõenäoliselt peale selle sildi leidmist jäi. Tõsiasi oli see, et lasteaias täienes nii Krislini kui ka Rolandi sõnavara tohutult ja üldjuhul mitte just heas mõttes. Eks sealt pärines ka see halvustav „vanamutt”, mida teiste uute sõnadega võrreldes tegelikult isegi veel väga leebeks võis arvata. Pidasin mõlema lapsega maha tõsise vestluse ja noomisin neid Ada narrimise pärast kõvasti.Tegin neile selgeks, et säärane asi ei tohi mitte mingil juhul enam kunagi korduda.
Teisalt tekitas minus suurt hämmastust ka Ada reaktsioon laste naljale. Jah, temp oli loll küll, kuid sellega hakkama oli saanud ju vaid nelja- ja seitsmeaastane! Kas tasus seepärast nii endast välja minna ja neid toatuhvliga taga ajama hakata… Minu meelest reageeris temagi tugevalt üle.
Peagi selgus, et isegi järjest halvenevad suhted Ada ja laste vahel polnud veel kõige hullem, mida vanainimesega kooselu endaga kaasa võib tuua. Palju tõsisema pöörde võttis asi siis, kui ühel hetkel Ada mõistus vingerpusse hakkas mängima. Noil puhkudel ajas ta täiesti segast, seosetut juttu ning võis hakkama saada lausa ehmatavate tegudega, andmata endale neist vähimatki aru. Näiteks oli ta ükskord kõik oma vajalikud rohud prügikasti visanud – hea oli, et seda õigel ajal tähele panin ja need sealt välja õngitseda jõudsin. Samuti avastasin memme kord oma öösärki kääridega puruks lõikamast. Kui küsisin, mida ta ometi teeb, nähvas ta pahaselt: „Lõikan riba. Kas sa ei näe või?” Mis riba tal tarvis oli ja mispärast ta seda just öösärgisabast pidi lõikama, jäigi selgusetuks. Kord šokeeris Ada meid kõiki, ilmudes oma toast ihualasti. Ise ei kommenteerinud ta seda ühegi sõnaga ega lausunud midagi ka siis, kui ta kiiresti tuppa tagasi talutasin ja tal riided selga aitasin panna.
Need segadusperioodid läksid tal enamasti küll kiiresti üle ega leidnud aset sagedamini kui korra-paar nädala jooksul, kuid sellegipoolest tegid need mind väga-väga murelikuks. Selge oli ju see, et iga aastaga muutub ta üha vanemaks ja hädisemaks, viimase poole aastaga oligi toimunud järsk ja ehmatav muutus halvemuse poole. Kartsin, et ühel hetkel läheb Ada omadega lõplikult segi ning vajab sajaprotsendilist hoolitsemist ja järelevalvet. Kuidas pidin mina sellega hakkama saama kolme väikese lapse kõrvalt, kellest noorim alles päris beebieas? Tundsin, et olen omale juurde saanud neljanda lapse – peaaegu üheksakümmend aastat vana…
Hooldekodust olin Olaviga korra ettevaatlikult juttu teinud, kuid ta ei tahtnud sellest kuuldagi. „Mina oma vanaema sinna ei vii,” oli ta mulle lausa pahaselt öelnud. „Küll me hakkama saame, pole see asi nii hull midagi!” Muidugi, paljukest tema selle kõigega kokku pidi puutuma. Sagedased ületunnid ja komandeeringud olid tema töö lahutamatuks osaks ning kogu majapidamine ja vastutus kolme lapse ning üha dementsemaks muutuva vanainimese eest lasus üksnes minu õlgadel.
Isegi see, kui Ada möödunud reedel äärepealt meie maja maha oleks põletanud, polnud Olavi arvates veel piisavalt tõsine ohumärk. Nägin siis juba hommikul, et memm on taas segases meeleolus – ta ei tundnud mind ära ning nimetas kellekski Aliideks –, kuid mul polnud valikut, pidin ju Krislinile kooli vastu minema. Olin juba tagasiteel, kui telefon helisema hakkas.Võib vaid kujutleda mu ehmatust, kui selgus, et kõne tuli turvafirmast. Meie suitsuandur oli karjuma hakanud…
Selgus, et Ada oli miskipärast pliidi sisse keeranud ning tühja plekist kausi selle peale tõstnud. Ma ei tea, kui kaua see kauss tal seal kärssas, aga igatahes oli terve meie maja suitsu täis ning ma ei taha mõeldagi, mis võinuks juhtuda, kui ma poleks sel hetkel koju tagasi jõudnud. Hiljem pomises Ada midagi kuumast piimast – eks ta oli tahtnud seda endale keeta, kuid oli piima paraku kaussi lisada unustanud.
Mitmetunnise küürimise peale õnnestus mul süsimustaks kõrbenud pliidiplaat isegi enam-vähem puhtaks saada. Suitsuhaisu aga võis tervel meie esimesel korrusel veel kogu nädalavahetuse tunda, ehkki aknad seisid pidevalt lahti.
Olaviga oli meil pärast seda lugu tõsine tüli. Lapsed ja Ada olid juba ammugi magama läinud, kui ma teema üles võtsin. Mulle ei meeldinud sugugi temaga tülitseda, eriti arvestades seda, kui vähe ta üldse kodus viibis, ent nii need asjad ei saanud enam jääda. Olukord oli juba lausohtlikuks muutumas ja mees lihtsalt pidi ju nüüd lõpuks sellest aru saama! Aga ei saanud.
„Sa oled ju ise praegu kodune, kuidas sa ei saa siis tema järele vaadata?” pahandas Olavi. „Ja Krislin ei ole enam mingi titt, keda peaks kogu aeg viima ja tooma – kool on vaevalt paari kilomeetri kaugusel!”
Püüdsin