Näljamängud. Suzanne Collins
umbes kahekümnel erineval moel noaga tappa. Loomulikult on seal ka selliseid inimesi nagu mina. Inimesi, kes praagitakse välja veel enne, kui tõeline heitlus algab.
"Võib-olla," vastan, sest ma ei saa ju emale öelda, et ta alla ei annaks, kui ma ise olen juba alla andnud. Pealegi ei ole mul kombeks ilma võitluseta alistuda, isegi kui vastane tundub ületamatu. "Siis me saaksime sama rikkaks nagu Haymitch."
"Mind ei huvita, kas me saaksime rikkaks. Ma tahan ainult, et sa tuleksid koju tagasi. Sa ju püüad, eks? Püüad kõigest väest?" käib Prim peale.
"Püüan kõigest väest. Vannun sulle," vastan mina. Ja ma tean, et Primi pärast peangi kõigest väest püüdma.
Siis ilmub uksele rahuvalvaja, annab märku, et meie aeg on otsas, ja me kõik kallistame üksteist nii kõvasti, et isegi valus on, ja ma ei ütle midagi muud kui: "Ma armastan teid. Ma armastan teid mõlemaid." Ja nemad ütlevad sama ja rahuvalvaja käsib neil toast lahkuda ja uks pannakse kinni. Peidan pea ühe sametpadja alla, nagu võiks see kõik olematuks muuta.
Keegi astub jälle tuppa ja kui ma pea tõstan, märkan üllatusega, et tulija on pagar, Peeta Mellarki isa. Uskumatu, et ta tuleb mind külastama. Lõppude lõpuks olen mina see, kes üritab õige pea tema poega tappa. Aga me tunneme teineteist natuke, ja ta tunneb Primi isegi paremini kui mind. Kui Prim Hobis oma kitsepiimast juustu müüb, paneb ta alati kaks tükki pagari jaoks kõrvale ja pagar annab talle vastutasuks hea hulga leiba. Me ootame alati, et saaks temaga siis kaupa teha, kui tema nõiamoorist naist läheduses ei ole, sest pagar ise on palju lahkem. Ma olen kindel, et tema ei oleks kunagi oma poega kõrbenud leiva eest niimoodi löönud nagu ta naine. Aga miks ta mind vaatama tuli?
Pagar istub kohmetult ühe samettooli servale. Ta on suur, laiade õlgadega mees, kellele aastad leivaahjude ääres on jätnud palju põletusarme. Tõenäoliselt ütles ta just hüvasti oma pojale.
Ta tõmbab jakitaskust valge paberituutu ja ulatab selle mulle. Teen tuutu lahti ja näen küpsiseid. See on luksus, mida meie ei saa endale kunagi lubada.
"Aitäh," ütlen ma. Ka kõige parematel aegadel ei ole pagar eriti jutukas mees ja täna ei saa ta sõnagi suust. "Saime hommikul teie käest leiba. Mu sõber Gale andis teile selle eest orava." Ta noogutab, nagu mäletaks oravat. "Ei olnud just teie parim tehing," lisan ma. Ta kehitab õlgu, nagu poleks kõigel sellel mingit tähtsust.
Siis ei oska ma enam midagi öelda ja me istume vaikides, kuni rahuvalvaja ta ära kutsub. Ta tõuseb toolilt, köhib hääle puhtaks. "Ma hoian väikesel tüdrukul silma peal. Kannan hoolt, et tal oleks süüa."
Tunnen, kuidas nende sõnade juures läheb rõhumine rinnus pisut kergemaks. Inimesed teevad minuga tegemist, aga tõeliselt kiindunud on nad hoopis Primi. Võib-olla on seda kiindumust piisavalt, et teda elus hoida.
Ka minu järgmine külaline on ootamatu. Madge astub otse minu juurde. Ta ei ole nutune ega põikle pilgu eest kõrvale. Tema hääles on hoopis midagi tungivat, mis mind üllatab. "Nad lubavad sul areenil kanda ühte asja oma ringkonnast. Ühte asja, mis meenutab sulle kodu. Kas sa kannaksid seda?" Ta tõstab kõrgemale ringikujulise kuldnõela, mis ehtis ennist tema kleiti. Ma ei pööranud sellele varem kuigi palju tähelepanu, aga nüüd märkan, et see kujutab endast väikest lendavat lindu.
"Sinu nõel?" vastan ma. Oma ringkonnast pärineva talismani kandmine on viimane asi, mis mul meeles mõlgub.
"Näed, ma panen selle sulle kleidi külge, sobib?" Madge ei jää vastust ootama, vaid kummardub ettepoole ja kinnitab linnu mu kleidile. "Luba, et sa kannad seda areenil, Katniss," käib ta peale. "Lubad?"
"Jah," vastan talle. Küpsised. Rinnanõel. Saan täna igasuguseid kingitusi. Madge teeb mulle veel ühe kingituse. Põsemusi. Ja läinud ta ongi ning mina leian end mõttelt, et äkki on Madge siiski kogu aeg mu sõber olnud.
Viimaks tuleb Gale ja võib-olla ei ole meie vahel kunagi olnud midagi romantilist, aga kui ta käed minu poole sirutab, ei kõhkle ma viivugi ja jooksen talle vastu. Gale'i keha on mulle tuttav – see, kuidas ta liigub, puusuitsu lõhn, isegi tema südamelöögid, mida olen jahilkäigu vaiksetel hetkedel sageli kuulnud. Aga täna tunnen seda saledat ja musklis keha esimest korda enda vastas.
"Kuule," ütleb ta. "Noaga ei tohiks raskusi olla, aga kui sa vibu kätte saaksid. See oleks sinu suurim võimalus."
"Neil ei ole alati vibusid," vastan ja mulle meenub see aasta, mil ogalised nuiad olid ainsad vahendid, millega tribuudid said üksteist surnuks materdada.
"Siis tee endale ise," lausub Gale. "Isegi kehv vibu on parem kui mitte midagi."
Olen üritanud oma isa vibu järele teha, aga tulemus on olnud väga nigel. See ei ole üldse lihtne. Koguni isa pidi oma töö mõnikord prahihunnikusse viskama.
"Ma ei tea isegi seda, kas seal puid on," ütlen ma. Ühel teisel aastal visati võistlejad kivirahnude, liiva ja kidurate põõsaste vahele. Seda aastat ei kannatanud ma silmaotsastki. Paljusid osalejaid hammustasid mürgised maod või nad läksid janu pärast hulluks.
"Seal on peaaegu alati natuke puid," vastab Gale. "Sellest aastast alates, kui peaaegu pooled surnuks külmusid. Ei olnud just suurem asi meelelahutus."
Tõsi. Ühtedel Näljamängudel pidime vaatama, kuidas mängijad öösel külma kätte surid. Neid ei olnud peaaegu nähagi, sest nad kõik olid kerra tõmbunud ja neil ei olnud puid, et lõket teha, ega tõrvikuid ega midagi muud. Kapitooliumi arvates puudus nende vaiksete ja verevaeste surmade juures igasugune põnevus. Sellest ajast alates on seistud üldiselt hea selle eest, et oleks puid, millest tuld teha.
"Jah, tavaliselt on natuke puid," vastan.
"Katniss, see on kõigest jaht. Ma ei tea ühtegi paremat jahimeest kui sina," sõnab Gale.
"See ei ole kõigest jaht. Neil on relvad. Nad mõtlevad," vastan talle.
"Nagu sinagi. Ja sul on rohkem kogemusi. Tõelist praktikat," ei anna Gale alla. "Sa tead, kuidas tappa."
"Mitte inimesi," vaidlen vastu.
"Kui erinev see tegelikult ikka olla saab?" küsib Gale süngelt.
Kõige hirmsam ongi, kui ma suudan unustada, et nad on inimesed – siis ei erine see jahipidamisest karvavõrdki.
Rahuvalvajad tulevad liiga kiiresti tagasi ja Gale palub lisaaega, aga nad viivad ta endaga kaasa ja ma lähen paanikasse. "Ära lase neil nälgida!" karjatan ja ripun ta käe küljes.
"Ei lase! Sa tead, et ei lase! Katniss, pea meeles, ma …" alustab Gale, aga nad kisuvad meid teineteise küljest lahti ja löövad ukse pauguga kinni. Ma ei saa mitte kunagi teada, mida Gale mulle öelda tahtis.
Kohtuhoone juurest raudteejaama on lühike sõit. Ma ei ole kunagi enne autos istunud. Isegi vagunis mitte. Serval liigutakse jalgsi.
Mitte nutta oli õige otsus. Jaam kubiseb reporteritest, kelle putukalaadsed kaamerad on mulle otse näkku suunatud. Aga mul on rohkesti kogemusi, kuidas nägu tunnetest puhtaks pühkida, ja seda ma nüüd teengi. Märkan seinal suurel ekraanil iseennast, see on otseülekanne minu saabumisest, ja mul on hea meel, et ainus tunne, mis mu näolt peegeldub, on pigem tüdimus.
Peeta Mellark seevastu on ilmselt nutnud ja huvitaval kombel ei ürita seda sugugi varjata. Mõtlen endamisi kohe, kas see võib olla tema strateegia nendel mängudel. Laseb välja paista, et on nõrk ja hirmunud, paneb teised tribuudid uskuma, et ei kujuta endast mingit konkurenti, ja asub õigel hetkel otsustavasse võitlusse. Mõned aastad tagasi läks see ühel 7. ringkonna tüdrukul, Johanna Masonil väga hästi läbi. Ta paistis nii hale, arg ja rumal, et keegi ei pannud teda tähelegi, kuni järele oli jäänud kõigest käputäis võistlejaid. Siis selgus, et ta võib väga vihaselt tappa. Ta lahendas asja väga nutikalt. Kuid Peeta Mellarki jaoks tundub see üsna veider taktika, sest tema on pagari poeg. Kõik need aastad, mis ta on saanud piisavalt süüa ja pidanud pagarikojas leivaaluseid ringi tassima, on vorminud temast laiaõlgse ja tugeva poisi. Kulub tohutult palju pisaraid, et veenda kedagi teda kahe silma vahele jätma.
Peame mõned minutid rongiustel seisma, et kaamerad saaksid meie pildid alla kugistada, seejärel lubatakse meil sisse astuda ja halastavad uksed sulguvad meie