Liblikasonaat. Ketlin Priilinn
uuesti magama,” laususin toast väljudes.Vaikus, ei mingit kommentaari. „Olavi?” Astusin sammukese lähemale ja ohkasin siis. Mees magas diivanil sama rahulikku und, kui teises toas tema pisike poeg. Ajakiri lebas tal rinna peal, üks käsi oli selle peale toetatud, teine aga rippus lõdvalt üle diivani ääre.
Mis seal ikka. Ju siis oli kusagilt kõrgemalt poolt ikkagi määratud nii, et ma ei pidanud oma murest talle täna õhtul kõnelema. Võib-olla olnukski see viga, hakata vastu ööd nii ränkrasket teemat arutama. Homme on ju jälle päev ja pealegi on mul ehk siis ka juba midagi kindlamat ja konkreetsemat talle ütelda.
Ajasin mehe üles ja saatsin ta voodisse. Käisin duši all ning pugesin seejärel ka ise tema kõrvale. Mis mind hommikul küll ees ootab? Sellele mõeldes ei suutnud ma kuidagi uinuda. Mitu tundi lebasin avatud silmi ning kujutlesin kõikvõimalikke stsenaariume, mida arst mulle võib öelda. Lõpuks uinudes nägin unes, et olen surnud ning pere ja sugulased on kogunenud minu matustele.Vaatasin seda kõike justkui kusagilt ülevalt poolt ning nägin, kuidas mustas kleidikeses Krislin mu hauale pisikese valge lillekimbu asetab.Tema selja taga seisis uues tumedas ülikonnas Olavi, kes hoidis käest kinni nutval ja pead tema kuuehõlma peitval Rolandil. Kummaliselt rahuliku uudishimuga vaatasin ringi, kus on Samuel. Lõpuks märkasin, et pisipoissi hoiab süles minu ema, kelle nägu musta kübara all on pisaraist üleni paistes ja punaseks nutetud.
Ärkasin Olavi kerge suudluse peale ja mul kulus hetk aega mõistmaks, et see kõik oli vaid uni. „Tere hommikust,” sõnas mees. „Pean täna varakult ühe kliendi juurde minema.” Märkasin alles nüüd, et Olavi on juba täielikult riides ja portfellgi käes. Noogutasin uniselt ja küsisin, palju kell on. „Veerand kaheksa,” vastas mees. „Kas viid poisi täna ka veel lasteaeda?”
„Täna viin küll,” kostsin haigutades. „Ta ju ise nõuab nii kangesti, sõbrad tal kõik seal.”
„Selge. Õhtul siis näeme!” Ja juba oligi ta läinud.
Ajasin end voodist üles ja sammusin vannituppa, kus panin oma raskete ja ikka veel uneuduste silmalaugude peale külma vett. Olin ikka veel äsjase unenäo lummuses ning tahtsin teha kõike, et seda võimalikult ruttu unustada. Kuigi unes ei tundunudki see kõik nii jube, siis tagantjärele mõtlema hakates jooksid mul külmavärinad üle selja. Kinnitasin endale, et see uni oli tingitud üksnes mu enda viimaste päevade muremõtetest, mitte ei olnud mingi ennustus. Selliseid asju polnud ma ju kunagi uskunud!
Majas valitses haudvaikus. See oli tegelikult nii tavaline asi päevadel, kui Olavi varakult kodust lahkus ning laste äratamine minu hooleks oli jäänud. Miks see mulle siis seekord nii pahaendelisena näis, otsekui oleks tegemist vaikusega enne tormi? Otsustasin, et kindlasti mõtlen sääraseid totrusi üksnes seepärast, et olin näinud niivõrd halba und.
Tõmbasin teksad jalga ja T-särgi selga ning avastasin siis, et kell on juba päris palju. Kiirustasin teisele korrusele, et Roland üles ajada. Õigupoolest poleks tal üldse tarvitsenud keset suve lasteaeda minna, seda enam, et mina olin ju hetkel kodune. Kuid nagu ma ka Olavile olin öelnud, tahtis ta ise seda kangesti. Küllap oli tal kodus igav, kolm aastat vanema õega polnud neil kuigi palju ühiseid mänge ning ka naabruskonnas ei leidunud temavanuseid lapsi. Ja Ada sunniviisiline muinasjutukuulamine oli talle ilmselgelt pigem piinaks kui meelelahutuseks.
Seega ei näinud ma vähimatki põhjust, miks peaksin lapsele lasteaeda minekut keelama. Pealegi pidi lasteaed juuni lõpust nagunii kuuks ajaks puhkusele minema.
Äratasin Rolandi, aitasin unise poisipõnni riidesse, riietasin seejärel kiirelt ka Samueli ja juba me olimegi kolmekesi autoga lasteaia poole teel. Lasteaed asus meie kodust päris kaugel, Laagri teises otsas, ja seepärast oli mugavam sinna sõita, kui et hakata veel jalutamise peale aega kulutama.
Tagasiteel astusin bensiinijaamast läbi – mulle meenus, et kodus on sai otsakorral, tavakauplused olid aga nii varasel hommikutunnil alles suletud. Olin just auto uuesti käivitanud, kui kõrvalistmel lebav telefon helisema hakkas. Oma üllatuseks märkasin, et helistab Krislin. Imestasin, et tüdruk juba nii varakult üles on tõusnud.Tavaliselt magas ta koolivabadel päevadel ikka vähemalt üheksa-kümneni. „No tere, Krissu,” ütlesin telefoni. „Sina nii vara üleval?”
„Emme, tule ruttu koju,” kuulsin telefonist oma tütre nutust ja ähmis häält. „Memm ajab segast juttu. Ma kardan!”
„Ole rahulik – ma jõuan kohe koju,” kinnitasin võimalikult rahulikul toonil. Sisimas aga olin täielikus paanikas. Mis seal siis nüüd oli juhtunud? Ja ma pidin ju kella kaheteistkümneks arsti juurde minema! Kuidas ma siis Krislini Adaga üksi jätan, kui tal jälle need segadusehood peale on tulnud?
Kihutasin ärevalt kodu poole ja tänasin taevast, et vähemalt polnud seekord tänavatel erilisi ummikuid.Värava juurde jõudes nägin Krislinit trepil seismas. Õues oli jahe ja tuuline ning tüdruk lõdises seal paljajalu, siniste kassidega pidžaama seljas ja pikad tumedad juuksed tuule käes lendlemas.Ajasin auto kärmesti sisse, kahmasin tagaistmelt Samueli ja kiirustasin Krislini juurde. „Mine kohe tuppa, sa külmetad ennast ära!”
Esikus haaras tüdruk mu ümbert kõvasti kinni. „Memm ei tundnud mind üldse ära,” sosistas ta. „Mul läks uni ära ja tõusin üles. Memm oli juba köögis ja sõi seal midagi. Läksin ja ütlesin talle tere hommikust. Selle peale hakkas ta kurjalt kätega vehkima ja ütles: „Mine minema! Siia võõrad ei tohi tulla.” Ma vastasin, et ma pole ju võõras, olen Krislin.Tema aga naeris imelikult…Tead, emme, mis ta mulle siis ütles?”
„Noh?” Samuel mu kaenlas lalises ja vehkis kätega, ilmselt tahtis ta maha, kuid ma hoidsin teda kõvasti kinni.Tahtsin kõigepealt Krislini jutu lõpuni kuulda.
„Ta ütles: „Küll ma juba tean, sa pole mingi laps.Vanapagan oled hoopis!” Ja siis ehmatasin ma hirmsasti ära ja jooksin välja.”
Asetasin Samueli pehmele esikuvaibale maha ning poiss asus kiiresti toa poole roomama. Ma ise võtsin kingad jalast ning läksin uurima, kus Ada on. Krislin silkas mul sabas.
Tüdruku sõnad olid mind ehmatanud palju rohkem, kui ma seda talle välja lasin paista. Nüüd olid siis asjad nii kaugel, et Ada ei tunne enam oma pereliikmeid ära? Oeh. Need paar selgusepäeva olid pannud mind naiivselt arvama, et vahest jääbki ta nüüd mõistuse juurde.Televiisorist nähtud ju temast vanemaidki, kellel ei paista maailma asjadest arusaamisega mingit probleemi olevat. Olin liiga vara rõõmustanud…
Ada istus diivani peal, kudumistöö süles ja hall lõngakera kõrval. „Tere, memm,” laususin sõbralikul toonil ja istusin tema kõrvale. Krislin jäi eemale seisma ning piidles meid umbusklikult, parema käe pöial suus. „Memm, Krislin ütles, et sa ei tundnud teda ära… Kuidas siis nii?”Viipasin käega tüdruku poole. „Ta on ju sinu pojapojatütar, kuidas sa ei mäleta? Kui ta pisem oli, lugesid talle raamatuid ette, käisite koos poes ja metsa ääres lilli korjamas…” Peatusin, sest Ada näol oli niivõrd mõistmatu ja lage ilme. Ta vaatas mulle altkulmu otsa ja raputas siis aeglaselt pead. „Laps, ma ei mõista, mis sa kõneled,” sõnas ta siis nukralt, langetas uuesti pea ja hakkas varrastega klõbistama. Käed käisid tal sama kärmesti nagu alati. Küllap tulid need liigutused juba automaatselt.
Ma ei osanud enam midagi kosta ega ette võtta.Tõusin nõutult üles ja läksin kööki, et ise midagi hommikuks süüa ja ka Krislinile otsida.Tüdruk tuli mulle järele ja haaras taas ümbert kinni. „Kui hea, et sa kodus oled,” ütles ta vaikselt. „Küll on hea!”
Tugev süütunne uhkas minust üle. „Krislin, tead…” Paha oli seda öelda, aga midagi polnud parata. „Ma pean kella kaheteistkümneks arsti juurde minema. See tähendab, et paar tundi tuleks sul temaga üksi hakkama saada ja jälgida, et ta ei läheks kööki pliidi kallale ega teeks midagi muud ohtlikku.”
„Ei, emme!” hüüatas tüdruk. „Palun, palun, ära mine! Ma kardan temaga üksi olla.”
Süümepiinad paisusid veelgi suuremaks. Oli mul üldse õigust kaheksa-aastasele lapsele säärast kohustust vägisi peale suruda? Ma püüdsin nagunii võimalusel vältida tüdruku omapäi koju jätmist – teadsin, et ta seda eriti ei armasta ning pealegi