Liblikasonaat. Ketlin Priilinn
lõikavad mu rinna ära! Ma olen alles kolmekümne nelja aastane, ja pean kogu oma ülejäänud elu elama sandistatuna… Ja siiski ei tulnud mul mõttessegi midagi vaielda või valjusti ahastada.Valikuid oli minu jaoks jäänud ainult kaks – kas see või surm. Ma tahtsin ellu jääda ning selle nimel tuli mul nüüd ohver tuua. Mitte midagi polnud parata. Mitte kui midagi!
„Kui suure garantii see mulle annab?” kuulsin ennast küsimas. See kõlas täpselt, nagu räägiks minu asemel keegi teine, sootuks võõras inimene.
„Teie puhul on mastektoomia korral täieliku paranemise võimalus väga suur,” kinnitas arst. „Seda eriti juhul, kui teeme operatsioonijärgselt veel täiendavalt ka keemiaravi…”
Kabinetist väljudes olin ikka veel justkui unes. Kõik tundus kuidagi nii ebatõeline, nagu võiksin ma iga hetk ärgata ja avastada, et äsjane uudis oli vaid järjekordne luupainaja. Alles mõni hetk hiljem värske õhu kätte jõudes hakkasin taipama, kuivõrd reaalne see siiski on. Istusin autosse ja nutsin. Mastektoomia? Keemiaravi?! Millega mina selle kõik ära olin teeninud?
Natukese aja pärast hakkas telefon mu taskus uuesti vibreerima. Alles nüüd meenus mulle, et keegi oli ju ka varem helistanud.
Pühkisin näo pisaratest kuivaks ja nuuskasin nina paberist salvrätikusse, mille kindalaekast olin leidnud. Seejärel tirisin telefoni taskust välja ja nägin kohe, mida olin ka aimanud – helistajaks oli Krislin.
„Emme, millal sa tuled?” kõlas koheselt rahutu küsimus. „Kas varsti?”
„Jah, kohe varsti tulen.” Mu hääl värises veidi, kuid laps vist õnneks ei saanud sellest aru. „Kas kõik on korras? Sa helistasid enne ka, siis ma ei saanud vastata…”
„Sa ei kujuta ette, mis juhtus!” Krislini hääl vaibus ärevaks sosinaks. „Memm jäi enne diivani peale tukkuma ja kui ta üles tõusis, oli seal kohutavalt suur loik! Ta pissis alla!”
„Oh issand küll!” ahastasin.Adal polnud seni veel kunagi varem niisugust asja juhtunud, ka mitte kõige segasematel perioodidel. Nüüd aga oli see siis käes. Mul tuli lisaks beebile hakata vahetama mähkmeid ka üheksakümneaastasel.Vaat just selline uudis mul tänasel päeval veel puudu oligi.
„See haiseb jubedalt,” jätkas Krislin. „Tead, kui vastik – padjad on ka koos ja puha…”
„Kus memm praegu on?” katkestasin tütre jutu. „Ega ta aeda läinud? Praeguses olukorras võib ta väravast välja minna ja pärast ei leia keegi teda üles.”
„Mkm, ta on hoopis vannitoas,” ütles tüdruk. „Mina ei tea, mis ta seal teeb.Ta on juba päris tükk aega seal olnud.”
Kiirustasin kodu poole, ehkki teades, mis mind seal ees ootab, oleksin parema meelega hoopis kusagile mujale läinud. Kusagile, kus saaksin rahus olla ja mõtiskleda kõige selle üle, mis mind lähitulevikus ees pidi ootama. Kusagile, kus saaksin nutta ja kõik endast välja elada, mitte ei peaks näitlema, justkui oleks kõik parimas korras.
Samuel oli rahutu. Ilmselt hakkas tal kõht tühjaks minema, sest igatahes karjus ta oma hällis peaaegu terve tee.Täielik ime, et ma sellises olukorras üldse sõita suutsin – kisav laps, äsjased kohutavad uudised arsti käest ja nüüd Krislini kõne… Kuidagimoodi õnnestus mul lõpuks siiski koduväravani jõuda. Hoovis haarasin hällist Samueli, kes oli ennast näost juba tumepunaseks karjunud, ja tassisin ta tuppa.
Midagi imelikku oli siin lahti, sellest sain ma aru otsekohe, kui olin esikusse astunud. Samuel oli enam-vähem vait jäänud ning ma kuulsin kusagilt eemalt mingit kummalist kohinat, kuid ei mõistnud esialgu, millega võis tegemist olla.Võtsin kingad jalast ning hakkasin Samueli kiiresti lahti riietama. Kõigepealt tuli näljasele lapsele süüa anda, alles siis kavatsesin hakata uurima, kas ja mis vahendiga meie diivanit veel üldse õnnestub kuidagi puhtaks saada.
Krislin silkas rõõmsalt trepist alla. „Jee, sa oled kodus!” kilkas ta. „Küll sul läks aega!”
Keerasin beebide liha-riisihautise purgil kaane pealt ning hakkasin Samueli söötma. Poiss oli tõesti näljane – ma polnud juba teab mis ajast peale näinud, et mõni söök tal nii isukalt alla oleks läinud. „Kus memm siis on?” küsisin Krislinilt, ise samal ajal purgist järjekordset lusikatäit kaabates. „Läks oma tuppa magama või?”
Laua taga kõõlunud tüdruk kehitas õlgu. „Vist jah. Ma läksin vahepeal üles joonistama, aga kuulasin kogu aeg, et ta köögi poole ei läheks,” ütles ta natuke vabandavalt. „All oli kõik täitsa vaikne, ma ei kuulnud mitte midagi. Ju ta siis ikkagi tukub.”
„Kas saaksid Samueli edasi sööta?” palusin. „Ma läheks vaataks igaks juhuks, kus ta on.”
„No okei.” Krislin ohkas, kuid tuli ümber laua ja võttis purgi ning väikevenna lusika enda kätte. „Näe, Samuel – ampsamps…”
Ada tuba oli tühi.Tema voodi päevatekk oli pealt ära tõmmatud ning vedeles keset põrandat. Ühtlasi oli ta ka oma öökapil seisva veeklaasi maha ajanud – õnneks oli see ilmselt olnud pooltühi, sest loik poolenisti kapi all lebava klaasi kõrval oli väga väikene.
Mind haaras tõsiselt halb eelaimus. Just nagu äsja uksest sisse astudes, tundsin ka nüüd, et midagi on siin väga valesti. Kus Ada siis ometi on? Aias teda ennist ju ka ei olnud! Kiirustasin taha arvutitoa ja vannitoa poole. Mulle meenus, et telefonis oli Krislin ju öelnud, et Ada on juba pikemat aega vannitoas istunud…
Arvutitoas voolas vesi mulle vannitoa ukse vahelt juba vastu. Jõudsin tol hetkel mõelda ainult üht – jumal küll, nüüd on ta seal uppunud! Tõmbasin ukse pärani ja tormasin sisse.Terve vannituba lainetas justkui bassein, vesi ulatus üle mu jalalabade. „Ada!” karjusin meeleheitlikult, „mida sa ometi…”
Ta oli elus. Istus täiesti ükskõikse ja tuima rahuga vannis, millest vesi ilmselt juba vähemalt veerand tundi üle oli uhtunud ning vaatas mulle naeratades otsa, lausumata ühtegi sõna. Üks valge ja sooniline käsivars toetus tal vanniäärele, rohkem aga polnud temast peale halli peanupu midagi näha.Vesi aga ladises kosena üle ääre.
Kummardusin üle memme ja keerasin mõlemad kraanid kinni. Alles siis sain mahti ringi vaadata ja hinnata õnnetuse suurust. Midagi väga hullu vist õnneks ei olnud, sest vesi polnud jõudnud veel väga kõrgele tõusta. Arvutitoas olid lood ilmselt tõsisemad. Kahlasin vannitoast välja ning kiikasin üle ukse. Nägin, et karvane vaip on läbi ligunenud ning vesi ulatub ka raamaturiiulite alla, arvutini õnneks siiski veel mitte.
Nutuvõru suul, naasin vanamemme juurde. „Miks sa ometi niimoodi tegid?” küsisin temalt alistunult. „Miks, miks küll? Kas arvad, et mul on praegu veel vähe muresid?”
„Emme, Samuel ei taha rohkem…” kostis koridorist Krislini hääl, millele kohe järgnes kiljatus. „Appikene, mis siin juhtus? Kas memm uppus ära?!”
„Memm on elus,” kostsin väsinult. „Aga uputuse korraldas ta küll. Eks tule ja vaata!”
Tüdruk ei tulnud lähemale, vaid hakkas toa nurga taga nutma. „Mina ei ole süüdi,” luksus ta läbi nuuksete. „Läksin ainult natukeseks oma tuppa! Mõtlesin, et ta läks vetsu. Ja sinna ma ju ei saanud temaga kaasa minna!”
„Rahune maha, Krislin. Ma ei süüdista sind mitte milleski. Lihtsalt kogu see asi meil siin on täiesti üle piiride läinud.”Tütrega kõnelemise ajal sikutasin vannil korgi eest ja jälgisin, kuidas see tasapisi veest tühjaks hakkab jooksma. Memm istus endiselt täiesti kõigutamatus rahus ning tema huultel oli tardunud naeratus.
Krislin nuttis edasi ja ma ei osanud tema rahustamiseks enam midagi öelda.Või mida siin õieti öelda oligi? Oleksin ise koos temaga veel hullemini töinata tahtnud. Kõik oli lihtsalt nii põhjalikult untsus kui veel vähegi võimalik ning lähimas tulevikus ei paistnud pisimatki valguskiirt.Tol hetkel ma ju ei teadnud, et veel samal päeval saavad asjad lõppeks veelgi hullemaks minna.
„Mine palun vaata, mis Samuel teeb,” hõikasin lõpuks läbiligunenud põrandalappi kraanikaussi väänates. „Kuhu sa ta üldsegi jätsid?”
„Ta mängib