Päikseta paradiis. Marek Kahro
üks jalg üles kõverdatud, meenus mulle kunagi kirjanduse tunnis kuuldud lugu Loreleist, kes kaljul lamaskledes mehi salalikesse jõevoogudesse meelitab. Võib-olla mängis tema toas ka sulnis muusika, millele ta kaasa ümises, kuid läbi kahe suletud akna ja üle tänava polnud ta häält loomulikult kuulda.
Mikk niheles nagu oleks kolm tuhat kuklast talle püksi kolinud. Mina loobusin sest piilumisest, mis ei sobinud kokku mu eetiliste tõekspidamiste ega huvidega. Riietusin lahti ja vajutasin rüperaali tööle. Ma ei jõudnud veel ühtki veebilehte avada, kui Mikk peaaegu karjatas: „Oi sa kurat!” Tormasin akna alla. „Ta teeb endale näpukat!”
Naabritüdruk oli end voodile lamama seadnud. Rindadest kõrgemal paiknev osa ei mahtunud minu vaatevälja. See, mis aga alumisest osast paistis, ei olnud mitmeti tõlgendatav. „Äkki vajab ta abi?” suskasin.
„Oo jaa!” limpsas Mikk keelt. „Saaks ma teda ainult aidata!”
Sipelgad olid sagimise lõpetanud. Nüüd lendlesid liblikad. Paar tumekollast tiivulist leidis Miku lühikeste suvepükste harudest tee vabadusse. Nad tegid tantsiskleva tiiru ümber mu pea. Üks liblikaist maandus mu kõrva peale ning laksutas õhkõrnu tiivalapikesi. See õrritas mind. Mu käsi libises väga loomulikult Miku turjale. „Ära nüüd üleliia erutu!” patsutasin teda sõbralikult, kuid sõnu laususin pigem iseendale.
„Ma olen kaheksa kuud ilma olnud,” avaldas Mikk järsku. Temagi rääkis justkui endaga, pööramata pilku võõralt tüdrukult, kes segamatult oma keskööfantaasiaid nautis.
„Hea tulemus,” muigasin.
„Tõeline kangelastegu,” pobises Mikk ning surus huuled kõvasti kokku. Viimaks rebis ta pilgu ahvatluselt ning jäi kuidagi tühjalt mulle otsa vaatama. Ta vaatas mind vaid sekundiks, mitte rohkem, kuid… Mu hing jäi kinni. Kuum mistraal uhkas üle keha. Ma nägin Raini. Tema puhtad ausad kutsasilmad… Põsed ja suu, mis ootasid põkkumist liigikaaslastega… Vaka all hoitud tunded paiskasid üles aurupilve. Ja teisegi. Ja kolmanda. Hämarus lõi viirastuse ning pühkis selle kohemaid. Mikk oli endiselt Mikk, ta tõusis püsti ja loivas kurvalt kööki, unustades maha midagi ohketaolist. Tõmbasin kardinad kärinal akna ette ning jätsin kõrvalmaja asuka rahus iseendaga tegelema.
Valgusrikas kööginurk lükkas kõik ohtlikud varjud ja meelepetted eemale ning andis voli selgele mõistusele. Mikk oli avanud jahutava sisuga õllepudeli. Meisterdasin endale hilisest tunnist hoolimata priske võileiva ning panin teevee valmis.
Mikk küsis, kuidas mul tööl läks ja ma vastasin, et kulgeb järjest paremini. Pajatasin talle Prantsuse abielupaarist, kes tol päeval hotelli sisse sadas ning kuulnud, kuidas ma neile nende emakeeles tere tulemast ütlesin, hakkasid minuga kohe põrinal juttu puhuma. Ma pidurdasin neid pudisevas inglise keeles ja selgitasin, et tegelikult ei ole „parlez-vous” päris minu spetsialiteet. Eri keeltes tervituste jagamine kuulub mu ülesannete hulka ja kõik. Mikk arendas teemat edasi Pariisi ja Orleans’i külastusega, mille ta mullu suvel oli ette võtnud. Jutu edenedes jõudis ta üht või teist niiti pidi aga ikkagi nagu neetult naiste juurde.
„Kurat, mul on õudne litsiisu,” konstateeris ta pudelit põhjapidi laua peal keerutades.
„Tuttav tunne,” lohutasin. „Mul oli sama paar päeva tagasi.”
„Sul ei ole ka tüdrukut?”
„Ei, eelmisega läks kolm kuud tagasi nihu.”
„Siin ei tohiks tüdrukutest puudus olla, tuleb luugid lahti hoida.”
„Üks kaunitar paistab meile ju otse aknasse! Järsku on ta saadaval?”
„Enne su tulekut rääkis ta kümme mintsi moblaga ja tal oli selline nägu, nagu oleks peika toru otsas. Ta võis muidugi mõne sõbrannaga lobiseda, aga mine sa tea…”
„Tuleb otse küsida.”
„Võib-olla…” Mikk lonksas õlut. „Millised naised sulle passivad?”
„Noh, igasugused… Välimus polegi väga oluline, sisu on ikka kõige tähtsam. Mingit lolli vuhvat ma oma ellu ei taha.”
„Kas su eelmine tüdruk oli loll?”
„Ei, kuigi… Natuke… Ma sain lõpuks aru, et ta pole minu rida.”
Mikk jäi vakka ning jõllitas kuivanud leivapuru lagedal laual. Ehk sirvis ta oma eelnevate suhete kataloogi. Nosisin toidupala lõpuni ning jälgisin, kuidas Mikk norgu vajus. Olnuks kohatu temalt täpsemat aruannet nõuda. Ta rüüpas pudelipõhjast viimase tilga ning teatas, et läheb magama. Järgnesin talle umbes veerand tunni pärast. Vastasmaja aknas haigutas pimedus.
Pugesin teki alla, pentsikud, raskesti seletatava kujuga mõtted peakolus tormlemas. Uni, mis pidi nad vagaseks tegema, ei saabunud ega saabunud. Poleks tohtinud seda võileiba alla kugistada. Oleksin võinud ju tühja kõhuga voodisse karata, hommikul jätkunuks söömiseks aega maa ja ilm. Mikk juba põõnas magusasti, kari paljaid näitsikuid kõditamas ta puhkerežiimil teadvust.
Mis minul üle jäi? Lambaid lugeda? Oh ei. Mängitasin mõtteid, kuni hommikune seminar end vägisi meelde surus.
Moraalifilosoofia õppejõud oli korraldanud ümarlaua teemal „Homoseksualismi eetilisus” ning palus kogunenud tudengitel julgesti arvamust avaldada.
Kõige südikama ja sõnaohtrama väitlejana näitas end üks kõrspeenikeste kätega isane prillikandja, kelle süüdistuskõne kõlas umbes nõnda: „Mina arvan, et homoseksuaalsus on puhas rumalus. Ma ei ütle, et homod on idioodid, aga nad ei anna endale lihtsalt aru, kui ohtlikud on nende nõudmised. Nad räägivad inimõigustest ja õigusest abielluda, lapsi adopteerida ja nii edasi, samas aga astuvad pidevalt väljendusvabaduse vastu. Kohe, kui keegi ütleb, et homod talle ei meeldi, valatakse ta piltlikult öeldes sopaga üle. Sallivusel on ikka mingid piirid. Ei ole mõeldav, et lapsel on „eellane A” ja „eellane B”. Maailma ei saa tagurpidi pöörata.”
„Elu ju muutub,” öeldi talle.
„Elu alused ei muutu,” kinnitas homopelgur. „Järglaste saamiseks on ikka vaja meest ja naist. Homod püüavad looduse vastu mässata.”
Pärast seda, kui ütleja sai teistelt arutlejatelt kõvasti noomida ning peatäie vastuargumente, mis sisaldasid viiteid omasooiharatele loomadele ja vanadele kreeklastele, katsus õppejõud ülekeevat väitlust väheke rahustada ning andis sõna seni vaikinud tudengile, kel nimeks Gert Maiste.
„Teema on mulle natuke võõras,” alustasin hapuka vabandusega. „Mul ei ole tuttavate seas homosid – no ma ei tea, et oleks. Isiklikult pole mul nende vastu midagi. Kui kaks naist või meest vabatahtlikult koos elavad ja teineteisega oma keha jagavad, siis ma ei näe selles halba.”
„Hollandis ja Belgias on homoabielud juriidiliselt lubatud,” märkis üks kolleeg vahele.
„Jah,” noogutasin. „Kokkuvõttes paistab, et homoseksualism on eetiliselt relativistlik. Kõik oleneb ühiskonnast ja sellest, kui palju kuskil suudetakse taluda. Väga religioosse elanikkonnaga riikides või endistes sotsmaades suhtutakse homodesse rangemalt, järelikult sõltub see mõtlemisest, väärtushinnangutest.”
„Aga sellised erandid,” suskas homopelgur, „viivad traditsioonilise peremudeli lagunemiseni. Inimesed võivad tahta ükskõik kellega abielluda. Ma ikkagi arvan, et homodel ei ole vastutust elu ees. Mehele võib ju teine mees meeldida, aga see ei tähenda, et nad võiks koos ilma süümekaid tundmata magada. Ma ei saa kaitsta hedonistlikku, inimkonda hävitavat elustiili.”
„Aga kui need kaks meest, kes koos magavad, armastavad teineteist?” tulistasin vastu.
Homopõlgur naeris. „Igaüks võib ju öelda, et ta armastab midagi või kedagi. Need on ainult sõnad, et maskeerida haiglaslikku suguiha.”
Pidasin paremaks lahinguväljalt taanduda ning lasin tüdrukutel, kel asjast võrdlemisi vabameelne arusaam, edasi sõdida. Ma ei tundnud endal haavu olevat, kuid niisama tuulde vehkida… kellele see kasulik peaks olema? Ainepunktide saamiseks vajaliku arvestuse olin juba samahästi kui kirja saanud. Paota ainult mokka, tekita loba ja – diplom